on tõesti, kuid ma pole seda tunnelisse sisenemisest saadik näinud.
Dr N:Kas sa tunned, et oled endiselt Maaga ühenduses, võib-olla mõne teise dimensiooni kaudu?
H:See on võimalik – jaa. Minu meelest tundub Maa olevat lähedal … ja ma tunnen endiselt Maaga sidet … kuid ma tean, et olen mingis teises ruumis.
Dr N:Mida sa veel saad mulle oma asukohast rääkida?
H:See on veidi … hägune … kuid ma liigun sellest välja.
Jätnud seljataha surmakogemuse ja tunneli, jätkab kõnealune hüpnoositu rahulikku vaimset kohanemist oma kehatu olekuga, tõmbudes sügavamale vaimuilma. Kui mõningane algne ebakindlus on möödas, peegeldavad tema esimesed muljed ahvatlevat heaolutunnet. See tunne on minu klientide seas tavaline.
Tunnelist väljunud, on meie hinged läbinud värava, millega algab nende teekond vaimuilma. Enamik neist mõistab nüüd täielikult, et nad pole tegelikult surnud, vaid on jätnud lihtsalt maha oma maise keha koorma, mis suri. Koos selle teadlikkusega, mille ulatus varieerub sõltuvalt hingest, saabub omaksvõtt. Mõned vaatavad oma ümbruskonda jätkuva hämminguga, kuna teiste ettekanded nähtu kohta on asjalikumad. Palju sõltub nende küpsusest ja hiljutisest elukogemusest. Kõige levinum reaktsioon, mida ma kuulen, on kergendusohe, millele järgneb midagi sellist: “Oi kui tore, ma olen jälle tagasi kodus selles ilusas kohas!”
On kõrgelt arenenud hingi, kes väljuvad oma kehast nii kiiresti, et enamik siinkirjeldatust jääb neile ähmaseks, kui nad pöörduvad tagasi koju oma vaimsesse sihtkohta. Need on profid, kes minu hinnangul moodustavad Maal selgelteristuva vähemuse. Keskmine hing ei liigu nii ruttu ja mõned hinged on väga kõhklevad. Kui jätame kõrvale need harvad juhtumid, mil äärmiselt hälbinud vaim võitleb võimaluse eest jääda oma surnud kehaga seotuks, olen avastanud, et need, kes vahetult pärast surma Maa keskkonnaga ühendusse jäävad, on nooremad hinged, kellel on seljataga vähem eelmisi elusid.
minu kliente räägib, et tunnelisuust väljudes on olukord mõnda aega endiselt ebaselge. Ma arvan, et see tuleneb Maad ümbritseva lähima astraaltasandi tihedusest, mida teosoofid nimetavad kamalokaks. Järgmine juhtum kirjeldab seda ala ühe analüütilisema kliendi pilgu läbi. Selle isiku hingel on tähelepanuväärselt terav silm vormile, värvile ja võnkesagedustele. Tavaliselt esitavad minu kliendid selliseid kujukaid realistlikke pilte pärast seda, kui nad on sügavamal vaimuilmas ümbrusega harjunud.
Dr N:Liikudes tunnelist järjest kaugemale, kirjelda nii üksikasjalikult kui võimalik, mida sa näed.
H:Kõik on … kihiline.
Dr N: Mismoodi kihiline?
H:Hmm, nagu … tort.
Dr N:Selgita, mida sa silmas pead, kui torti näitena kasutad?
H:Ma pean silmas, et mõned tordid on alt laiad ja pealt kitsamad. See pole nii, kui ma läbin tunnelit. Ma näen kihte … valguse tasandeid … need paistavad mulle … läbipaistvatena … sakilistena …
Dr N:Kas sulle näib, nagu oleks vaimuilmal tahke struktuur?
H:Seda ma püüangi seletada. See pole tahke, kuigi alguses võiks nii arvata. See on kihiline – kõik valguse tasandid on põimitud kokku … kihiliste lõngadena. Ma ei taha jätta muljet, nagu poleks see kõik sümmeetriline – on küll. Kuid ma näen neis kihtides tiheduse ja värvi murdumise erinevusi. Samuti nihkuvad nad edasi-tagasi. Ma panen seda alati tähele, kui Maalt ära tulen.
