style="font-size:15px;"> Ettevaatlikult asetas ta telefoni arsti ette kirjutuslauale. Mees pööras lehte ja uuris hetkeks sissekirjutust, seejärel luges selle poolvaljult ette.
„Tugevad ainevahetushäired, eeskätt elektrolüütides, naatriumi ja kaaliumi ainevahetuses, aga ka häired happe-aluse tasakaalus … Kolm ööpäeva vähemalt, ütleksin mina.”
Nina rehkendas peast aega, väärkohtlemine oli leidnud aset siis neljapäeval või reede varahommikul.
„Kui kaua ta oleks vastu pidanud? Kui teda ei oleks leitud?”
„Raske öelda. Mõni tund. Lõunani ei oleks ta välja vedanud.”
Nina noogutas, vaatas telefoni ja lootis, et vestlus ikka jäi mälukaardile. Peab meeles pidama, et ta faili pärast õigesti salvestab.
„Mis vigastused te suutsite tuvastada?”
Arst luges edasi.
„Patsiendil on laialdased verevalumid ja tugevad naharebendid kubemes, ümbritsevate lihaste ja kõõluste hulgirebendid …”
Arst vaatas teda üle prillide.
„Avasime selle piirkonna sisselõigetega, et dreneerida verd ja vähendada kompartmentsündroomi riski.”
Nina vaatas talle otsa, silmad pärani.
„Ma ei mõista,” ütles ta.
„Verejooks kubemes on tugev ja kinnine, see tähendab suuremat rõhku kudedes, mis viib kudede kärbumiseni. Kirurg on väga tubli, ta katsub suuremad lihased ja kõõlused kokku õmmelda, aga ta peab olema äärmiselt ettevaatlik …”
„Ta jalad olid harki aetud, kuni lihased rebenesid,” ütles Nina.
Arst vaatas jälle žurnaali. Ta luges mõned sekundid omaette. Lõhnas desinfektsioonivahendi ja puhtuse järele. Kui mees rääkima hakkas, nimetas ta õlaliigeseid, mis olid mõlemapoolselt paigast ära, samuti ulatuslikke rebendeid ümbritsevates kudedes, pöörajalihaste kõõluskätistes ja õlgades, mis tulevad reponeerida.
Nina tundis, et silmad hakkasid pärani hoidmisest kuivama.
„See tähendab, et õlaliigesed tuleb kohale paigaldada,” ütles arst, „ja ka siin õmbleme me kõõluste ja lihaste silmnähtavad rebendid kokku.”
„Kas vigastatud olid ka randmeliigesed?”
Arst vaatas talle otsa, siis jälle paberitesse ja luges ette.
„Ringikujulised haavandid ja umbes ühe sentimeetri laiused rebendid.”
Nina kontrollis veel kord, et lindistamine ikka käib.
„Mehe käed seoti seljale ja siis riputati ta randmeid pidi üles,” ütles Nina.
Doktor Kararei vaatas korraks akna poole, nagu püüaks endale asjade käiku ette kujutada. Siis luges edasi.
„Tallaaluste kude on katki ja seal täheldatakse sentimeetrilaiuseid erinevas värvimuutuse järgus hematoome.”
Korduvad hoobid jalataldade pihta mingi nüri esemega pikema aja vältel, mõtles Nina.
„Täppverevalumid silmavalgetel ja suuõõnes, leidsime neid nii põskede sisekülgedel kui ka keele all.
Nina noogutas.
„Kägistamiskatse.”
„Ei usutavasti mitte,” lausus arst. „Väliseid käte ega silmuse tekitatud verevalumeid kaelal ei ole.”
„Aga see on lämbumisel tekkinud vigastus?”
„Jah, kindlasti.”
Nina hingas sõõrmete kaudu, olles väga teadlik sellest, kuidas õhk kopse läbib.
„Kuriteopaigal oli kilekott,” ütles ta. „Lastetoa põrandal. Ma nägin seda.”
„Näos on nii hematoomid kui punaseks tõmbunud turse,”
„Turse ja verevalumid on löökide tagajärg,” nentis Nina.
„Viis roiet parema rinnakorvi alumises osas on katki löödud, kops kokku vajunud. Ja vasakut silmamuna on mingi terava esemega punkteeritud …”
Nina pani käed põlvedele. Sissehingatav õhk tundus neelu tagaküljel jääkülm.
Arst pani haigusloo käest.
Nina tõstis lõua veidi kõrgemale ja hoidis hääle kindlana.
„Need on piinamismeetodid,” lausus ta. „Klassikalised, läbiproovitud. Neil on omad nimetused. Meetoditel on nimetused.”
Arsti nägu oli rahulik, kuid väga tõsine, kui ta Ninale otsa vaatas.
„Ma olen neid näinud mujal maailmas,” ütles ta, „aga mitte kunagi varem Rootsis.”
Nina istus mõne sekundi vaikides.
„Kui ta ellu jääb, kas ta üldse kunagi täielikult taastub?”
„Jalatallad paranevad, kui see ka võtab mõne nädala. Kube valutab kõvasti paar kuud, tõenäoliselt püsib kroonilise iseloomuga valu ja nõrkus. Me õmblesime silma kokku, klaaskehavedelik võib taastuda, kuid on püsiva nägemislanguse risk. Ka on oht, et õlgadesse jääb lisaks valule teatud funktsioonilangus … Ebakindel on aga hapnikupuuduse mõju. Me ei tea veel, kas on tekkinud ka ajukahjustus.”
Nina jäi istuma, võimetu ennast liigutama.
„Ja psüühiliselt …?”
„Pikk rehabiliteerimine,” ütles arst ja tõusis püsti. Nina võttis telefoni, vajutas lindistamise kinni ja salvestas. Ta keha liikus veidi kandiliselt ja paindumatult, nagu oleks patsienditool ta kangeks muutnud.
„Tänan,” ütles Nina. „Kas ma tohin teda vaadata? Ainult läbi operatsioonisaali ukse?”
Arst raputas pead.
„Millal ta ärkab, nii et teda saaks üle kuulata?”
Arst andis Ninale kaardi oma mobiilinumbriga ja ütles, et ta võib helistada alati kui vaja.
„Ma ootan, et patsiendi naine annaks endast teada,” ütles arst ja väljus ruumist. „Kas te teate, kus ta on?”
Nina vaatas talle otsa, kui palju arst teab? Mida ta ise tohib rääkida?
Ta astus pimedasse koridori. Vastuvõtutoa uks libises kahinal kinni. Doktor Kararei vaatas Ninat mõtiskleval pilgul. Mees paistis olevat usaldusväärne inimene.
„Las see jääb esialgu meie vahele,” lausus Nina, „aga Nora Lerberg on kadunud.”
Arst hakkas väljapääsu suunas astuma, Nina tema kõrval.
„Pere kolme lapse asukoht on teada,” jätkas ta. „Nad on Vikingshillis tädi juures, aga naist ei ole me kätte saanud. Keegi ei tea, kus ta on.”
Nad jõudsid
