ent hästivormitud nina, lai ja majesteetlik laup, pruunid lokkis juuksed; hästihoolitsetud ja terav kikkhabe, mis oli juustest tumedam ning andis talle elegantse välimuse. Ta heitis mõõgarihma üle õla ja silmitses siis rahuloleva pilguga oma väga ilusaid ja väga hästi hoolitsetud käsi. Seejärel heitis ta kõrvale suured kitsenahast kindad, mis kuulusid vormiriietuse juurde, ja pani kätte lihtsad siidkindad.
Sel hetkel avanes uks.
“Härra d’Artagnan,” teatas kammerteener.
Ohvitser astus sisse.
See oli kolmekümne üheksa või neljakümne aastane mees, väikest kasvu, kuid hea kehaehitusega, elava ja vaimuka pilguga, musta habeme ja halliseguste juustega nagu kõigil, kelle elu on olnud kas liiga hea või liiga ränk ja kes pealegi on väga tõmmud.
D’Artagnan astus paari sammuga kabinetti, mida ta tundis kardinal Richelieu ajast, mil ta selles ruumis oli kord viibinud. Nähes, et seal pole kedagi peale musketäri tema enda kompaniist, heitis ta sellele terava pilgu ja tundis musketärivormi all silmapilkselt ära kardinali.
Ta jäi seisma lugupidavas, kuid väärikas poosis, nagu see sobib tema seisukohaga mehele, kellel tuleb elus sageli kokku puutuda kõrgete isikutega.
Kardinal silmitses teda pigem kavala kui sügava pilguga, uurides teda tähelepanelikult.
“Kas teie olete härra d’Artagnan?” küsis ta.
“Mina see olen, monsenjöör,” vastas ohvitser.
Kardinal silmitses veel kord seda tarka nägu, mille äärmist ilmekust ohjeldasid aastad ja kogemused. Kuid d’Artagnan kannatas selle uuriva pilgu välja nagu mees, keda olid kunagi puurinud hoopis teravamad silmad kui need, mis uurisid teda praegu.
“Härra,” ütles kardinal, “te tulete koos minuga, või õigemini, mina tulen koos teiega.”
“Kuulen, monsenjöör,” vastas d’Artagnan.
“Tahan isiklikult kontrollida vahiposte, mis on paigutatud ümber kuningapalee; kas arvate, et mind võib varitseda mingi hädaoht?”
“Hädaoht, monsenjöör?” küsis d’Artagnan. “Milline nimelt?”
“Räägitakse, et rahvas on väga mässumeelne.”
“Kuninga musketäride vormist peetakse suurt lugu, monsenjöör, ja kui see polekski nii, siis nelja mehega on mul tühiasi sada matsi põgenema ajada.”
“Kuid te nägite, mis juhtus Comminges’iga.”
“Härra de Comminges on kaardiväelane ja mitte musketär,” vastas d’Artagnan.
“See tähendab siis,” vastas kardinal naeratades, “et musketärid on paremad sõdurid kui kaardiväelased.”
“Igaüks armastab oma mundrit, monsenjöör.”
“Välja arvatud mina,” jätkas Mazarin naerdes, “sest loobusin enda omast ja võtsin teie oma.”
“Tont võtku, monsenjöör, see on ainult tagasihoidlikkusest. Mis puutub minusse, siis kinnitan, et kui Teie Eminentsi rüü oleks minu seljas, jääksin sellega rahule.”
“Jah muidugi, kuid täna õhtul poleks sellega olnud kuigi kindel tänavale minna. Bernouin, minu kübar!”
Kammerteener astus sisse, tuues laiaäärelise vormikübara. Kardinal pani selle üsna elegantselt pähe ja küsis, pöördudes uuesti d’Artagnani poole:
“Teil on saduldatud hobused tallis valmis, kas pole?”
“Jah, monsenjöör.”
“Olgu siis. Lähme!”
“Kui palju mehi monsenjöör tahab kaasa võtta?”
