üritustel ja möllukohtades. Ega Karli tõmmanudki seesugused peokohad, kus kõik naised oli võimalik ilusaks juua. Parema meelega istus ta kodus, luges midagi, vaatas telekat või kui väga igav hakkas, tõi keldrist panipaigast lagedale raami, kinnitas sellele lõuendi, haaras kätte pintsli ja molberti ning igavus kadus hoobilt.
Turult tagasi jõudnud ning ostud külmkappi ja sahvrisse ära paigutanud, istus Karl taas arvuti ette. Söögivalmistamise oli enda kohustuseks võtnud tema tubli ema – vaatamata vanusele veel ikka toimekas ja käbe. Ka Karl tundis end köögis nagu kala vees ja kohati ta lausa nõudis, et tema kord oleks toimkonnas olla. Hetkel aga valdas Karli kergendus, et sai vaaritamisest eemal olla, sest tal oli käsil tähtis asi. Kahe näpu vahel ninajuurt pigistades, nagu annaks see silmanägemisele teravust juurde, avas ta saidi nimega Date.
Ta oli sellel leheküljel kolanud mitmeid kordi, aga kirjutamiseni polnud veel jõudnud – kas ei hakanud kedagi sobivat silma või ei olnud vaim lihtsalt valmis. Täna hommikul oli ta pilk aga peatunud ühel kuulutusel, mis teda köitis. Hakkas silma just erinevus teistest ankeetidest. Teda köitis selle napp tagasihoidlikkus. Erinevalt teistest samalaadse eesmärgiga naistest ei olnud selle kuulutuse koostaja millegagi liialdanud. Ei kiitnud naine end taevani ega nõudnud printsi valgel hobusel. Andmetest võis siiski välja lugeda, et tolle kuulutaja peeglist ei vaata vastu ei hall hiireke ega roosa põrsas. See naine lihtsalt ootas kirja – et oleks midagi, mida oodata. See polnud appikarje. See oli soov leida endale keegi, sest mingil teadmata põhjusel oli selle naise elus üks koht täitmata.
Karl alustas oma esimese internetikirja kirjutamist ammuunustatud erutusega.
Tere, müstiline Sandra!
Lugesin su kirja ja mingil seletamatul põhjusel otsustasin vastata.
Kui vaadata su ankeeti, siis tundub see nagu muinasjutt, sest see on hoopis teisest puust konto kui paljudel teistel.
Väga hästi üles ehitatud ankeet, kus päris normaalselt on ära seletatud, niipalju kui vaja on enda esmaseks tutvustamiseks. Ei tea, kuidas sul selle kirjadetulvaga on, aga ehk leiad siit rägastikust ka normaalse mehe, kellega tutvuda – pakuksin ennast.
Mu nimi on Karl ja olen 44-aastane, ema tõi mind ilmale 4. mail 1965. aastal Jõhvis. Kolenaljakas on aga see, et see juhtus kell 00.30. Kui Eesti poleks olnud okupeeritud, oleksin seega sündinud 3. mail 23.30…
Nüüd ei teagi, millal oleks see kõige õigem päev sünnipäeva pidamiseks – aga polegi vast väga oluline, sest ega horoskoopidesse ma eriti usu.
Olen lahutatud ja üksinda elav mees. Mitte just päris üksinda ja mitte Tallinnas.
Elan koos emaga, kes saab mõne aasta pärast 80 ja keda ma igati abistada ja toetada püüan. Mul on ka kaks Tallinna ülikoolides õppivat last, kellega mul on suurepärased suhted. Nad käivad regulaarselt lapsepõlvekodus – niipalju kui see neil õppimise kõrvalt võimalik on. Mis mulle meeldib? Meeldib hea huumor, hea muusika, hea kunst – ja laiemalt vaadates headus üldse. Viha ja vihkamist ma ei kannata, kuigi praegune aeg lausa pakatab neist. Olen seltskondlik, aga ligi lasen endale väheseid.
Mul on kõrgharidus, aga seda ma pole iial rõhutanud. Olen näinud elus piisavalt lolle, kellel sama kirje ankeedis. Meeldib kõike ise välja mõelda, olgu siis näiteks kaminaid, ja neid ka ise valmis ehitada.
Miks üksik olen? Nii kujunes, et eksabikaasa, kes mujalt pärit, ei kohanenudki siin Ida-Virus, ja laste lahkudes kodunt lahkus ka tema. Ilmselt tüdinesime teineteisest. Seepärast on inimene, kellega vahel vestelda ja juttu puhuda, minu elus puudu. Juhus pidavat pime olema – seda mina aga ei usu, üks silm on tal vähemalt. Mis tähendab seda, et ka ise peab kaasa aitama ja hoolt kandma, et su pale ikka päikese poole oleks, kui sooja tahad. Mina tahan – vast sinagi?
Ei oskagi praegu midagi enamat lisada.
