uskmatust toetavad. Kahtlus, uskmatus, alateadlik soov läbi kukkuda, tegelikult soovimatus edu saavutada on süüdi enamikus ebaõnnestumistes.
Mõelge kõhklevalt ja te kukute läbi.
Mõelge võidukalt ja te saavutate edu.
Hiljuti kõneles üks noor ulmekirjanik mulle oma kirjanikuambitsioonidest. Esile kerkis ühe tema ala parema kirjaniku nimi.
„Ah,” ütles ta, „hr X on suurepärane kirjanik, kuid loomulikult ei saa ma kunagi olla ligilähedaseltki sama edukas kui tema.”
Tema hoiak oli mulle suureks pettumuseks, sest tean kõnealust kirjanikku. Ta ei ole üliintelligentne ega üliläbinägelik ega üleüldse ülimidagi, välja arvatud ülienesekindel. Ta usub, et suudab olla parimate hulgas, seega ta käitub ja teostab end maksimaalselt.
Juhist lugu pidada on õige. Õppige temalt. Jälgige teda. Uurige teda. Kuid ärge jumaldage teda. Uskuge, et suudate temast parem olla. Uskuge, et võite minna kaugemale. Need, kes rakendavad peaaegu-parimat suhtumist, jäävadki kahtlemata peaaegu-parimateks.
Vaadake asjale nii. Usk on termostaat, mis reguleerib seda, mida me elus saavutame. Jälgige kaaslast, kes sekeldab keskpärasuses. Ta usub, et on väheväärtuslik, seega ta saavutab vähe. Ta usub, et ei suuda suuri asju korda saata, seega ta ei saadagi. Ta usub, et ta on ebaoluline, seega on kõigel, mida ta teeb, küljes ebaolulisuse märk. Aja möödudes paistab tema eneseusu puudumine välja kõiges: selles, kuidas ta räägib, liigub ja tegutseb. Kui ta oma termostaati ei seadista, hakkab ta kahanema, vähenema ja vähenema ning seda iseenda hinnangu põhjal. Kuna teised näevad meis seda, mida me ise endas näeme, peavad ka teised inimesed temast järjest vähem.
Nüüd pöörake pilk kõrvale, inimese poole, kes areneb edasi. Ta usub, et ta on palju väärt, seega ta saab palju. Ta usub, et ta suudab suuri asju korda saata, keerukaid ülesandeid lahendada – ja ta teebki seda. Kõiges, mida ta teeb, viisis, kuidas ta end teiste suhtes üleval peab, tema iseloomus, tema mõtetes, tema vaadetes, kõiges kajastub: „Ma olen professionaal. Ma olen oluline inimene.”
Inimene on oma mõtete saadus. Uskuge SUURELT. Seadistage oma termostaat arenemisele. Hakake edukust taotlema koos ausa, siira usuga, et suudate olla edukas. Uskuge suurelt ja kasvage suureks.
Palju aastaid tagasi, pärast rühma ärimeestega kohtumist Detroitis pöördus minu poole üks härrasmees, tutvustas end ja sõnas: „Ma nautisin väga teie kõnet. On teil ehk mõni minut aega? Sooviksin teiega väga üht isiklikku kogemust arutada.”
Mõne minuti pärast olime end kohvikus mugavalt sisse seadnud ja ootasime oma tellimuse saabumist.
„Mul on isiklik kogemus,” alustas ta, „mis seostub täiuslikult sellega, mida te täna õhtul kõnelesite selle kohta, kuidas lasta mõistusel töötada enda kasuks, mitte enda vastu. Ma pole kunagi kellelegi seletanud, kuidas ma rabelesin välja keskpärasuse maailmast, kuid teile tahaksin ma sellest rääkida.”
„Ja mina sooviksin sellest kuulda,” laususin.
„Noh, vaid viis aastat tagasi rühkisin edasi tavalise töömehena, oskustöölisena. Teenisin tavaliste standardite järgi korralikku elatist. Kuid see jäi ideaalist kaugele. Meie kodu oli kaugelt liiga kitsuke ja nappis raha paljude asjade jaoks, mida soovisime. Mu naine, Jumal kaitsku teda, ei kurtnud palju ja oli ilmselgelt oma saatusega leppinud, kuid sellega kaugeltki mitte rahul. Sisimas mu rahulolematus üha kasvas. Näha, kuidas ma oma head naist ja kahte last alt vean, tegi kõvasti haiget.
Praegu on olukord teine,” jätkas härrasmees. „Nüüd on meil kaheaakrisel maatükil ilus uus kodu ja paar miili siit põhja poole suvila. Enam ei pea ma muretsema, kas saame saata lapsed heasse kolledžisse. Mu naine ei pea enam tundma end süüdi, kui kulutab raha uute riiete peale. Järgmisel suvel sõidame kogu perega kuuks ajaks Euroopasse puhkusele. Me elame tõeliselt!”
