ustele hakkasid tekkima sildid; ent Butscha, samuti nagu ta patrooni abikaasagi, polnud kunagi Havre’ist välja saanud.
Võib olla, et nendele, kes Havre’it ei tunne, oleks vajalik anda mõningaid seletusi selle kohta, kuhu oli teel Latournelle’ide perekond (vanemat kirjutajat võis täiesti pidada selle perekonna liikmeks). Ingouville on Havre’ile seesama, mis Montmartre on Pariisile, – see on kõrge küngas, mille jalamil asub linn; vahe on selles, et Havre’it ja ta küngast ümbritseb peale Seine’i jõe ka meri, et Havre on fataalselt suletud tihedasse fortide rõngasse ja et lõpuks jõesuu, sadam ning dokid pakuvad hoopis teist pilti kui Pariisi viiskümmend tuhat maja. Kiltkivist katused Montmartre’i jalal meenutavad siniste tardunud lainetega ookeani. Ingouville’is näeb aga katuseid, mis otsekui hõljuvad tuules. See kõrgendik, mis Rouenist peale kuni mereni kulgeb piki jõge, jättes kord laiema, kord kitsama riba enda ning vee vahele ja peites oma rüpes tõelisi aardeid maaliliste linnade, mäekurude, orgude ja luhtade näol, omandas Ingouville’is tohutu tähtsuse alates 1816. aastast – ajajärgust, mil algas Havre’i õitseng. See maa-ala sai Havre’i ärimeestele uueks Auteuil’ks, Ville d’Avray’ks ja Montmorency’ks; astanguliselt tõusvale mäeveerule ehitasid nad oma villad ja nautisid seal mereõhku, mida lõhnastas nende luksuslikest aedadest tõusev lillede aroom. Nood julged spekulandid puhkasid neis villades oma väsitavast tööst kontoris ja oma linnamajade umbsest õhust; need linnamajad olid tihedalt surutud üksteise vastu, sageli polnud neil isegi hoovi; see kõik oli tingitud elanike arvu kasvamisest, dokkide laienemisest ja kindlusemüüride järeleandmatusest. Ja tõepoolest, kui kurb oli Havre’i südalinnas ja milline rõõm valitses Ingouville’is! Ühiskondliku arengu seaduse põhjal tekkis seenena Graville’i eeslinn, mis maona lookleb mäenõlvaku ääres ja on tänapäeval elanikerohkem kui Havre ise. Ingouville’i mäeharjal on üksainus tänav; täiesti arusaadav, et majadel, mille esikülg on suunatud vastu Seine’i jõge, on suur paremus nende villade ees, mis asuvad teispool teed ega oma seetõttu väljavaadet, kuid mis siiski nagu uudishimulikud vaatlejad ajavad end kikivarvule, et heita pilku üle katuste. Aga ka siin, nagu kõikjal mujalgi, valitseb ebaõiglus. Neil vähestel majadel, mis asuvad künka tipus, on suurepärane asend ja nad kasutavad õigust väljavaatele, sundides naabreid oma ehitusi nõutud kõrguses hoidma. Alamal on tujukas kalju õõnestatud teedest, mis teevad ta nõlvakud kättesaadavaks; nende kitsaste lõhede kaudu võib mõnest majast näha linna, jõge või merd. Küngas ise laskub kaunis järsult merre. Künka harjal lookleva tänava lõpust võib näha meresoppe, kus möirgab ookean, ja kitsaid orge, kus asuvad mõned villad: Püha Adresse’i nimeline ja veel kaks-kolm mingisuguste pühakute nimedega küla. See Ingouville’i peaaegu kõrbetaoline mäenõlvak moodustab üllatava kontrasti uhkete villadega, mis on suunatud vastu Seine’i orgu. Kas kardetakse siin lõõtsuvaid tuuli, mis taimestikku kahjustavad? Või tunnevad ärimehed hirmu kulutuste ees, mida kallakute harimine nõuab? … Olgu kuidas on, aga reisijad aurikutel on lausa imestunud, nähes Ingouville’i paljast ja uuristatud läänenõlva, mis on otsekui vaene kaltsudes kerjus uhkelt riietatud ja hästi lõhnastatud rikka härrasmehe kõrval.
Teatud maja, mis aastal 1829 oli mere pool küljes üks kõige kaugemaid ja mis tänapäeval on kahtlemata juba Ingouville’i keskpaigas, nimetati tollal ja võib-olla veel praegugi Šaleeks. Kunagi oli see väravavahi maja ühes selle juurde kuuluva väikese aiakesega. Uhke villa omanik, kellele kuulus too majake, samuti nagu park, aiad, lindla, kasvuhoone ja heinamaad, tuli äkki mõttele kooskõlastada see majake omandi üldise toredusega, ehitades ta ümber kotidži [väike inglise tüüpi maamajake] taoliseks. Ta eraldas tolle kotidži oma muruplatside, lillepeenarde ja terrassidega kaunistatud villaesisest, lastes ehitada madala kivimüüri, mida varjas hekk. Hoolimata villaomaniku vastuseismisest hakati kotidžit kutsuma Šaleeks, ja see nimi jäigi püsima. Šalee taga laiusid juurvilja- ja puuviljaaiad. See Šalee, kus ei ole ei lehmi ega piimamajandust, on teest eraldatud lihtsa pistandtaraga, mille teibad upuvad lokkava heki sisse. Teispool teed, otse Šalee vastas, on servituudiga koormatud maja, millel samuti on heki sisse uppuv pistandtara, kuid mis vaadet Havre’ile Šalee eest ei varja. Šalee tegi palju peavalu härra Vilquinile, villa omanikule, ja seda järgmisel põhjusel. Rahamees, kes oli ehitanud selle uhke villa, kus iga üksikasi aina kisendas: «Siia on maetud miljonid!», oli vaid selleks oma parki küla suunas laiendanud, et aednikud talle mitte külje alla ei tikuks, nagu ta ise ütles. Omal ajal, kui Šalee lõplikult valmis sai, oli kõigile selge, et see sobib elamiseks ainult mõnele sõbrale. Härra Mignon, villa endine omanik, armastas väga oma kassapidajat ja meie edaspidisest jutukäigust selgub, et Dumay vastas oma peremehele sellesamaga. Nii pakkus siis härra Mignon Šalee oma kassapidajale eluasemeks. Härra Dumay, kes igas asjas pidas rangelt vormist kinni, laskis koostada üürilepingu kaheteistkümne aasta peale, kusjuures aastane üüritasu oli kolmsada franki; härra Mignon kirjutas meeleldi sellele lepingule alla, öeldes:
«Kallis Dumay, kas mõtlesid ka järele? Sa kohustud ju sellega kaksteistkümmend aastat minu juures elama.»
