toimub/toimus, mida nad mõtlevad, mida tunnevad ning mida vajavad.
Kui päevasündmuste kajastamine pole võõras ka võõrandunud partneritele, siis oma mõtete, tunnete ja vajaduste igapäevane rahumeelne teineteisega jagamine on siiski vaid pühendunud paaride pärusmaa. Pühendumise faas ei tähenda, et paar üldse ei tülitse ja et nende suhe on kirgas päikesepaiste 24/7. Nad nagistavad mõnikord rohkemgi kui võõrandumisest blaseerunud paarid. Aga nad lepivad.
Kuidas Sinu suhtes lood on – kas te räägite igapäevaselt oma tegemistest, mõtetest, tunnetest, vajadustest?
Põhimõtteliselt jagunevadki koos elavad paarid laias laastus kaheks – nad on kas pühendunud või elavad võõrandunult.
Paljud arvavad, et lapse pärast peaks siiski koos elama. Üks rahvajuttki pajatab, et vanapaar, kes koos elanud seitsekümmend aastat, läheb abielu lahutama ning ametniku üllatuse peale, et miks küll ometi, kui nii pikk ühiselu seljataga ja surm ilmselt peatselt neid endale nõudmas, vastab paar üksmeelselt, et nad ei tahtnud lapsi traumeerida. Aga nüüd on kõik lapsed vanadusse surnud ning nad ei pea enam kellegi pärast koos püsima, sest koos nad juba ammu olla ei taha.
Lapsed ei võida suhtest, kus kliima on külm ja/või tuuline. Kus nad ei näe soojust, hellust, koostööd, hoolimist. Nii tekib neilgi arusaam paarisuhtest kui vaid pragmaatilisest majandus-logistilisest liidust, mitte armastavast arengulavast, kus kõigil on hea olla ja süda laulab. Kus suhe on soe, tähelepanelik ja arvestav. Kus ollakse üksteise jaoks olemas, pakutakse abi ja hoolt. Kus tuleb ette tülisidki, ent kus ka andestatakse, lepitakse, mõistetakse.
Kui üks või mõlemad vanemad on õnnetust suhtest kurvad ja vihased, ei pruugi nad olla enam ka parimad vanemad. Paratamatult vähendab rahulolematus suhtega elurõõmu ja seeläbi väheneb energia, mida lapsele jagada. Ja kui suhtest kaob mehe ja naise vahelt austus ja hoolimine, ei anta sellega lapsele head eeskuju.
Hämmastav, aga eluline tõsiasi on see, et kui vanemad tülitsevad, on nad oma emotsioonidest nii haaratud, et ei märka läheduses viibivaid lapsi. Juhtub sedagi, et vanemad tülitsevad lapse juuresolekul just lapse pärast. Psühholoogiline selgitus, miks vanemad ka laste ees tülitsevad, on järgmine: tugevas stressis inimene ei suuda hoida kaht fookust. Kui inimene on üdini kurb või vihane oma partneri peale, siis ta seda ka väljendab. Sageli ei pane ta tähelegi, et laps on lähedal ega suuda aduda, kui õudne on lapsel sellise emotsioonitulvaga hakkama saada. Paljud vanemad arvavad, et lapsed ei tea nende tülidest ja jahedatest suhetest midagi. Laste jutud räägivad vastupidist – nad on enamasti vägagi teadlikud vanemate suhtes toimuvast ning on ammu kaalunud võimalust, et vanemad võivad lahku minna.
Lahutuse läbi elanud lapsed ütlevad täiskasvanuna enamasti, et nad poleks soovinud, et vanem oleks jäänud suhtesse, kus ta ei tundnud end õnnelikuna.
Mõnikord on see tõepoolest mõlema partneri äratundmine, et suhe ei toimi ning huvi ja tahtmist seda parandada ei ole. Nii sünnib otsus minna lahku.
Sagedamini leiab aset siiski variant, kus vaid üks partner otsustab edasi liikuda. Emotsionaalse suhte täielikust purunemisest, eriti veel siis, kui suhte vajakajäämistest tingituna on emotsionaalne liit loodud kellegi teisega, tagasiteed praktiliselt pole. Kärgpere loomiseks on eeldus olemas.
Loovterapeut Ethel Espenberg ja gestaltterapeut Kaire Valgeväli6 sõnastavad väga tabavalt suhte olemuse: „Suhe on kahe üksteise arenguks olulise inimese vaheline energia- ja infovoog (vahel ka lendavate taldrikute voog). Ja kui kaob olulisus arenguks või katkeb voog, siis ongi aeg ümber saanud. Kõik meie ümber ju sünnib millalgi, elab millestki ja samuti sureb, kui aeg sealmaal.”
