nüüd köögist see vana lüpsipink ja pane siia minu jalge ette maha! Sedasi! Noh, nüüd võid Kallase sisse juhatada!”
Lenk läheb esikusse, kus peaminister Siim Kallas kohmetult jalalt jalale tammub, jope alles seljas ja müts näpu vahel. Lenk ei annagi talle mahti üleriideid maha võtta, vaid tõukab mehikese tuppa, lausudes:
„Tema Kõrgus Tallinna linnapea ootab teid!”
„Ma võtan ehk saapad ära, teen teil siin ligaseks…” püüab Kallas seletada, kuid Lenk vastab: „Pole viga, me viskame selle vaiba pärast minema!” ning lööb ukse kinni.
Kallas vaatab arglikult ringi. Näeb toa teises otsas Savisaart, kes troonib padjakuhila otsas, siidist rüü seljas, jalad punastes saabastes, näib magavat. Lõhnab mürri ja viiruki järele, suur must koer, kullast võru kaelas, lesib kamina ees ja jälgib peaministrit loiu pilguga. On väga palav, jopega Kallasel hakkab higi ojadena voolama.
„Kes see tuli?” küsib Savisaar korraga ja tõstab pea.
„Mina, peaminister Kallas!” vastab külaline ja kiirustab peremehele lähemale, käsi pikalt ees. Aga seda ei võeta vastu, Savisaar vidutab silmi ja hõõrub kõrvu, nagu ei saaks ta millestki aru ja kordab küsimust.
„Mina, Siim Kallas!” vastab peaminister uuesti. „Kas sa siis mind ära ei tunne! Siim olen, noh!”
„Ah Siim! Väike Siim!” ütleb nüüd Savisaar ja noogutab rõõmsalt. „Jaa, nüüd ma tunnen su ära küll!” Ta osutab lüpsipingile. „Istu, väike sõber!”
Kallas läheb näost tulipunaseks ja hammustab keelde, kuid istub siiski. Savisaar silmitseb teda nagu jumal taevast.
„Mis asjus sa siis tulid?” küsib ta. „Kas 500 krooni järele? Sina pole ju vist veel pensionär, Siimuke, sina oled ju veel nii noor! Aga ära karda, onu Edgar pole kitsi, kui sul on puudus majas, siis ma aitan hea meelega!”
Savisaar pilgutab Kallasele silma ja otsib välja rahatasku.
„Paneme su invaliidsuspensionärina kirja,” seletab ta. „Kui opositsioon uurima hakkab, ütleme, et sul on voolmed!”
„Ei, aitäh,” lausub Kallas ja mudib mütsi. „Mul pole raha tarvis. Ma tulin sellest rääkima et… Noh, et kas jääme ikka Tallinnas kokku või… Või kuidas?”
Savisaar teeb, nagu oleks järsku magama jäänud, hakkab isegi norskama. Kallas ootab ja niheleb lüpsipingil, pühib laubal voolavat higi. Lõpuks köhatab aralt. Savisaar teeb silmad lahti.
„Näe, tukk tuli peale,” seletab ta laisalt haigutades. „Eks aeg ole juba ka hiline, peaks magama minema, aga kus sa saad, igasugused voorivad su juurde, kübar näpus… Kõiki aita, iga kerjusega sekelda… „ Teeb, nagu märkaks alles nüüd Kallast ja ahhetab:
„Sina siin, Siimuke! Täitsa läks meelest! Noh, kuidas Reformierakonnal siis ka Tallinnas valimised läksid? Palju te kohti saite?”
„Üksteist kohta,” vastab Kallas vaikselt.
„Palju? Ma ei kuule!” karjub Savisaar. „Kolmkümmend või?”
„Üksteist!” kordab Kallas, soovides, et saaks maa alla vajuda.
„Oh sa helde taevas, üksteist!” teeskleb Savisaar imestust. „Nii vähe! Oh sa jumal küll! Nagu oleks kana noka otsast poetanud! Noh, meie saime küll rohkem! Ega ma ise ei mäletagi enam, kui palju, aga küsime järele. Lenk!”
