line õhtu, kui K. pärale jõudis. Küla magas sügavas lumes. Lossimäge polnud üldse näha, udu ja pimedus ümbritsesid seda, vähimgi tulekuma ei andnud suurest lossist märku. Kaua seisis K. puusillal, mis maanteelt külasse viis, ja vaatas üles näilisesse tühjusse.
Siis läks ta öömaja otsima; võõrastemajas oldi veel üleval; peremehel polnud küll ühtegi tuba anda, kuid äärmises üllatuses ja hämmmelduses hilise külalise tulekust tahtis ta K-l lasta kõrtsitoas õlekotil magada. K. oli sellega päri. Mõned talumehed jõid veel õlut, aga K. ei tahtnud kellegagi rääkida, tõi ise pööningult õlekoti ja heitis ahju lähedale pikali. Oli soe, talumehed istusid vaikselt, pisut aega silmitses ta neid veel väsinud pilgul ja uinus siis.
Kuid õige pea äratati ta üles. Peremehe seltsis seisis tema ees pilukil silmade ja tugevate kulmudega, näitlejanäoga linna moodi riides noormees. Ka talumehed olid veel seal, mõni neist oli oma tooli ümber pööranud, et paremini näha ja kuulda. Noormees vabandas väga viisakalt K. ülesäratamise pärast, esitles end lossikastellaani pojana ja ütles siis: «See küla on lossi valduses, ja kes elab või ööbib siin, see elab ja ööbib teatavas mõttes lossis. Ilma lossi loata ei tohi seda keegi. Teil aga pole sellist luba või vähemalt pole te seda esitanud.»
K. oli end poolistukile ajanud ja juuksed üle pea silunud, ta vaatas alt üles neile otsa ja ütles: «Mis küla see on, kuhu ma olen eksinud? Kas siin on siis mõni loss?»
«Seda küll,» ütles noormees aeglaselt, kuna nii mõnigi siin-seal K. üle pead vangutas, «härra krahv Westwesti loss.»
«Ja ööbimiseks peab luba olema?» küsis K., otsekui tahaks ta kindlaks teha, kas ta senikuuldut vahest unes ei näinud.
«Peab olema,» kõlas vastuseks, ja selles oli jämedat pilget K. pihta, kui noormees kätt sirutades peremehelt ja külastajatelt küsis: «Või polegi äkki luba vaja?»
«Siis pean ma selle loa hankima,» ütles K. haigutades ja lükkas teki pealt, nagu tahaks ta üles tõusta.
«Jah, aga kellelt?» küsis noormees.
«Härra krahvilt,» ütles K., «ei jää ju muud üle.»
«Nüüd, südaöösel härra krahvi käest luba hankida?» hüüdis noormees ja astus sammu tagasi.
«Kas see pole siis võimalik?» küsis K. rahumeeli. «Miks te mind siis üldse üles ajasite?»
Nüüd aga läks noormees endast välja. «Hulgusekombed,» hüüdis ta, «ma nõuan krahvi ametkonna respekteerimist! Ma äratasin teid selleks, et teile teatavaks teha: te peate jalamaid lossi territooriumilt lahkuma!»
«Aitab komöödiast!» ütles K. hästi tasa, heitis pikali ja tõmbas endale teki peale. «Te lähete juba liiale, noormees, ja homme teen ma teie käitumisest veel juttu! Peremees ja need härrad seal tulevad tunnistajaks, juhul, kui mul üldse tunnistajaid vaja on. Ja võtke muuseas teadmiseks, et mina olen maamõõtja, kelle krahv siia kutsus. Mu abilised toovad homme aparaadid vankriga järele. Ma ei raatsinud loobuda lumes sumpamisest, aga eksisin kahjuks paaril korral teelt kõrvale ja jõudsin seepärast alles nii hilja siia. Ja seda teadsin ma iseendastki, juba enne teie õpetust, et lossi teatama minna on liiga hilja. Seepärast leppisin ma ka selle öömajaga siin, mille häirimiseks teil – pehmelt öeldes – viisakusetust jätkus. Sellega on mu selgitus lõppenud. Head ööd, mu härrad!» Ja K. keeras näo ahju poole.