Karl
3
Sandra tundis nälga. Kohv oli selle tunde eriti tugevalt esile toonud. Imelik, tavaliselt tegi teda näljaseks just roheline tee, mida ta jälestas, aga mille joomine pidi kasulik olema puhastava toime tõttu – ja kõike seda, mis tervisele hea, proovis ta jõudumööda ka tarbida. Oma tavalised toitumisharjumused oli ta ammu unustanud ja täna keetis ta külmutatud köögivilju ning limpsis magustoiduks maitsestamata jogurtit, millesse lõikus banaani- ja kiiviseibikesi. Hea, mõnusalt jahe, parajalt paks ja tummine sai sel korral dessert.
Sandra kloppis voodis padjad kohevaks ja otsustas teha väikse uinaku. Ta tundis kahetsust, et ei olnud endale soetanud sülearvutit. Hea oleks veel pool tunnikest surfata, netis uudiseid lugeda. Televiisorit oli vara mängima panna. Ladina-Ameerikas toodetud filmid, mida õigustatult seebiks tituleeriti, polnud veel algamas. Öelnuks talle keegi aasta tagasi, et ka tema hakkab seepe vaatama, oleks ta vist küll laia lõuaga naerma pursanud. Nüüd istus ta õhtuti nagu naelutatult teleka ees ja elas kaasa kättemaksudele ja intriigidele, vahel käsigi rusikasse surudes. Ära iial ütle iial. See käis ka moeröögatuste kohta. Kunagi, kui tulid moodi puusanukkidel istuvad ja alt laienevad püksid, naeris ta taksikoertena sibavaid moenarre. Ei kulunud palju aega, kui ta enda garderoob täienes samasuguste hilpudega. Temale olid Issandast antud vähemalt pikemat sorti jalad, koomilisena oli ta end tundnud taolistes rõivastes sellele vaatamata. Harjumuse asi.
Sandra puges voodisse. Juba mõnda aega murdis ta pead tõsiasja üle, et see mööblitükk oleks nagu suuremaks kasvanud – ta lausa uppus sellesse. Sandra niheles voodis, keerates kord ühele, kord teisele küljele ja tõusis lõpuks uuesti üles. Polnud mõtet end tukkuma sundida, muidu võib öö pikaks ja tüütuks kujuneda. Ta kammis pead, pani juuksed patsi ja võttis taas sisse koha arvutilaua taga.
Sandra sirvis oma pildigaleriid. Seal oli erinevaid ülesvõtteid reisidest, stiilipidudest, muidu poseerimisest nii pesus, spordiriietes kui õhtukleidis. Tal oli kahju, et ajal, mil ta teenis lisaraha kübaramodellina, ei tehtud pilte, mida saanuks arvutisse paigutada. Tal oli küll karbitäis slaide, aga ta ei mäletanud, kuhu oli selle torganud ega olnud tal ka aimu, kuidas neid arhailisi salvestusi edasi käidelda võiks.
Sandra teadis, et talle sobivad värvid. Just sellised julged ja puhtad. Ja talle meeldis ka valge. Tööl oli ta alati kandnud tagasihoidlikku klassikalist kostüümi. Ettekirjutusi polnud, aga tal oli endal nii palju oidu peas, et teada, mis ja kuhu kõlbab, et teda tõsiselt võetaks ning ta tööseelikud polnud kunagi põlvesilma paljastanud. Sandra oli teeninud head raha maaklerina ja ostnud osaluse ühes kinnisvarafirmas. Ise ta enam tööd ei teinud, aga puudust ka ei pidanud kannatama, isegi mitte majanduslanguse perioodil. Oma säästudega oli tal plaanis osta katusekorter vanalinna, aga see mõte läks mööda ning ta otsustas pigem rahavarud igaks juhuks alles hoida ja toetas veidi kaugel maal elavat tütart, kes seal oma haridust täiendas, et too ei peaks end täiesti mehe poolt ülalpeetava idaeurooplasena tundma. Õieti polnud vajadustki luksuslikuma elamise järele, sest Sandra tundis end Kalamaja väikeses renoveeritud korteris mugavalt.
Sandra valis arvutist välja kümme fotot seinast seina ja paigutas need eraldi kausta. Ta polnud kaotanud lootust leida endale kirjasõber. Jah, sülearvuti tellib ta kohe lähemal ajal. Ta oli oma tööarvuti andnud kasutada ühele abimaakleritest ja seda polnud mõistlik tagasi võtta. Sandra oli just avamas internetipoe lehekülge, kui talle tuli teade. Kiri!
Sandra katsus selgusele jõuda, kumb on tema jaoks tähtsam, kas uus arvuti või värske kiri ja otsustas viimase kasuks. Tegelikult oleks ta pidanud jälgima elu kinnisvaraturul, aga ei viitsinud. Samal põhjusel oli ta müünud ka kõik välismaised aktsiad, kuhu ta oli viimase kriisi tipphetkedel paigutanud oma raha, mida buumi ajal oli maakleritasudena nagu laest alla sadanud. Ta ei viitsinud järjepidevalt arvuti taga istuda ja oma portfelli hallates muretseda, et saada osa majandustõusust. Ta oli konservatiiv,