Sündmuste tõttu, millest selles teoses hiljem juttu tuleb, sattusid härra Mignoni, Havre’i omaaegse kõige rikkama ärimehe maaomandid ostu teel tema kohapealse võistleja Vilquini kätte. Ostja, kes tundis suurt rõõmu Mignoni kuulsa villa omandamisest, unustas nõuda ülalmainitud üürilepingu tühistamist. Et mitte müüki nurja ajada, oleks Dumay tollal igale Vilquini nõudele alla kirjutanud; kui müük aga oli teostunud, otsustas Dumay oma üürilepingust kui kättemaksuvõimalusest kõvasti kinni pidada. Ta jäi Vilquini nina alla, elas Vilquini perekonna keskel, jälgis Vilquini, tülitas Vilquini, oli kõikidele Vilquinidele tüütavaks parmuks. Kui Vilquin hommikuti oma akna juurde astus, tundis ta kibedat tuska, nähes Šaleed, seda ehituskunsti pärlit, mis maksis oma kuuskümmend tuhat franki ja mis rubiinina sädeles päikeses. See võrdlus rubiiniga oli täiesti õige! Arhitekt oli selle kotidži ehitanud kõige ilusamat värvi punastest tellistest, liites need kokku valge seguga. Aknaraamid ja luugid olid värvitud heleroheliseks, kõik muud puuosad olid kollakaspruunid. Katus ulatus mitme jala võrra üle seinte. Ilus nikerdatud galerii ümbritses maja teist korrust, kus keset fassaadi asus kinnine klaasveranda. Alumine korrus koosnes ilusast salongist ja söögitoast, mis olid teineteisest lahutatud puutrepiga, mille kuju ja kaunistused olid elegantselt lihtsad. Otse söögitoa kõrval asus köök, kuna salongi juurde kuulus veel kabinet, mis sel ajal oli härra ja proua Dumay magamistoaks. Teisele korrusele oli arhitekt planeerinud kaks suurt tuba; kummalgi toal oli eraldi riietumisruum ja veranda oli neile ühiseks salongiks; pööningukorrusel, üsna katuse all, mis meenutas kaht vastamisi ülesseatud mängukaarti, oli kaks ruumikat ärklituba teenijate jaoks; valgust said need ruumid ümmarguste katuseakende kaudu.
Vilquinil oli küllalt väiklust, et puu- ja keeduviljaaia äärde müür püstitada. Pärast seda kättemaksuakti muutusid need mõned ruutmeetrid maad, mis üürileping jättis Šaleele, tõeliseks Pariisi aiakeseks. Majapidamishooned, mis stiililt ja värvuselt olid kooskõlas kotidžiga, nõjatusid naaberkrundi müüri vastu.
Selle veetleva elamu sisemus harmoneeris ta välimusega. Mingi troopilise puuliigiga tahveldatud salong pakkus silmale oivalist pilti oma maalingutega, mis matkisid hiina lakkmaale. Kuldraamidega ümbritsetud mustal taustal särasid kirjud linnud, kummalised rohelised oksad, fantastilised hiina joonised. Söögituba oli üleni kaetud männipuust tahveldisega, mille peen nikerdus meenutas ilusaid vene talutaresid. Trepirõdust ja trepikäigust moodustatud väike esik oli värvitud vana puu taoliseks ja kaunistatud gooti stiilis ornamentidega. Kirju lõuendiga üle tõmmatud magamistoad väärisid tähelepanu oma kalli lihtsuse poolest. Kabinetis, kus kassapidaja ja ta naine käesoleval ajal magasid, olid seinad ja lagi kaetud puutahveldisega nagu laevakajutis. Kõik need rikka reederi kummalised tujud seletasid Vilquini raevu põhjust. Too õnnetu ostja oli kavatsenud kotidži oma tütrele ja väimehele eluasemeks anda. Dumay oli sellest kavatsusest teadlik, ning see aitab meil mõista tema bretoonlikku kangekaelsust.
Šaleesse pääses väikese raudvõrest jalgvärava kaudu, mille odataolised varvad ületasid mõne tolli võrra pistandtara ja heki. Aiake, mis oma suuruselt võrdus mõne uhke muruplatsiga, oli tollal tulvil lilli, roose ja daaliaid, kõige kaunimaid, kõige haruldasemaid triiphoonetaimede eksemplare. Väike elegantne
