ja kummardus lähemale.
„Kas räägime suud puhtaks, boss?”
Mis tähendab puhtaks, tahtis Møller küsida, kuid noogutas siis.
„Ma ei ole praegu selline vend, kes kõlbaks keerulisi ülesandeid täitma, boss. Ma arvan, et sa oled ise ka märganud, kuidas töö mulle viimasel ajal istub. Et see ei istu. Või istub patuga pooleks. Teen oma asjad rutiinselt ära, katsun teistele mitte jalgu jääda ning ilmun tööle ja lahkun töölt kaine peaga. Sinu asemel annaksin selle töö mõnele teisele poisile.”
Møller ohkas, tiris põlved laua alt suure vaevaga välja ja tõusis püsti.
„Suud puhtaks, Harry? Kui see oleks minu teha, oleks selle töö saanud mõni teine. Aga nad tahtsid sind. Seepärast oleks mul sellest suur abi, Harry …”
Harry tõstis valvsalt pilgu. Bjarne Møller oli ta viimasel aastal nii mõnestki supist välja aidanud, nii et ta teadis, et on vaid aja küsimus, millal ta võlga tagasi hakkab nõudma.
„Pea kinni! Kes nad?”
„Kõrged ninad. Sellised tüübid, kes võivad mulle käru keerata, kui oma tahtmist ei saa.”
„Ja mida mina sellest saan, kui ma nõusse jään?”
Møller püüdis tõsiselt kulmu kortsutada, aga tal oli alati olnud raske oma avalale poisinäole kurja ilmet manada.
„Mida sa saad? Oma palka saad. Seni veel. Kurat, või mida sa saad!”
„Ma saan üldjoontes aru, milles asi on, boss. Need inimesed, kellest sa rääkisid, kujutavad ette, et too Hole, kes eelmisel aastal Sydneys platsi puhtaks lõi, on kindlasti kõva käsi ja sinu töö on mind nende käsutusse anda. Kas ma eksin?”
„Harry, ole kena, ära aja pilli lõhki.”
„Ei, ma ei eksi. Ma ei eksinud ka eile, kui ma Waaleri lõusta nägin. Sellepärast magasin selle peale ja siin on minu pakkumine: mina olen hea poiss ja asun stardijoonele, aga kui ma lõpetan, annad mulle kaks uurijat täisajaga kaheks kuuks ja vaba juurdepääsu kõigile andmebaasidele.”
„Millest sa räägid?”
„Nagu sa ei teaks.”
„Kui jutt on ikka veel sinu õe vägistamisest, siis on mul väga kahju, Harry. Ma loodan, et sul on meeles, et sellele loole sai väga põhjalik punkt pandud.”
„Miks ei mäleta, boss. Mäletan aruannet, kus oli kirjas, et tal on Downi sündroom, mistõttu pole võimatu, et ta vägistamise ise välja mõtles, et varjata fakti, et ta juhututtavast rasedaks jäi. Tänan väga, mäletan küll.”
„Polnud tehnilisi …”
„Ta kavatses seda varjata. Kurat võtaks, mees, ma käisin tema korteris Sognis ja nägin mustapesukorvis juhtumisi verist rinnahoidjat. Pidin teda sundima, et ta mulle oma rinda näitaks. Mees oli tal rinnanibu ära lõiganud ja rind oli üle nädala verd jooksnud. Õde arvab, et kõik inimesed on nagu tema, ja kui see ülikonnamees talle lõuna välja tegi ja küsis, kas ta tahaks tema hotellitoas filmi vaadata, pidas õde teda väga kenaks inimeseks. Ja isegi kui ta oleks hotellitoa numbrit mäletanud, oleks see niikuinii olnud tolmuimejaga üle tõmmatud, puhtaks pestud ja asemeriideid sestsaadik kakskümmend korda vahetatud. Sellisel juhul pole tehniliste jälgedega tõepoolest kiita.”
