p>Mõttetute riikide aabits
Eessõna
Tuppa siseneval Hardo Aasmäel oli reeglina kolm varianti, kuidas seltskonda tervitada. „Mehed, miks tööd ei tehta,” küsis ta reipalt ringi vaadates tavaliselt, aga kui juhuslikult tehtigi tööd, sigines plaani kaks teist võimalikku hüüatust: a) Mehed, miks tööd tehakse? ja b) Mehed, miks vaenlasega ei võidelda?
Nagu kõik Hardot tundnud inimesed kinnitada võivad, kuulusid lisaks suurele tarkusele tema juurde lahutamatult ka korralik annus musta huumorit, irooniat ning eriti just eneseirooniat. Pluss loomulikult igikestev ja igale uudishimulikule inimesele loomuomane vajadus kõikide maailma asjade kohta oma paikapanev teooria esitada.
*
Rahutu vaimuga Hardo Aasmäe sündis 1951. aastal ning lõpetas 1969 Tallinna 20. Keskkooli ja 1974 majandusgeograafina Tartu Riikliku Ülikooli. Ülikoolis õppimise ajal toimetas Hardo komsomolis, osales aktiivselt TRÜ rahvusvaheliste suhete ringis, organiseeris matkasid ning ekspeditsioone, oli lektor ühingus „Teadus” ning käis loomulikult ka üliõpilaste ehitusmalevas. 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses osales ta mitme Venemaa Kaug-Ida aladele tehtud teadusliku kompleksekspeditsiooni korraldamises.
1982. aastal kaitses Hardo Leningradi Riiklikus Ülikoolis geograafiakandidaadi kraadi. Muuseas, sõbrad pajatavad, et selsamal aastal, Brežnevi surmapäeval, sattus Aasmäe Peterburis oma kambaga restorani ning nõudis kasti šampust. Et oli üleriigiline lein, läks kelner ähmi täis:
„Kas te siis ei teagi või?”
„Mida ma ei tea?” küsis Aasmäe, kes teadis küll.
„Seltsimees Leonid Iljitš on surnud,” mämmutas kohkunud kelner.
„Väga kurb,” arvas Hardo, „aga kes see nimetatud seltsimees teile üldse oli?”
Šampuse sai Hardo kätte.
*
1974–1977 töötas Aasmäe TRÜ majandusgeograafia kateedris, 1977–1990 ENSV Kergetööstuse Ministeeriumis teadustöötajana, 1989–1990 Mainori teadusdirektorina (seal oli tema põhivaldkond majanduse detsentraliseerimine ning väikeettevõtluse algatamine, ka pidas ta neil aastatel kõikjal majandusloenguid, mille kohta öeldakse siiani, et loenguid andis ta eriti andekalt), 1992–2006 TPÜ-s / Tallinna Ülikoolis dotsendina ning juhtimis- ja planeerimisnõustajana. Aastatel 1995–1996 oli ta AS-i Eesti Fosforiit nõukogu esimees. 2001. aastast oli Aasmäe Eesti Entsüklopeediakirjastuse juhatuse liige ja 2002. aastast peatoimetaja. 2009. aastast juhtis ta MTÜ-d Entsüklopeedia.
Aasmäe oli NSV Liidu rahvasaadik 1989–1991, hakates ülemnõukogus Eesti iseseisvust taotlema. Tallinna linnapea ametit pidas Aasmäe 1990–1992, 1991 juhtis ta ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee likvideerimist („Aasmäe komisjoni”). Ta oli NLKP liige 1975–1990 (Hardo armastas hilisematel aastatel, 1980-ndate lõpul parteisse astunud noorte üle nalja visata: „Sel ajal, kui minusugused vilunud parteitöötajad vahtisid juba pingsalt ringi, et leida lähim prügikast, kuhu poetada parteipilet, leidus veel hunnik lolle, kes hakkasid parteisse alles astuma. Ütle nüüd!”)
Hardo oli ka Eestimaa Rahvarinde volikogu ja eestseisuse liige 1990–1991. Hiljem kuulus Hardo Keskerakonda, ent pööras peagi Savisaarega tülli, mispeale asutas koos mõttekaaslastega Arengupartei (1996).
Muidugi mäletavad kõik Hardo raadiosaateid: 1998. aastast alates kuulus ta ka saatesarja „Mnemoturniir” Tarkade klubisse. Hardo Aasmäe oli Eesti Geograafia Seltsi ja MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum liige, 2008. aastani oli ta Eesti Rooma Klubi president.
