style="font-size:15px;"> „Nad aitavad sind pisut, kui sul tekib soov joomisega vahet pidada. Tead küll, Harry, et uus keskkond pakub head võimalust.”
„Ma mõtlen selle peale.”
„Mõtlemisest üksi jääb väheks, Harry.”
„Ma tean. Sellepärast ei ole mul neid ampulle kaasa vaja.”
Aune mõmises. See oli tema mood naerda.
„Sa oleksid pidanud koomikuks hakkama, Harry.”
„Küll ma jõuan.”
Üks taamal asuva võõrastemaja poistest seisis majaseina ääres ja lõdises lühikese teksajaki väel, pahvides paberossi, kui Harry kohvri takso pagasiruumi vinnas.
„Lähed reisile või?” küsis ta.
„Justament.”
„Lõunasse või?”
„Bangkokki.”
„Üksi?”
„Just.”
„Say no more …”
Ta tõstis pöidla ja tegi Harryle silma.
Harry võttis check-in’i leti daamilt pardakaardi ja keeras ringi.
„Harry Hole?” Mehel olid terasraamiga prillid ees ja ta silmitses Harryt nukra naeratusega.
„Ja teie olete?”
„Dagfinn Torhus välisministeeriumist. Tahame teile edu soovida. Ja olla ühtlasi kindlad, et te mõistate ülesande … delikaatset iseloomu. Kõik on toimunud nii kiiresti.”
„Tänan lahke hoolitsuse eest. Ma sain aru, et minu ülesanne on mõrvar suurema kisa ja kärata üles leida. Møller instrueeris mind.”
„Tore. Esmatähtis on diskreetsus. Ärge kedagi usaldage. Ka mitte neid, kes väidavad end olevat välisministeeriumist. Tegelikult võivad nad olla, noh, ütleme Dagbladet’st.”
Torhus avas suu otsekui selleks, et naerda, ja Harry mõistis, et ta mõtleb seda tõsiselt.
„Dagbladet’ ajakirjanikud ei käi ringi, välisministeeriumi märk revääril, härra Torhus. Ega jaanuaris tolmumantliga. Ma nägin muide saadud dokumentidest, et te olete minu kontaktisik ministeeriumis.”
Torhus noogutas otsekui endamisi. Siis ajas ta lõua püsti ja alandas häält pooltooni võrra.
„Teie lennuk läheb varsti, nii et ma ei pea teid kaua kinni. Aga kuulake ära, mis mul teile öelda on.”
Ta võttis käed mantlitaskust ja pani risti rinnale.
„Kui vana te olete, Hole? Kolmkümmend kolm? Kolmkümmend neli? Teil on ikka veel võimalik karjäär ees. Olen teie kohta nimelt järelepärimisi teinud. Teil on annet ja ilmselt on politseiladvikus inimesi, kellele te sümpatiseerite. Ja kes teid kaitsevad. See võib samamoodi jätkuda, kui kõik hästi läheb. Aga üksainus valesamm, ja te lendate perseli, ja võite kukkudes kaaslase kaasa tõmmata. Ja siis avastate, et teie niinimetatud sõbrad on korraga silmapiirilt kadunud. Nii et kui te ka ei liigu täistambil, siis katsuge vähemalt jalul püsida, Hole. Kõigi huvides. See on teile vana uisutaja heatahtlik soovitus.”
Tema suu naeratas, aga silmad sondeerisid Harryt.
„Teate, Hole, mul tuleb siin Fornebus alati masendus peale, nagu miski lõpeks. Nagu miski lõpeks ja algaks.”
„Mis te räägite!” vastas Harry, kes kaalus, kas jõuab enne värava sulgemist baarist ühe õlle võtta. „Noh. See võib vahel kasuks tulla. Uuendus, ma mõtlen.”
„Loodame,” ütles Torhus. „Loodame.”
5. PEATÜKK
HARRY HOLE KOHENDAS PÄIKESEPRILLE ja silmitses Don Muang International Airporti ees seisvat taksoderida. Tal oli tunne, nagu oleks ta sattunud vannituppa, kus keegi on just kõrvetavkuuma duši lahti keeranud. Ta teadis, et selleks, et suure õhuniiskusega hakkama saada, tuleb osata minna lasta. Lasta higil voolata ja mõelda muust. Valgusega oli hullem. See lõikas otse läbi odavate nõekarva plastprillide tema alkoholist läikivatesse silmadesse ja andis täiskäigu peavalule, mis oli meelekohas seni õrnalt tuiganud.
„250 baht or metel taxi, sil?”
Harry püüdis tema ees seisva taksojuhi sõnadele keskenduda. Lend oli olnud paras põrgu. Zürichi lennujaama raamatupoes oli müüdud vaid saksakeelset kirjandust ja lennukis oli näidatud „Free Willy 2”.
„Taksomeeter sobib,” ütles Harry.
Jutukas taanlane Harry kõrvalistmel polnud sellest välja teinud, et Harry maani täis oli, ja oli külvanud ta üle nõuannetega, kuidas Tais mitte petta saada, mis oli ilmselt ammendamatu jututeema. Ju ta vist arvas, et norralased on võluvalt naiivsed ja iga taanlase endastmõistetav kohus on neid petiste eest päästa.
„Sa pead kõik hinnad alla tingima,” oli mees öelnud. „Saa aru, see ongi asja mõte.”
„Ja mis siis, kui ma seda ei tee?”
„Siis teed meile, teistele, karuteene.”
„Kuidas, palun?”
„Siis aitad sa hindu üles kruvida ja teed järgmistel Tais viibimise kallimaks.”
Harry oli meest lähemalt silmitsenud. Tol oli seljas beež Marlboro särk ja jalas uued nahksandaalid. Polnud muud teha kui edasi juua.
„Surasak Road 111,” ütles Harry ja juht naeratas, vinnas kohvri pagasiruumi ja tegi Harryle ukse lahti. Too puges sisse ja märkas, et rool on paremal pool.
„Meile Norras ei meeldi, et inglased ikka veel vasakpoolsest liiklusest kinni peavad,” ütles ta, kui nad maanteele keerasid.
„Aga ma kuulsin hiljuti, et maailmas on hoopis rohkem vasakul kui paremal pool sõitjaid. Kas teate, miks?”
Juht heitis pilgu peeglisse ja naeratas veelgi laiemalt.
„Surasak Road, yes?”
„Sest Hiinas on vasakpoolne liiklus,” pomises Harry ja oli rõõmus, et maantee halli sirge noolena läbi vinesse uppunud pilvelõhkujate maastiku lõikas. Ta tundis, et paarist järsust kurvist piisaks, et ta jätaks Swissairi omleti tagaistmele.
„Miks taksomeeter ei käi?”
„Surasak Road, 500 baht, yes?”
Harry naaldus istme seljatoele ja vaatas üles taevasse. See tähendab, et ta vaatas vaid üles, sest taevast polnud näha ja paistis vaid udune võlv, mida valgustas päike, mida ta samuti ei näinud. Bangkok, „inglite linn”. Inglid kandsid näo ees maske, lõikasid õhku noaga ja püüdsid meelde tuletada, mis värvi taevas vanasti oli.
Ta oli vist uinunud, sest kui ta silmad avas, seisis auto paigal. Ta ajas end istmel sirgu ja nägi, et neid ümbritsevad autod. Väikesed avatud poed ja töökojad