«Maamõõtja?» kuulis ta veel kõhklevat küsimist selja taga, siis võttis maad üldine vaikus. Kuid noormees kogus end peagi ja ütles peremehele säärasel toonil, mis oli küllalt summutatud, et paista K. une arvestamisena, ja küllalt vali, et olla talle kuuldav: «Ma küsin telefoniga järele.» Mis, siin külakõrtsis on isegi telefon? Suurepäraselt on nad end sisse seadnud. Üksikult võetuna üllatas see K-d, üldiselt oli ta seda küll oodanudki. Selgus, et telefon oli üsna tema kohal, unisest peast polnud ta seda enne märganud. Kui noormees nüüd helistada mõtles, siis ei saanud ta parimalgi tahtmisel K. unest hoolida, küsimus oli veel ainult selles; kas K. laseb tal helistada; K. otsustas, et laseb. Sel juhul polnud aga küll mingit mõtet magajat mängida ja seepärast keeras ta end jälle selili. Ta nägi, kuidas talumehed, pead koos, asja arutasid, sest maamõõtja saabumine ei olnud tühine asi. Köögiuks oli nüüd lahti, ukseava täitis seal seisva perenaise vägev kuju. Peremees läks kikivarvul tema juurde, et asjast aru anda. Ja nüüd algas telefonikõne. Kastellaan magas, kuid alamkastellaan, üks alamkastellaanidest, keegi härra Fritz, oli kohal. Noormees, kes nimetas end Schwarzeriks, jutustas, kuidas ta oli leidnud K., üle kolmekümne vana, üsna kaltsaka mehe, rahulikult õlekotil magamas, väike seljakott padjaks pea all, pahklik kepp käeulatuses. Loomulikult tundus K. talle kahtlasena, ja kuna kõrtsmik oli oma kohuse ilmselt unarusse jätnud, siis on tema, Schwarzeri kohuseks asja põhjani uurida. Äratamise, ülekuulamise, tema kohusele vastava krahvkonnast väljasaatmise ähvarduse peale oli K. käitunud väga vastaliselt, muide võib-olla õigusega, nagu lõpuks selgus, sest ta väidab, et ta olevat krahvi poolt kutsutud maamõõtja. Loomulikult on selle väite kontrollimine vähemalt tema formaalne kohus ja seepärast palub ta härra Fritzu keskkantseleist järele küsida, kas tõesti oodatakse seesugust maamõõtjat, ja vastusest kohe teatada.
Siis valitses vaikus, toru teises otsas küsis Fritz järele ja siin oodati vastust. K. jäi nii, nagu ta oli, ei keeranud end telefoni poole, ei paistnud üldse uudishimulikuna ja vahtis lakke. Schwarzeri läbisegi õel ja ettevaatlik jutustus andis talle ettekujutuse sellest mõnel määral diplomaatilisest koolitatusest, mida siin lossis vaevata valdasid koguni säärased väikesed tegelased nagu Schwarzer. Ja agarusest ei jäänud seal ülal ka puudu; keskkantseleis oli öövalve. Ja vastus anti ilmselt väga kiiresti, sest Fritz helistas kohe tagasi. Sõnum näis igatahes küllalt lühike olevat, sest Schwarzer viskas otsekohe toru raevukalt hargile. «Mis ma ütlesin,» karjus ta, «mitte juttugi maamõõtjast, alatu valelik hulgus, ja tõenäoliselt veel midagi hullemat.» K. mõtles juba, et nad kõik, Schwarzer, talumehed, peremees ja perenaine, tormavad talle kallale. Vähemalt esimese rünnaku eest varjumiseks puges ta üleni teki alla. Siis helises telefon veel kord, ja nagu K-le näis, iseäranis valjusti. Ta pistis aegamisi pea jälle välja. Kuigi polnud tõenäoline, et see jälle K. kohta käib, vakatasid kõik ja Schwarzer tuli aparaadi juurde tagasi. Seal kuulas ta ära pikema seletuse ja ütles siis vaikselt: «Nii et eksitus? See on mulle ütlemata ebameeldiv. Ah büroo šeff ise helistas? Kummaline, kummaline. Kuidas ma seda nüüd härra maamõõtjale selgitan?»
K. jäi kuulatama. Loss oli teda seega maamõõtjaks nimetanud. Ühelt poolt polnud see talle soodus, sest see näitas, et lossis teatakse tema kohta kõik, mis vaja, et seal on jõuvahekorda kaalutud ja võitlus muiates vastu võetud. Teiselt poolt aga oli see ka soodus, sest see tõestas tema meelest, et teda alahinnatakse ja et talle jääb rohkem vabadust, kui ta seda alguses oli loota julgenud. Ja kui arvatakse, et teda saab selle oma vaimu poolest kindlasti üleoleva maamõõtjaks tunnustamisega pideva hirmu all hoida, siis on see eksitus; tal käis kerge judin üle selja, aga see oli ka kõik.
Pelglikult läheneva Schwarzeri tõrjus K. käeviipega tagasi, keeldus kõrtsiperemehe tuppa üle kolimast, nagu talle peale käidi, võttis vaid peremehe käest une-eelse napsi, perenaiselt pesukausi, seebi ja käterätiku ega pidanudki nõudma, et tuba tühjaks tehtaks, sest juba trügisid kõik kõrvale pööratud nägudega välja, et ta neid homme viimati ära ei tunneks. Lamp kustutati ära ja lõpuks sai ta rahu. Ta magas sügavalt hommikuni, ainult korra või kaks häirisid teda möödavolksavad rotid.
Pärast hommikusööki, mille, nagu üldse kogu K. ülalpidamise, pidi loss peremehe teatust mööda kinni maksma, tahtis ta kohe külasse minna. Aga kuna peremees, kellega ta siiani, tema eilset käitumist mäletades, üksnes paar kõige hädatarvilikumat lauset oli vahetanud, nüüd sõnatu palvega aina tema ümber keerles, siis halastas K. ta peale ja laskis tal korraks istet võtta.
«Ma ei tunne veel krahvi,» ütles K., «hea töö eest pidi ta hästi maksma, on see tõsi? Kui minnakse nii kaugele naisest ja lapsest nagu mina, siis tahaks ka midagi koju viia.»
«Selle pärast ei pruugi härral muret tunda, kehva tasu üle pole siin nurisetud.»
«Nojah,»
