ta kindlasti ära saada nii kiiresti kui võimalik. Ta elukaaslane Jimmy pidi täna õhtul süüa tegema ja naine oli lubanud söögiajaks kodus olla. Ja siin ei toimunud ju ka midagi erakorralist, pole midagi välja kaevata ega paljastada, tuleb lihtsalt kohustuslikus korras kohal olla. Kiiresti ja tõhusalt. Teha fotod veebi-TVle ja tsiteerida mõne politseiniku kommentaari ja siis püüda faktikildudest lugu kokku heegeldada.
Omaenda kodus julmalt piinatud. Väga rasked vigastused.
Annika pani statiivi üles kohaliku raadio reporterist vaid mõne meetri kaugusele piirangulindi ette, õngitses videokaamera kotist välja ja kinnitas statiivile.
„Kas ma hoian vihmavarju kaamera kohal?” pakkus raadioreporter, pikk ja sale mees, keda ta nägupidi tundis, kuid kelle nime ei teadnud. Mehel oli seljas nelja antenni ja pisikese vilkuva lambiga saatekeskus, mis muutis ta putukataoliseks. Ettevaatlikult naeratas Annika mehele.
„Õudselt kena sinust. Kuigi mu kaamera on praeguseks saanud juba kuldujuja märgi ja õppinud loovima ka rasketes oludes.”
„Täielik hullumaja,” nõustus putukmees. „Kust kõik need sademed tulevad? Ükskord peab see ju ära lõppema …”
Annika surus mikrofonijuhtme heliauku, köhatas, vajutas kaamera käima ja asus kaamera taha.
„Siin Saltsjöbadenis,” ütles ta ja vahtis üksisilmi kaamerasilma sisse, „keset idüllilist Solsidani villarajooni leiti täna hommikul raskesti väärkohelduna poliitik Ingemar Lerberg. Ta viidi kiirabiga Stockholmi Lõunahaiglasse, kust teatatakse, et tema seisund on jätkuvalt kriitiline.”
Annika vaatas raadioreporterile otsa.
„Kas tuli viisteist sekundit?”
„Äkki neliteist.”
Annika laskis mikrofoni alla, läks kaamera juurde, alustas uut võtet ja laskis pildi traalida üle ümbruskonna: tilkuv politseilint, meediahordid, varjud, kes üleval majas ettetõmmatud kardinate taga vilksatavad. Pilte kavatses ta kasutada jutu taustana, kui ta juhtunu kohta rohkem teada on saanud. Reporter hoidis vihmavarju ikka veel tema kohal.
„Siin ei olegi nii luksuslik, nagu ma arvasin,” lausus mees.
„Aadressid on peened, majad mitte,” ütles Annika.
Ta vajutas kaamera kinni ja pani kotti. Reporter võttis vihmavarju ära.
„Kas sa tead, kes teatas?”
„Ainult seda, et teade tuli 9.36.”
Annika vaatas maja poole. Midagi palju suurejoonelisemat oli peale raadiopoisi ja uudisteosakonna juhataja lootnud ka tema ise. Ingemar Lerberg oli olnud poliitik, kes esines suurte žestidega ja hirmus tähtsalt, nimetas end „ärimeheks” ja laskis end sageli pildistada suurte purjekate pardal.
„Miks ta tagasi astus? Riigipäevast?”
„Tal oli midagi maksudega,” ütles Annika. „Midagi oma firmadega.”
Ta noogutas paari eraauto suunas piiratud alal.
„Keskkrimi?”
„Arvan küll,” lausus reporter.
Annika vaatas jälle maja poole. Ülemisel korrusel pandi veel üks prožektor põlema, terav sinakasvalge valgustus pani niiskuse akna taga sätendama.
„Kui keskkrimi juba kohal on, siis peab seal üleval päris kole olema,” ütles ta.
„Või siis tahab Nacka lähipolitsei jätta endale taganemistee,” ütles putukmees.
Annika vaatas mehele otsa, need värskelt kooli lõpetanud polegi tänapäeval nii lollid.