„Keegi ei mäletanud veriseid voodilinu …”
„Ma olen hotellis töötanud, Møller. Sa ei usuks, kui palju veriseid voodilinu seal paari nädala jooksul vahetatakse. Kurat küll, muud nad seal ei teegi, kui jooksevad verd.”
Møller raputas ägedalt pead.
„Sorry. Sa said võimaluse seda tõestada, Harry.”
„Mitte piisavalt, boss. Sellest jäi väheks.”
„Sellest jääb alati väheks. Aga kuskile tuleb punkt panna. Meie eelarve juures …”
„Anna mulle vähemalt vabad käed, et iseseisvalt tegutseda. Kuuks ajaks.”
Møller tõstis korraga pea ja pigistas ühe silma kinni. Harry teadis, et teda on läbi nähtud.
„Sa libe suller, sa oled seda tööd kogu aeg tahtnud, on nii? Tahtsid enne ainult natuke tingida?”
Harry lükkas alahuule ette ja väärutas pead. Møller vaatas aknast välja. Siis ta ohkas.
Hästi, Harry. Ma vaatan, mis ma teha saan. Aga kui sa selle tuksi keerad, pean ma üht-teist otsustama. Tean, et juhtkond on neid otsuseid juba ammu oodanud. Sa ikka tead, milliseid?”
„Jalaga persse ja uksest välja, boss,” naeratas Harry. „Mis töö see on?”
„Ma loodan, et su suveülikond on puhastusest tagasi ja sa mäletad, kuhu oma passi panid. Su lennuk läheb kaheteist tunni pärast ja viib su kaugele.”
„Mida kaugemale, seda parem, boss.”
Harry istus Sognis väikese sotsiaalkorteri ukse kõrval toolil. Õde konutas akna all ja silmitses tänavalaterna valgussõõris keerlevaid lumeräitsakaid. Paaril korral ta nuutsatas. Kuna ta istus Harry poole seljaga, ei osanud too otsustada, kas see oli nohust või hüvastijätust. Õde oli elanud seal kaks aastat ja sai olusid arvestades hästi hakkama. Kohe pärast vägistamist ja aborti oli Harry võtnud riided ja tualettasjad kaasa ning kolinud tema poole, aga mõne päeva pärast oli õde öelnud, et aitab küll. Et ta on juba suur tüdruk.
„Ma tulen varsti tagasi, Søs.”
„Millal?”
Õde istus nii akna ligidal, et iga kord, kui ta midagi ütles, ilmus aknale aurusõõr.
Harry istus Søsile lähemale ja pani talle käe seljale. Ta tundis vaevu märgatavast võbinast, et õele tükib nutt peale.
„Kui ma need pahad inimesed kinni olen võtnud. Pärast seda tulen kohe koju.”
„Kas see on …”
„Ei, see ei ole tema. Tema võtan ma pärast kinni. Kas sa oled täna isaga rääkinud?”
Õde raputas pead. Harry ohkas.
„Kui tema sulle ei helista, siis palun helista sina temale. Kas sa teeksid seda minu heaks?”
„Isa ei ütle kunagi midagi,” sosistas õde.
„Isa on kurb, sest ema on surnud, Søs.”
„Aga see oli nii ammu.”
„Sellepärast ongi aeg, et me paneksime ta jälle rääkima, Søs, ja sa pead mind selle juures aitama. Kas tahad aidata? Kas tahad, Søs?”
Õde keeras sõna lausumata ringi, võttis Harryl ümbert kinni ja puuris oma pea talle kurgu alla.
Harry silitas tal pead ja tundis, kuidas särgiesine läbi niiskus.
Kohver oli pakitud. Harry oli helistanud Aunele ja öelnud, et sõidab töö asjus Bangkokki. Too ei osanud selle peale midagi kosta ja Harry ei teadnudki õieti, miks ta helistanud
