olid tavaelus kirjutajad (maksiimide autorid Ani ja Amenemope ning Amennaht, kellelt on säilinud vaid tema õpetuse algus). III ja II aastatuhandel eKr oli Egiptuse ühiskond valdavalt anonüümne ning teatud isikuid kalduti seostama teoste loomise ning hiljem (Ramseste ajal) nende ümberkirjutamise ja kodifitseerimisega.
Kindlasti leidus Egiptuses eraraamatukogusid, sest templite või paleede raamatukogud (nagu eelpool mainitud Abusiri arhiiv) olid mõeldud mitte teadmiste levitamiseks, vaid nende säilitamiseks (nagu ka keskaegses Euroopas). II aastatuhandel eKr kohtame õpetlasi, kes kogusid kirglikult raamatuid. Seda tõendavad paljud eraisikute hauakirjad, mis tõusevad esile mitte üksnes oma lopsaka stiiliga, vaid viitavad teadlikult mineviku kuulsatele teostele. Ühele Abydoses asuvale steelile (Cairo CG 20538), mis on pühendatud Sehtepibrale, kes suri vaarao Amenemhet III valitsusajal (umbes 1800. a eKr), on koondatud väga erinevaid teemasid ja tekstižanreid. Kuigi sambakujuline steel pole kuigi suur, on kõik tema neli külge raidkirjadega kaetud. Teksti biograafilise ja moraalse kompositsiooni osas on palju üle võetud vesiir Mentuhotepi mälestusmärgilt (Cairo CG 20539), mis asub samuti Abydoses ja on püstitatud Senusert I valitsusajal (umbes 1900. a eKr). Selle kõrval on tekst, milles kirjeldatakse Osirise pidustusi, see on paljude selle piirkonna steelide ühine teema. Kuid kõige tähtsam leid on steeli vastasküljele kantud kirjandusteos, mis on identifitseeritav Poseneri rekonstrueeritud „Kuningliku panegüürikaga” (Posener-Kriéger, 1976). Kuigi Sehtepibra steelil on teksti lühendatud variant, on see kahtlemata säilinud koopiatest vanim. Tegemist on 12. dünastia ajast pärineva unikaalse poliitilise traktaadiga. Ramseste ajal sai sellest klassika ning kirjutajate hariduse kohustuslik osa. Sehtepibra matusemonumendi originaal-sus seisneb selles, et seal on ühendatud mitmed teosed, millest mõned on tuntud ka tänapäeval. Arvatavasti olid Sehtepibral nende teoste isiklikud koopiad, kuid oma kaasaegsete eeskujul tsiteeris ta vaid moraali ja religiooni teemalisi tekste, milles leidus enim hauakirjadeks sobivaid lõike. Sehtepibra paljude erinevate aunimetuste ja tiitlite seas ei leidu sõnu „kirjutaja” ja „ettelugeja-preester”. Ta oli ametnik (intendant ja varahoidja) ning seetõttu pidi ta olema tuttav kirjakunstiga. Tema isikus võib aga ära tunda „lugeja” ja raamatusõbra.
Sehtepibra steeli kaunistavate teoste valik on tavatu. Siiski tuleb seda käsitleda koos arvukate teiste samalaadsete kogumikega, mida jõukad inimesed tavatsesid Keskmise riigi ajal endaga hauda kaasa võtta. Jutt on nn sarkofaagitekstidest, millega kaeti muumiat sisaldava kirstu sisemus. Need imiteerisid vanu usulisi tekste, millega kaeti alates 5. dünastia lõpust Memphise kuninglike püramiidide seinu. Kuid kui püramiiditekstid olid rõhutatult epigraafilised, on sarkofaagitekstides tuntav papüüruste mõju. Sarkofaagitekstid olid omamoodi palveraamatud („Surnuteraamatu” eelkäijad), mida lahkunu pidi lugema kaitseks teispoolsuse ohtude vastu. Need kuulusid kahtlemata väga haritud sotsiaalsele kihile, mille liikmed olid võimelised sobilikud lõigud ise välja valima, kui käsikirju hoiti kohalike templite raamatukogudes, või lasid need endale väljastpoolt kohale tuua.
Tegelikult leidub paljudel ka väga kaugetel nekropolidel asuvatel või hilisematest sajanditest pärit sarkofaagidel samasuguseid tsitaate, mis näitab, kuivõrd hoolikalt säilitati väärtuslikke usulisi ja kirjanduslikke teoseid. 12. dünastia valitsusajal elanud teebalane Buau lasi oma sarkofaagile (T 9 C) kirjutada lõigu jutustusest „Karjus, kes nägi jumalannat”, mis leidub koos muude kirjanduslike tekstidega ühel omaaegsel papüürusel. Sarkofaag leiti Teeba Dayr al-Bahri piirkonna hauakambrist; selle oli omastanud keegi Mentuhotep, kes oli oma nime lasknud kirjutada üksnes hauakambri väliskülgedele. Samasugusele haritud maitsele võib omistada Uue riigi aegse tohutu hümnide (eriti päikesehümnide) valiku, mida kasutati eraisikute hauakambrite kaunistamiseks ning kust me saame rohkesti täiendavat informatsiooni lisaks meile juba tuntud papüürustele.