Dr N:Miks see sinu arvates nii on?
H:Ma ei tea. See pole minu tehtud.
Dr N:Sinu kirjelduse järgi kujutan ma vaimuilma ette tohutu trepplavana, ülalt alla kihiti paiknevate eri tooni osadega.
H:Jah, ja need osad on kumerad, nad kõverduvad minust eemale, kui neist läbi hõljun.
Dr N:Kas sa suudad mulle oma vaatekohalt kirjeldada nende kihtide erinevaid värvitoone.
H:Ma pole öelnud, et neil kihtidel on mingi valdav värvus. Need kõik on valge erinevad varjundid. See, kuhu ma lähen, on heledam … säravam kui see, kus ma olen olnud. Mu ümber on nüüd hägune helendus, mis on palju säravam kui tunnel.
Dr N:Kas sa liigud üles või alla, kui läbi nende vaimsete kihtide hõljud?
H:Ei seda ega teist. Ma liigun neist otse läbi.
Dr N:Olgu, kas sa näed vaimuilma joontest ja nurkadest koosnevate sirgjooneliste dimensioonidena, kui seda läbid?
H:(paus) Minu jaoks on see … valdavalt laiaulatuslik mittemateriaalne energia, mis on jagunenud heledamateks ja tumedamateks kihtideks. Mulle näib, et miski … tõmbab mind minu õigele liikumistasandile ning püüab mind samas ka lõdvestada …
Dr N: Mil moel?
H: Ma kuulen helisid.
Dr N: Mis helisid?
H:Muusika … kaja … muusikaline tilin … tuulekellad … värisevad minu liigutustega kaasa … nii lõdvestav.
Dr N:Teised inimesed on neid helisid kirjeldanud loomult võnkuvatena, justkui liuglemisena helihargi tinina resonantsil. Kas sa nõustud selle kirjeldusega?
H:(noogutab nõusolevalt) Jah, just nii see ongi … ning mul on mälestus ka lõhnast ja maitsest.
Dr N:Kas see tähendab, et meie füüsilised meeled jäävad pärast surma alles?
H:Jah, mälestus neist … muusikaliste nootide lained on siin nii kaunid … kellad … keelpillid … selline rahu.
Mitmed vaimuilmarändurid räägivad mulle lõõgastavatest muusikalistest võngetest. Helilised tajumused saavad alguse üsna varsti pärast surma. Mõned hüpnoosialused ütlevad, et kuulevad vahetult pärast kehast lahkumist ümisevaid või sumisevaid helisid. Need sarnanevad heliga, mida kuuleb telefonitraatide läheduses seistes, ning nende tugevus võib varieeruda, kuni hing lahkub kohast, mis minu arvates on Maa astraaltasand. Inimesed on öelnud, et nad kuulevad samu helisid, kui on üldnarkoosi all. Kui me tunnelist väljume, hakkavad need pooltoonilised kumisevad helid rohkem muusikat meenutama. Seda muusikat on tabavalt nimetatud universumi energiaks, kuna ta kosutab hinge.
Hüpnoositutele, kes räägivad vaimsetest kihtidest, mainin ma võimalust, et nad võivad näha astraaltasandeid. Metafüüsilistest kirjutistest saame rohkelt lugeda neist Maa kohal olevatest tasanditest. Alustades muistsest Indiast pärit kirjutistega, mida kutsutakse veedadeks, kuni hilisemate idamaiste tekstideni, on astraaltasandid läbi ajaloo tähendanud füüsilise või kombatava maailma kohal asuvaid tõusvate dimensioonide kihistuid, mis sulanduvad vaimseks dimensiooniks. Neid nähtamatuid sfääre on inimesed tuhandeid aastaid kogenud kehavälise meditatiivse meelevaatluse kaudu. Astraaltasandeid kirjeldades on väidetud ka seda, et nende tihedus väheneb seda enam, mida kaugemale Maa raskepärastest mõjudest liikuda.
Järgnev juhtum esindab hinge, kes on