„Ja kuidas see kõik juhtus?” küsisin.
„Kõik see juhtus,” jätkas ta, „– teie tänast ütlust kasutades –, siis, kui „rakendasin usu jõudu”. Viis aastat tagasi kuulsin tööpakkumisest ühes seadmeid valmistavas ettevõttes siin Detroitis. Elasime sel ajal Clevelandis. Otsustasin pakkumist lähemalt uurida, lootuses veidi rohkem teenida. Jõudsin siia varasel pühapäevaõhtul, kuid intervjuu oli alles esmaspäeval.
Pärast õhtusööki istusin hotellitoas maha ja tundsin mingil põhjusel enda suhtes tõelist tülgastust. „Miks,” küsisin ma endalt, „olen ma vaid keskklassi ebaõnnestuja? Miks püüan ma saada tööd, mis on vaid imepisike samm edasi?”
Ma ei tea tänase päevani, mis sundis mind seda tegema, kuid võtsin lehe hotelli kirjapaberit ja kirjutasin üles viis nime, viis tuttavat, keda olen aastaid tundnud ja kes olid oma töös minust võimu ja vastutuse poolest ammu möödunud. Kaks neist olid endised naabrid, kes olid ära kolinud headesse elurajoonidesse. Kahe mehe heaks olin töötanud ja kolmas oli naisevend.
Siis – taas kord ma ei tea, mis sundis mind seda tegema – küsisin endalt, mis mu viiel sõbral on, mida minul ei ole, peale paremate töökohtade, loomulikult. Võrdlesin end nendega intelligentsuse poolest, kuid ei suutnud ausalt näha, et nad mind mõistuselt palju edestaksid. Samuti ei suutnud ma ausalt öelda, et neil oleks parem haridus, oskused või isikuomadused.
Lõpuks jõudsin veel ühe paljukuuldud edukuse küljeni: initsiatiiv. Ma ei tahtnud seda tunnistada, kuid olin sunnitud seda tegema. Minu märkmed näitasid, et selles olen oma sõpradest kaugele maha jäänud.
Selleks hetkeks oli kell umbes kolm öösel, kuid mu mõistus oli hämmastavalt selge. Nägin esimest korda oma nõrka külge. Avastasin, et olin end tagasi hoidnud. Olin alati hoidunud tagaplaanile. Tungisin sügavamale ja sügavamale iseendasse ning avastasin, et initsiatiivi puudumise põhjuseks oli see, et ma ei uskunud, et ma võiksin kuigi palju väärt olla.
Istusin seal terve öö ja koostasin ülevaate sellest, kuidas mu eneseusu puudumine oli minu üle domineerinud nii kaua, kui suutsin meenutada, kuidas olin kasutanud oma mõistust iseenda vastu. Avastasin, et olin iseendale selgitanud, miks ma ei saa edukas olla, selle asemel et öelda, miks ma saan. Ma olin end odavalt müünud. Panin tähele, et kõiges, mida olin teinud, ilmnes enda alavääristamise joon. Siis koitis mulle, et mitte keegi teine ei usu minusse enne, kui ma ise endasse uskuma hakkan.
Just siis otsustasin: „Mulle aitab enda teisejärgulisena tundmisest. Nüüdsest alates ei müü ma end odavalt.”
Järgmisel hommikul oli mul kindlustunne endiselt alles. Tööintervjuu ajal katsetasin esimest korda oma uut enesekindlust. Enne intervjuule tulemist lootsin, et mul on julgust küsida võib-olla 750 või 1000 dollarit rohkem, kui oli mu tolle hetke palk. Kuid siis, taibates, et ma olengi väärtuslik mees, tõstsin selle 3500 dollari peale. Ja ma sain selle töö. Ma müüsin ennast, sest pärast pikka ööd täis eneseanalüüsi leidsin endas omadused, mis muutsid mind palju müüdavamaks.
Kahe aasta jooksul selles ametis töötades olin loonud ja kindlustanud endale maine kui mees, kes oskab asja ajada. Siis tabas meid majanduslik madalseis. Kuid mind muutis see veel väärtuslikumaks, sest olin oma valdkonnas paremaid. Ettevõte reorganiseeriti ning mulle anti märkimisväärne osa aktsiaid ja väga palju kõrgem palk.”
Uskuge endasse ja head asjad hakkavad tõesti juhtuma.
Teie mõistus on „mõtete vabrik”. See on usin vabrik, mis toodab iga päev lugematul hulgal mõtteid.
Teie mõttevabriku tooted on kahe töödejuhataja kontrolli all. Ühte neist nimetame härra Triumfiks
