Modeste’i. Vilquini villa galeriitaoline piljardituba oli vanasti tohutu suure tornikujulise linnumaja kaudu ühendatud kasvuhoonega; ent pärast seda, kui Vilquin laskis ehitada müüri, mis varjas vaadet viljapuuaiale, müüris Dumay ka ühendava vaheukse kinni.
«Müür müüri eest!» ütles ta.
«Teie ja Dumay muudkui «müüritate»!» naljatasid teised suurkaupmehed, et Vilquini nokkida. Ja iga päev tervitati kadestatud spekulanti tema börsile ilmumisel mõne uue kalambuuriga.
Aastal 1827 pakkus Vilquin Dumay’le kuus tuhat franki palka ja kümme tuhat franki kahjutasu üürilepingu tühistamise eest. Kassapidaja keeldus, ehkki ta palk Gobenheimi, ühe ta endise patrooni ametniku juures oli kõigest tuhat eküüd. Ei tohi unustada, et Dumay oli bretoon, kes saatuse tahtel oli Normandia mulda ümber istutatud. Kujutlege nüüd seda vihavaenu, mida normandlane Vilquin, kolmekordne miljonär, tundis eneses tekkivat Šalee elanike vastu. Milline kuritegu miljonite suhtes – näidata rikastele nende kulla võimetust! Vilquin, keda ta ahastav kadedus tegi kogu Havre’i naeruks, pakkus Dumay’le jällegi üht ilusat elamut täielikuks omandiks, kuid Dumay keeldus uuesti. Havre hakkas selle kangekaelsuse piirast juba rahutust tundma, paljud aga põhjendasid seda järgmise lausega: «Dumay on ju bretoon.» Kassapidaja ise aga mõtles vaid seda, et proua ja eriti preili Mignonile poleks kuskil leidunud nii häid elamistingimusi kui Šalees. Need kaks Dumay ebajumalat elasid nüüd templis, mis neid vääris, ja kasutasid vabalt seda uhket onni, kus isegi troonilt tõugatud kuningad oleksid võinud säilitada oma tavalise majesteetlikkuse, selle välise etiketi, mis langenud suurustel sageli puudub. Võib-olla polegi sest kahju, et oleme lugejaid juba varakult tutvustanud Modeste’i eluaseme ja teda ümbritseva seltskonnaga, sest Modeste’i eluaastates avaldavad inimesed ja esemed saatuse kujunemisele sarnasugust mõju nagu iseloomgi, kui viimast pole veel mõjutanud kustutamatud muljed.
Otsustades selle järgi, kuidas Latournelle’id Šaleesse sisenesid, võis kohe aimata, et nad olid siin igaõhtused külalised.
«Teie juba siin, peremees? …» lausus notar, märgates salongis üht Havre’i noort pankurit, Gobenheimi, kes oli sugulane Gobenheim-Kelleriga, suure Pariisi pangamaja omanikuga.
See surnukahvatu noormees oli üks neid tumedasilmalisi blondiine, kelle liikumatus pilgus on mingisugune maagiline võim; mõõdukas oma sõnades ja tegudes, kandis ta alati musta ülikonda, oli kõhn nagu tiisikushaige, kuid tugeva kehaehitusega; ta suhtles oma endise patrooni ja oma praeguse kassapidaja perekondadega mitte niivõrd sõprustunde kui kaalutluse pärast: siin mängiti visti kaks sou’d silm, siia võis tulla lihtsas riietuses, siin võis juua vaid suhkruvett ega tarvitsenud selle eest omalt poolt seltskondlikku vastutasu anda. See näiline poolehoid Mignoni perekonnale tekitas arvamist, et Gobenheimil on hea süda; see vabastas teda kohustustest liikuda Havre’i kõrgemas seltskonnas, mis oleks nõudnud asjatuid kulutusi ja rikkunud ta kokkuhoidliku koduse elu päevakorda. See kuldvasika kummardaja heitis õhtul kell pool üksteist magama ja tõusis hommikul kell viis üles. Olles kindel Latournelle’i ja Butscha diskreetsuses, arutas Gobenheim nende ees oma keerukaid äriasju, kasutades seejuures notari tasuta nõuandeid, ja tungis kohaliku keelepeksu saladustesse. See noor «kullaneelaja», nagu Butscha Gobenheimi kutsus, sarnanes kuidagi nende ollustega, mida keemias nimetatakse absorbeerivaiks. Pärast katastroofi, mis hukutas Mignoni pangamaja, kuhu Kellerid olid Gobenheimi meresuurkaubandust õppima pannud, ei olnud keegi Šalee elanikest palunud tollelt noormehelt mingit teenet, ka kõige väiksematki mitte – ta vastus oli juba ette teada. Gobenheim vaatas Modeste’ile nii ükskõikselt, nagu silmitseks ta mõnd paarikrossist litograafiat.
«See on üks kolb selles tohutus masinas, mida nimetatakse Kaubanduseks,» ütles Gobenheimi kohta vaene Butscha, kelle vaimukus ilmnes ta aralt väljendatud teravmeelsustes.