4. sajandi lõpus eKr elanud Teeba preester ja kirjutaja nimega Nesmin, kes oli elu jooksul paljudes ametites, saamata sealjuures kõrgema hierarhia liikmeks, võttis tavapärase „Surnuteraamatu” asemel endaga hauda kaasa oma isiklikke raamatuid. Kuigi raamatud olid valitud endiselt usulis-rituaalsete kriteeriumite alusel, on tegu harvaesinevate ja isegi haruldaste tekstidega. Kõige mahukam neist kannab nime „Varakambri salaraamat, mida keegi ei ole näinud”. Seda tuntakse Bremner Rhindi papüürusena ning säilitatakse Londonis Briti Muuseumis. Papüürusel on mitu eraldi raamatut: „Isise ja Nefti laulud”, „Rituaalid Sokari transportimiseks” ja „Raamat Apopi kukutamiseks”. Kõik need on koopiad tekstidest, mis pärinevad vähemalt Uue riigi ajast. Kahel ülejäänud papüürusel, mis on demootses kirjas16 koostatud administratiivsete dokumentide palimpsestid17, kirjeldatakse nn Oru pidustuste18 ja Osirise austamise rituaale, mida kajastatakse ka muudes dokumentides (Heykal, 1970). Nesmin oli arvatavasti ühe teise Amoni kirjutaja Šepmini isa. Šepmini suurepärase sarkofaagi kaas on välja pandud Torinos Egiptuse Muuseumis. Šepmini profiili kirjeldatakse aga tema kolleegi Haronnofri koostatud matusekõnes: „jumala sõnade (hieroglüüfide) saladuste eesseisja, iga Elu Maja19 (papüüruse) laeka asjatundja [-], preestrite poegade kõrgeim õpetaja [-], pühade raamatute kirjutaja” (Habachi, 1971, 70).
Kuigi seda tuli harva ette, võisid haritlased võtta teispoolsusse kaasa ka selliseid raamatuid, mis polnud matusekombestikuga seotud ning mil ei pruukinud olla kuigi väärtuslikku sisu. Käsitöölise Sennedžemi ja tema perekonna 13. sajandist eKr pärinevas puutumata hauakambris Dayr al-Madinah’s avastati keraamikatükk, millele on kirjutatud suur osa „Sinuhe jutustusest” (tänapäeval Kairo Egiptuse Muuseumis). Enamiku kirjandusliku sisuga käsikirjade kohta pole täpselt teada, kust nad pärinevad ja mil moel nad on meieni jõudnud, kuid on ülimalt tõenäoline, et need säilisid nii nagu Ramsese matusetempli alalt leitud tundmatu omaniku kast, hauapanustena. Saisi perioodil (26. dünastia valitsusajal) koostatud Vandier’ papüürusel jutustatakse maag Merira õnnetustest ning tekst säilis vaid seetõttu, et papüüruse teisele küljele olid kirjutatud lõigud „Surnuteraamatust”. Keskmise riigi lõpu ajast pärinevasse hauakambrisse Dra Abu al-Nagas, muistse Teeba linnaosas, lasi kuningliku haaremi kirjutaja Neferhotep endale kaasa panna arvepidamise rulli, mis avastati 1860. aastal (Bulaqi papüürus 18). Samast piirkonnast leiti ka Prisse’i papüürus, üks kõige hoolikamalt kirjutatud ja paremini säilinud käsikirjadest, millel on Kagemni ja Ptahhotepi õpetussõnad.
Kuna hauakambrites leidus hulgaliselt raidkirju, kujunesid Vana-Egiptuse nekropolid kõige paremini ligipääsetavateks avalikeks arhiivideks. Seetõttu tekkis ka „(väärtuslike) tekstide avastaja” tegelaskuju:
Algab haiguste ravimisele pühendatud kogumik, mis leiti muistsete käsikirjade laekast Letopolises Anubise jalgade juurest Tema Kõrguse kuningas Hesepti (1. dünastia), õigeksmõistetu valitsusajast [-]. Jumala sõnade (hieroglüüfide) kirjutaja ning jumalale meelepäraste võimekate arstide dekaan võttis selle rulli jalgade juurest ja pitseeris. Kui rulliga oli nii toimitud, ohverdas Atoni teener leiba ja õlut ning põletas lõhnaaineid võimsa Isise, Harhentehtai, Honsu, Thoti ning nende jumalate auks, kes valitsevad liikmete üle. (Luft, 1973, lk 110jj.)
Legend jutustab meile ühest seesugusest väärtuslike tekstide avastajast. See oli prints Hamuaset (Haemwese), Ramses II neljas poeg ning Ptahi ülempreester Memphises (13. saj eKr). Ta hoolitses püramiidide restaureerimise ja Ptahi templi uuesti ülesehitamise eest ning koostas ka raamatukogude katalooge. Temale omistatakse „Surnuteraamatu” 167. peatüki avastamine. Järeltulevad põlved austasid teda kuulsa maagina nagu Westcari papüüruse Džedit, kuid omadustega, mis lähendavad teda pigem Faustile (Pieper, 1931).
Preestrina ja templihierarhia kõrgema liikmena avanesid Hamuasetile ja teistele temasugustele kahtlemata kõigi arhiivide uksed, kus peitusid muistsed raamatud, millest arusaamine eeldas eriharidust. Seesuguse teadusliku uurimistöö tulemused kajastuvad mõnikord nende hauakambrite kaunistustes. Näiteks jumal „Amoni teine prohvet” Puiemra (Thutmosis III valitsusaeg, 15. saj eKr), kes oli „jumalike sõnade (hieroglüüfide) saladuste eesseisja Amoni templis (Karnakis)”, lasi katta oma hauakambri
Demootne kiri on Egiptuse kirja kõige lihtsam vorm, omamoodi kiirkiri, kus on palju liitmärke. Tekkis umbes 8. saj eKr. – Tlk.
Käsikiri, millelt esialgne tekst on kustutatud ja asendatud uuega. Vahel õnnestub teadlastel algne tekst taastada. – Tlk.
Pidustus jumal Amoni, tema naise Muti ja poja Honsu auks. – Tlk.
Elu Maja kohta vt lähemalt peatükist