“Ütlesite, et nelja mehega ajate põgenema sada matsi; kuna võime kohata kahtsada, siis võtke kaheksa meest.”
“Nagu monsenjöör soovib.”
“Ma järgnen teile otsekohe. Bernouin, näidake valgust!”
Kammerteener võttis küünla, kardinal haaras laualt pisikese võtme, ja avanud ukse, jõudsid nad salatrepi kaudu otseteed kuningapalee õuele.
II
ÕHTUNE RINGSÕIT
Kümne minuti pärast sõitis väike salk Bons-Enfants’i tänavalt välja, möödus näitemängusaalist, mille oli ehitanud kardinal Richelieu, et etendada seal “Mirame’i”, ja kus nüüd kardinal Mazarin, kes oli pigem muusika- kui kirjandusesõber, laskis etendada esimesi Prantsusmaal mängitud oopereid.
Kõik märgid näitasid, et linnas on meeled üliärevil. Tänavail liikusid arvukad inimrühmad, ja vaatamata d’Artagnani kinnitustele peatusid nad, vaadates sõjaväelasi pilkaval ja ähvardaval ilmel, millest nähtus, et kodanlus oli hetkeks kõrvale jätnud oma igapäevased toimetused hoopis sõjakamate kavatsuste teostamiseks. Turukaubamajade poolt kostis aeg-ajalt rahvahulga suminat. Saint-Denis’ tänaval sähvasid lasud, ja ilma et oleks õieti teatud milleks, lihtsalt rahva tujust, löödi sageli hädakella.
D’Artagnan jätkas oma teed inimese muretusega, kellele sellised lapsikused mingit mõju ei avalda. Kui keset tänavat kogunenud rahvasalk tee tõkestas, ajas ta oma hobuse neile hoiatamata peale, ja olid need siis mässulised või mitte, igatahes tõmbuti kahele poole ja lasti patrull läbi, otsekui oleks teatud, millise mehega siin tegemist on. Kardinal kadestas seda rahulikkust, mille põhjustas tema arvates harjumus hädaohtudele vastu minna. Kuid sellegipoolest tundis ta ohvitseri vastu, kelle komando alla ta end hetkeks oli andnud, seda lugupidamist, mida tunneb ettevaatlik inimene muretu uljaspea vastu.
Kui nad lähenesid vahipostile Seersandi värava juures, hõikas tunnimees:
“Kes tuleb?”
D’Artagnan vastas, ja küsinud kardinalilt parooli, andis selle edasi. Märgusõnaks oli Louis ja Rocroy.
Seejärel küsis d’Artagnan, kas valveposti ülemaks pole mitte de Comminges. Tunnimees näitas talle ohvitseri, kes maas seistes ja kätt hobuse kaelal hoides vestles sadulas istuva kaaslasega.
“Härra de Comminges on siin,” ütles d’Artagnan kardinali juurde tagasi pöördudes. Kardinal juhtis oma hobuse sinnapoole, kuna d’Artagnan viisakalt tagasi tõmbus. Viisist, kuidas nii sadulas istuv kui maas seisev ohvitser oma kübarad haarasid, nägi ta, et mõlemad olid Tema Eminentsi ära tundnud.
“Braavo, Guitaut!” hüüdis kardinal ratsanikule, “ma näen, et olete oma kuuekümne neljast aastast hoolimata ikka endine, ikka kärmas ja ustav. Millest te sellele noormehele jutustate?”
“Monsenjöör, ma ütlesin talle, et elame iseäralikul ajastul ja et tänane päev sarnaneb nagu ühele päevale Liiga ajast, mida ma noores eas nägin. Kas te teate, et siis polnud Saint-Denis’ ja Saint-Martini tänaval küsimus millestki vähemast kui barrikaadide ehitamisest.”
“Ja mida vastas teile härra de Comminges, mu armas Guitaut?”
“Ma vastasin, monsenjöör,” lausus Comminges, “et Liiga elluäratamiseks on minu arvates vaja üht väga tähtsat tegurit – nimelt Guise’i