Kõik neli Latournelle’i tervitasid austava lugupidamisega elatanud daami, kes kandis musta sametkleiti; daam ei tõusnud oma tugitoolilt, kus ta istus, kuna ta mõlemad silmad olid kaetud kollaka kirmega, mida põhjustas läätsekae. Proua Mignoni võiks kirjeldada üheainsa lausega. Igaühe pilk langes otsemaid selle perekonnaema ülevale näole, kus peegeldus ta laitmatu elu, mis ei tarvitsenud karta saatuselööke; ent saatus oli selle naise siiski oma noolte märklauaks välja valinud, suurendades temaga arvurikast Niobe suguharu. Proua Mignoni kaunilt lokitud ja hästi pähe asetatud blond parukas sobis ta kahvatu, otsekui tardunud näoga, mis meenutas Mirevelti maalitud hollandi pürjermeistrite abikaasasid, Proua Mignoni erakordselt hoolikas riietus, ta sametkingad, pitskrae, meeldivalt asetatud sall – see kõik kõneles Modeste’i hoolitsusest ema eest.
Kui Šalee ilusas salongis oli saabunud notari poolt ette nähtud vaikusehetk, pöördusid kõikide pilgud Modeste’ile, kes istus ema läheduses ja tikkis talle pearätikut. See varjatud uudishimu, mis peitus nende labaste küsimuste taga, mida külalised ja omad inimesed üksteisele esitasid, oleks igale kõrvalseisjalegi reetnud selle koduse saladuse, mis oli sihitud noore neiu vastu; ent Gobeheim, kes oli enam kui ükskõikne, ei märganud midagi ja süütas kaardilaual küünlad. Dumay olek ei hirmutanud mitte ainult Butschad ja Latournelle’i, vaid isegi proua Dumay’d, kes teadis, et ta mees võiks Modeste’i armastatu nagu hullu koera maha lasta. Pärast lõunasööki oli kassapidaja läinud jalutama, saadetuna kahest suurepärasest lambakoerast, keda ta enam ei usaldanud ja jättis nad sellepärast härra Mignoni ühe endise rentniku juurde; siis, mõni minut enne Latournelle’ide saabumist, oli ta võtnud oma voodipeatsis rippuvad püstolid ja asetanud kaminale, kuid nii, et Modeste seda ei näinud. Noor neiu ei pannud neid enam kui kummalisi ettevalmistusi vähimalgi määral tähele.
Ehkki Dumay, see tõeline bretoon ja endine Napoleoni kaardiväeleitnant, oli väheldast kasvu, jässakas, rõugearmiline ja kõneles tasa, nagu oleks ta iseennast kuulatanud, väljendus ta näos selline meelekindlus ja külmaverelisus, et armees polnud keegi kahekümne aasta jooksul julgenud tema üle nalja heita. Ta väikesed rahulikud sinisilmad meenutasid kaht terasetükikest. Ta kombed, näoilme, kõnelus ja käitumine – see kõik oli kooskõlas ta lühikese nimega. Oma üldiselt tuntud füüsilise jõu poolest ei tarvitsenud ta karta ühtki kallaletungi. Suutes ainsa rusikahoobiga inimese maha lüüa, oli Dumay ühe sellise kangelasteo sooritanud Bautzenis, kui sattus seal ilma relvadeta ja oma kompaniist mahajäänuna silm silma vastu saksiga. Käesoleval silmapilgul oli Dumay kindel ja tasane nägu ülimal määral traagiline; kahvatud huuled kõnelesid energiliselt mahasurutud ärevusest; kerge külm higi, mida igaüks pidi märkama, niisutas ta laupa. Notar taipas, et see kõik võis põhjustada draama, mille lõppvaatus toimuks vandemeeste kohtus. Ja tõepoolest, selles loos Modeste Mignoniga olid kaalul kassapidaja au, usk ja tunded, mis olid talle palju tähtsamad kui seltskondlikud sidemed, kuna nad tulenesid sellisest lepingust, mis katastroofi puhul allus vaid taevasele kohtule. Enamiku draamade põhjuseks on kujutlused, mis me ise endile asjadest loome. Meile dramaatilistena näivad sündmused on vaid teemad, mis meie hing, vastavalt iseloomule, muudab kas tragöödiateks või komöödiateks.
Prouad Latournelle ja Dumay, kelle ülesandeks oli Modeste’i jälgida, käitusid kuidagi sunnitult ja nende hääled värisesid, ent ilus kaebealune ei märganudki seda, olles näiliselt süvenenud oma tikandisse. Modeste’i iga nõelapiste oli nii täiuslik, et elukutselised tikkijad oleksid võinud teda kadestada. Ta näol väljendus rõõm, mida põhjustas tikitava lille viimase õielehe lõpetamine. Kääbus, kes istus proua Latournelle’i ja Gobenheimi vahel, hoidis vaevaga pisaraid tagasi; ta kaalus, kuidas Modeste’ile läheneda, et talle mõnd hoiatussõna kõrva sosistada. Notari abikaasa, kes vagatsejale omase saatanliku kavalusega oli istunud proua Mignoni vastu, isoleeris sellega Modeste’i ülejäänud seltskonnast. Pime proua Mignon oli vaiksem ja kahvatum kui tavaliselt; ta näis teadvat, milline katsumus ta tütart ootab. Võib olla, et talle lõppude lõpuks ei meeldinud see sõjakavalus, mille vajadust ta siiski taipas. Sellest oligi tingitud ta vaikimine. Ta süda nuttis.
Exupère’il, ülesseatud püünise päästikul, polnud vähimatki aimu näidendist, milles juhus temalegi oli osa määranud. Oma iseloomu tõttu väljendas Gobenheim sama muretust, mida võis