*
Mis puutub käesolevasse raamatusse, siis sai see alguse ajalehest KesKus, mis hakkas ilmuma 1995. aastal. Peatoimetajana kutsusin Aasmäe 1999. aastal lehte kirjutama; Hardo avastas oma suureks rõõmuks, et KesKus’is saab ta rahulikult käsitleda päevakajalisest ajakirjandusest väljajäävaid teemasid. Mõni aasta hiljem hakkasime mõtlema, et võiks ju koostada maailma riikide lühiaabitsa, kus keskenduks rohkem n-ö peavoolust ja – käsitlustest kõrvale jäävatele faktidele. Hardo ütles ikka, et kuna iga riik on omamoodi napakas, võiks rahumeeli välja anda riiklike napakuste entsüklopeedia. Auahne plaan oli muidugi kajastada kõiki 200 maailma riiki (nende arv küll kõigub, kuid jääb selle numbri lähistele), ent paraku ei jõudnud, Hardo surm lõpetas sarja ära. Ometi usun, et see sari on virgutav ning ärgitab mõttetegevust – Aasmäe hinnangud ei ole postulaatsed, pigem kutsuvad need üles debatile. Ja tõele vastab ka see, et Hardo väga dogmaatiliselt mõtlevaid inimesi just üleliia ei armastanud. Laia silmaringiga mehena eelistas ta arvamuste paljusust ning intellektuaalset vabadust. Lood „mõttetutest riikidest” on selles raamatus ka pikemad kui ajalehes, sest perioodilise väljaande ruum on teatavasti piiratud.
*
Lisaks põhjatutele teadmistele hinnati Aasmäes sõprade poolt alatist muhedat oskust nalja visata – ka tõsiste situatsioonide ning enda üle.
Akadeemik Anto Raukas pajatab Hardost: „Minu esmakohtumine Hardoga oli Kihnu saarel vabariiklikus komsomolilaagris, kuhu Hardo kutsus mind esinema. Hardo juhtis kogu üritust ja meil oli tõepoolest väga lõbus. Põhienergia kulus laagrirahval Heino Kiige raamatu „Ma armastasin jaapanlannat” analüüsile. Käsikirja leheküljed rändasid telgist telki ja nende lugemine tekitas furoori, sest hiljem trükis ilmunud versioonist oli Kiige esialgne tekst hoopis mahlakam. Tervikteksti arutelu dirigeeris loomulikult Hardo ja ta sai oma ülesandega suurepäraselt hakkama. Sellest tulenevalt täitis oma ülesande ka laager tervikuna, andes tulevastele riigijuhtidele rohkesti kogemusi ja soovitusi seksuaaleluks ning hilisemaks riigi kõrgetasemeliseks juhtimiseks.”
Raukas meenutab ka ühte muljetavaldavat kohtumist Tallinna Botaanikaaias, kuhu Hardo tuli linnapeana üle andma linnapoolset rahalist juubelikingitust. Botaanikaaed polnud küll rikas asutus, kuid laua katmiseks toidu ja pudelitega ei koonerdatud. „Hardo pingutas pisut üle ja tema lauast ärasaatmisega oli tükk tegu, kuid ta pidi minema avama Hansalinnade linnapeade kohtumist. Hardo pidi seal esinema tervituskõnega, kuid minus oli tekkinud sügav kahtlus selle võimalikkuses. Kui ma hiljem järele pärisin, vastas Hardo: „Ega ma nii rumal olnud, et endale häbi teha, ma helistasin Kieli linnapeale ja tema esines minu eest. Küll ma talle selle heateo kunagi tagasi teen!”
*
Geograaf Toomas Kümmel aga räägib – alati kui Aasmäe ja temaga seonduv kusagil jutuks tuleb –, kuidas ta käis Hardo juhtimisel oma elu esimesel välisreisil 1988. aastal Poolas.
„Esimene suur jama tekkis rahaga, rublade vahetamisega zlottideks. Vast pool reisist oli juba seljataga, aga Hardol polnud ikka õnnestunud raha vahetada. Kõige hämmastavam kogu selle asja juures oli aga see, et kellegi salaja kaasa võetud 100 dollarit toitis ja kattis tollases Poolas vabalt kogu seltskonna vajadused.
Katowices jätsime Hardo maha kohalikus riigipanga osakonnas raha vahetama, ise sõitsime edasi Zakopanesse. Raha sai vahetatud Ülem-Sileesia aglomeratsiooni suurimas linnas. Ülem-Sileesia tööstuspiirkond oli tõeline mülgas. Kujutage ette seda švejkilikku pilti, Hardo kahe suure kilekotitäie rahaga tuiamas ja Zakopanesse teed otsimas. Kõige kriitilisem moment saabus tal kusagil linnastu urruaugus, kuhu ta elektrirongiga oli saabunud ja rongis magama jäänud. Ta ärkas depoos, pea all kaks kilekotti rahaga. Sealt välja pääsenud, tervitas teda kõledas ja pimedas hilissügiseses tundmatus tööstuslinnas teadmatus. „Sudu, pimedus, hais, inimtühjus ja mingi jõgi, mis läbis seda tundmatut ilget tööstuslinna. Kuid jõgi ei olnudki jõgi, vaid hoopis voolav Mendelejevi tabel,” kirjeldas Aasmäe reipalt oma seiklusi.
Kui Hardo lõpuks südaöösel Zakopanesse jõudis ja imekombel ka meid üles leidis, oli rõõm suur ja muidugi algas pidu. Sattusime talvisesse metsa luusima. Tšehhoslovakkia piir oli sealsamas. Nägime okastraate, slaavikeelseid hoiatussilte,