Truu ihukaitsja astub sisse, kirves käes. Kallas pühib käisega higi.
„Kui palju me Tallinnas kohti saime?” küsib Savisaar.
„Täpselt kolmkümmend kaks kohta, Teie Heldus!” vastab Lenk kõuehäälel.
„Ja kui palju mina ise hääli sain?” uurib Savisaar edasi.
„Täpselt neliteist tuhat ja viissada nelikümmend seitse, Teie Hiilgus!”
„Võid minna!” vastab Savisaar ja vahib seejärel oma kümme minutit Kallasele pöidlaid keerutades ja vilet lastes otsa, kuni see enam vastu ei pea, pingikeselt püsti kargab ning kõneleb:
„Jumal on sind nendel valimistel tõesti õnnistanud, Edgar, aga ära nüüd meie, vähemate vendade vastu uhkeks mine! Oleme ju nii kenasti linnavalitsuses koos tööd teinud, ärme lõhu seda püha liitu! Ole ikka ristiinimene!”
„Anna djakile palvekiri!” vastab Savisaar külmalt. „Eks me siis vaatame, mida sinu heaks teha annab.”
„Oleme ju vanad sõbrad, milleks palvekiri…” algab Kallas, aga samas astub tuppa Savisaare teinepool, teeb peaministrit nähes maani kummarduse ning pärib:
„Kas isake jääb meile õhtusöögile? Oleks suur au!”
„Ei jää!” vastab Savisaar Kallase eest, kargab vihaselt padjahunniku otsast alla ning karjub:
„Lenk! Juhata külaline välja!”
„Kuidas siis saab?” pärib ärevil Kallas. „Kas ikka jätkame?”
„Noh, jätkame, jätkame!” käratab Savisaar kurjalt. „Mida sinuga ikka teha, nagu takjas mul sabas! Noh, ära nüüd vesista, mine koju ja istu seal, küll ma teatan, kui mul sind tarvis on! Lasen kutsuda!”
Lenk veab tänusõnu pobiseva ja kummardusi tegeva Kallase toast välja, aga Savisaar kargab oma eide kallale.
„Kuidas sa käitud, kana! Oma väärikuse oled unustanud! Ise said viis tuhat viissada üheksakümmend kaheksa häält, aga kummardad nagu mõni viimane! Mõtle, kes oled sina ja kes on tema!”
„Eks ta ole ju peaminister!”
„Kauaks! Märtsis hakkan mina ise riiki juhtima! Veel mõni kuu ja see Kallas lendab Toompealt nagu s… ihust!”
Vilja puhkeb nutma.
„Karda jumalat, vanamees!” nuuksub ta. „Jumal ei armasta suurelisi! Kes teab, mis nuhtluse ta meile kaela võib saata! Kuula mind – sõidame üldse ära maale, elame seal lihtsalt ja vagalt, linna kiusatustest eemal! Kardan pattu! Täna öösel nägin unes – tuleb minu juurde sarviline mees, aga ihu oli tal roheline ja läila! Kires kuke moodi, mökitas nagu sokk!”
„Loll oled, loll!” karjub Savisaar. „Kasi kööki!”
Ise aga võtab õlgadele kalli rebasenahast kasuka, astub rõdule, vaatab taevas siravaid tähti. Naeratab, kui pilk magavale linnale langeb, hõõrub teineteise vastu pehmeid peopesi, läheb tagasi tuppa.
President ja muuseumi perenaine
Eks nii ole alati olnud, et Kadrioru kunstimuuseumi valvur käib kusel presidendi lossi ees ja presidendi kantseleiülem kükitab kunstimuuseumi akna all. Ühed inimesed kaovad, teised tulevad nende asemele, aga vana komme ei kao.
Näe, vaevalt on Arnold Rüütel oma lossi sisse kolinud, kui värske kantseleiülem Tarmo Mänd juba nihelema hakkab, peeru laseb ja prouade ees pikalt vabandab: „Näh, juhtus sedasi, olen vist palju kapsaid söönud, nüüd kurivaimud laamendavad kõhus! Ärge kandke viha, armulised daamed,