Suhte alguspäevil ei seo partnereid enamasti veel mitte midagi peale emotsionaalse sideme ja usu ühisesse tulevikku. Siis, kui lahkuminekumõtted peas ringlevad, on elu jõudnud punkti, kus partnereid seovad lapsed, kinnis- ja vallasvara, laen, koduloom, sotsiaalne võrgustik ja ühine minevik, aga emotsionaalne side on kõige eelneva soetamise ja hoidmise käigus katkenud ning vähemalt ühel partneril on kadunud usk ühisesse helgesse tulevikku.
Sageli püsivad paarilised pärast emotsionaalse sideme lõdvenemist ja katkemist ikka veel päris kaua koos. Harjumusest, kohustusest, abielutõotuse pärast. Aga tihti ka selle pärast, et inimesel pole usku, et ta leiaks mujalt endale selle tõelise, rahuldustpakkuva suhte. Kui suhe ei toonud pikka õnne, siis kus on garantii, et järgmine kord paremini läheks? Ikka kuuleb ju ümberringi, et pikast kooselust kaovadki soojad suhted ja hellus. Või kui ka usk helgemasse tulevikku on südames olemas, mõeldakse nii mõnigi kord, et püsin siiski omas suhtes, kuni ehk mõne ime läbi kogen midagi erilist. Küll siis vaatan.
Mõnikord on tõepoolest armastus asendunud vastastikuse ükskõiksuse ja totaalse huvipuudusega, aga väga tihti valitakse lahkumineku tee ka siis, kui lihtsalt ei osata enam midagi ette võtta. Emotsionaalse sideme lõplikku katkemist pole veel toimunud, aga tülid hävitavad mõlemat ning tundeid (vähemalt negatiivseid) jagub edaspidiseks (vähemalt ühele osapoolele) veel pikaks ajaks. Ning kui siis üks partner liigub edasi järgmisesse suhtesse, teeb ta seda sageli enda ja/või partneri emotsionaalse pagasiga.
Kasutaksingi siin natuke laevandusterminoloogiat, et illustreerida kujunenud olukorda. Pisut aega kai ääres seismist pärast suhtepaadist väljaastumist ei tee paha, sest kohe ühest paadist teise astumine tekitab lisaturbulentsi mõlemas paadis. Ei oska siin keegi öelda, kui palju aega on piisav. Eelmine paat pole lahkumisest veel stabiilne ning partneri hüpe uude paati annab loksumisele vaid hoogu juurde.
Kui need kaks laevukest nüüd kõrvuti seisavad, loksuvad nad mõnikord veel kaua. Eriti sel juhul, kui lahkuja peab tekkinud kärgsuhte tõttu ka last pidevalt ühest paadist teise tõstma. Või tahab ta ära seilata, laps pardal, ilma toimivate kokkulepeteta, kuidas laps ka teises paadis käia saab. See tekitab eelmises paadis nii palju negatiivseid emotsioone, et too laevuke võib lausa kummuli käia, mis põhjustab omakorda lahkuda soovijas hirmu ning võib lisaks tekitada lapsele pikaajalise psühholoogilise merehaiguse.
Nii süüdistabki kumbki paat teist paati, et too teda loksutab. Vanale paadile kehastab uus paat kõike maailma kurja. Ning uues paadis võib tekkida tüli just vana paadi pärast. Mõnikord jääb lahkuja suisa kahe paadi vahele. Mõnikord tahaksid paadid juba eri teed sõuda, aga lõpetamata asjade pärast eelmise paadi elukorralduses pole seda võimalik veel teha.
Ideaalsel juhul astuvad lahutajad esimese sammuna suhtest välja. Puhkavad ja kosuvad, enne kui nad uude suhtesse astuvad. Et tormid ja tungid jõuaksid raugeda, vesi settida ja paarilised uue olukorraga harjuda, laps(ed) vanemate siseheitluse tulemustega kohaneda. Nii saaksid endised partnerid rahuneda. Lõpeb ju vaid paarisuhe, naise ja mehe vanemlik suhe jääb kestma. Nii kauaks, kuni laps (või lapselaps) elab. Ideaalsel juhul asendab paarisuhet nüüd edaspidi sõbralik, hooliv vanemlus, kus mõlemal on endiselt kohustused ja õigused lapse suhtes ning hoolitakse ka teisest partnerist kui kaasvanemast. Hea lahkumineku korral on emotsionaalne seotus ekspartneriga läbi ning iseenda terviklik minapilt kui toredast ja hakkamasaavast inimesest taastunud.
Ja alles siis, kui eelmine suhtepaat on oma kõikumise tormi tagajärjel lõpetanud, on mõistlik astuda uude suhtesse. Lootusega, et vanast suhtest saadud kogemused ja õppetunnid ei kordu, et ollakse targemad. Targemad just selles vallas, et väärtustada paarisuhet, seda hoidvat emotsionaalset sidet ja avatud suhtlust oma vajaduste, tunnete, mõtete, murede ja soovide selgeks tegemisel. Ja targemad selles, et vaid enda vajadusi silmas pidades kaugele ei seila. Partneri vajadused on sama olulised.
Oma blogis „Eluvaatlejad”