„Annika Bengtzon,” kuuldus hääl ta selja tagant.
Annika tundis kõhus raskust, heitis pilgu üle õla, kuid ei pööranud ringi.
„Tere, Bosse,” ütles ta.
Ta ei suutnud mõista, kuidas see idioot talle kunagi meeldida võis.
„Oled kohal ja muudad siin juba ennelõunasel ajal maailma?”
Üks kahest, kas jätta mees tähelepanuta, mis tähendaks, et ta kuulutab sõja, või siis minna selle peale, et ta siiski räägib temaga. Niikuinii pole see tema ärritust väärt. Niisiis pööras Annika ümber ja naeratas.
„Leiba peab ju teenima, Bosse. Kõik ei saa kasumist elada.”
Bosse käis meelsasti Pressiklubis ja rääkis oma metsikutest aktsiaspekulatsioonidest, mis olid sageli teostatud laenurahadega. Jahiõnn aktsiadžunglis kestis harva pikalt. Mehe naeratus muutus mõnevõrra pingsamaks.
„Mõtle,” ütles ta, „et sina müttad ikka mudas ringi koos meie, tavaliste surelikega.”
Annika kergitas küsivalt kulme.
„Sa istud ju varsti Norrköpingis riigilossis,” lausus Bosse. „Su uus mees hakkab Rootsi sisserännuametit juhtima?”
Annika oli küll kuulnud kõlakat, et ta uuele elukaaslasele Jimmy Haleniusele pakuti migratsiooniameti peadirektori kohta. Naine ohkas teatraalselt.
„Bosse,” ütles ta, „sa paned mind pettuma. Ma arvasin, et sul on ikka pea otsas.”
„Seal üleval toimub nüüd midagi,” ütles raadiomees.
Vaistlikult tõmbas Annika videokaamera välja ja sättis teravuse majale. Välistrepile astus kaks mundris ja kolm erariietes politseinikku. Üks neist oli noor erariietes naine. Ta oli sirge seljaga, laiaõlgne, saledate jalgadega, selja peal pikk pruun, nõelsirge hobusesaba. Annika tundis, kuidas hingamine rinnus seiskus, kas see on tõesti võimalik?
„See on Nina Hoffman,” ütles Bosse ja noogutas naise poole. „Ta oli segatud David Lindholmi mõrvaloosse. Ma arvasin, et ta on vallandatud.”
Reporterid jätkasid vadistamist, kuid Annika ei jälginud nende juttu. Nina Hoffman oli kaalus alla võtnud. Ta võttis kingadelt helesinised kilesussid ja läks ajakirjanikke ignoreerides eemale ühe eraauto juurde.
Annika tõmbas sügavalt õhku sisse ja pidas hinge kinni. Nad olid kohtunud Marokos, Fatima farmis Asilah’ lähedal. Annika teadis Nina ja tema pere kohta arvatavasti rohkem kui keegi teine.
Politseinikud rääkisid ikka veel omavahel trepi peal, üks erariietes meestest žestikuleeris innukalt. Seejärel suunas ta sammud ajakirjanike poole. Neid tõmbas tema ümber nagu magnetiga, Nina jäi piiramislindist meetri kaugusele ja laskis silmadel üle nende libiseda. Annika pööras pilgu Ninalt ära ja suunas nüüd kaamera politseinikule, raadiopoiss sirutas mikrofoni ette.
„Niisiis võin ma kinnitada, et see oli Ingemar Lerberg, kes minu selja taga olevast majast teadvuseta olekus leiti,” lausus politseinik ja vaatas kogunenud ajakirjanike hulgas karmil pilgul ringi. Annika kuulis, kuidas vihmapiisad langevad.
„Me otsustasime selle teatavaks teha,” jätkas politseinik, „kuigi on lähedasi, keda ei ole juhtunust veel informeeritud.”
„Keda ei ole informeeritud?” hüüdis üsna tagant keegi naine kohalikust televisioonist.
Politseinik
