inimese käest wistist mitte, wastas Waike ilma pikema järele mõtlemiseta, sest ta ei saanud ikka aru, mikspärast ta ema weel wiimsel elusilmapilgul niisugust asja nii suure hoolega pärib.
– Aga kui sina ise see õnnetu oleksid? Mis sina siis teeksid? küsis haige suure ägedusega.
– Ma ei mõista ennast küll hästi niisuguse oleku sisse mõtelda, wastas Waike, aga ma küsiksin kõige pealt: Anna mu wanemad ja mu õde mulle enne tagasi, siis küsi andeks andmist.
– Neid ei wõi enam keegi tagasi anda, hüüdis haige südant lõhkuwa walusa healega. – Oh sa õige Taara, sa maksad kõik ülekohtu kätte! Mina ja mu mees peame oma üle kohtu eest ühel ajal surema! Meie poeg on sõtta läinud, mulle on ette kuulutatud, et ta sealt enam tagasi ei tule! Meie ülekohtune sugu saab otsa! Ja seda olen mina oma tigeda meelega ära teeninud. Taeweme Taara on õige! Õige!
Ta katsus weel rääkida, aga jõud oli otsa lõpnud. Ehmatades waatas Waike tema peale. Surm oli tal suu ääres.
– Mis sul on, kallis ema?
– Ära hüia mind emaks… mine minust ära… Ma ei ole wäärt ühe armsa tütarlapse käte wahel surra… Mina olengi see tige naine —
– Sina! Suured jumalad, halastage! Ja kes on siis see warastatud laps? küsis Waike hinge kinni pidades.
– Sina! kähises sureja heal.
– Mina! —
Wali nutuheal lämmatas ta sõnad ära.
– Sina oled selle wanema warastatud tütar… Soontagana õige pärandaja… kaitse linna waenlaste eest… mu warakambris on üks sõlg… see on sinu ema oma… sa oled mu waenlane… mine ära mu surmasängi juurest… sa ei anna ühele süüdlasele andeks, kes kahetseb… südamest… maksa ka sina mulle kurja kätte… ma olen seda teeninud… ma suren oma kustutamata wõlgades…
Rääkija langes tagasi – ta oli surnud. Poolpimedas toas oli kõik wait kui hauas. Alles tüki aja järele peasiwad ehmatusest kange tütarlapse silmis pisarad ja suus sõnad walla. Ärarääkimata waluga langes ta oma kasuema keha peale ja hüüdis temale palawate pisarate woolel: – Ema, minu kallis ema, sina ei pea minu käest midagi andeks paluma! Kõik on hea, mis taewased wäed minust sinu armu hoole all on lasknud saada. Wiha pidamine on inimeste nõtrus, mille wastu keegi ei wõi parata. Ütle mulle weel, kus on mu isa, et ma teda wõin leida.
Aga ema keha oli juba külm ja kange ning ta suu peale oli surm oma waitoleku katkestamata pitsari wajutanud. Küll katsus Waike teda weel äratada, aga surnut ei ärata ka armastaja lapse õrn käsi üles! Nüüd oli waesel Waikel rohkem mõtteid, kui tema õnnetumasse pähä mahtus. Soontagana ei olnud ta päris kodu – need, keda ta siiamaale oma wanemateks pidas, ei olnud muud kui ta waenlased – aga ta armastas neid siiski südamest. Tal oli hale meel oma kasuema õnnetuse ja tema kahetsuse pärast, aga niisama südamest kahetses ta ka oma mõtlemata kangekaelust, mille läbi ta kasuema temast lepitamata süütundmuses surnud. Kuis wõis ta seda aimata, et see jutt kõik temasse enesesse puutus? Hirmu wärin käis tal üle keha, kui ta selle peale mõtles. Wistist ei oleks ta kasuema nii ruttu ära surnud, kui ta teda oma ettewaatamata ja teadmata wastustega mitte nii wäga ei oleks ärritanud ja ehmatanud. Siis oleks ta weel oma isa elukohta wõinud teada saada. Aga nüüd oli kõik hilja. Nüüd oli ta üksi ilmas – ilma wanemateta, ilma sugulasteta, ilma abita ja nõuuandjata. See oli noore tütarlapse kohta liig.
Kõige selle kurwa oleku sekka segas ennast aga ka üks trööstlikum pilt, mis talle jõudu andis kõike seda ära kanda, mis tal kannatada oli. See trööstiw pilt tema peaajus oli ta endise wenna, Soontagana noore wanema Wambola kuju, nii kaunis ja taewalik! Siis ei olnud ta armastus mitte ülekohtune! Nüüd wõis ta ju teda julgeste armastada ning kord weel tema omaks saada! Aga ka selle rõõmsa ja õnnelise troostimõtte sekka langesiwad kohe mitmed kibedad kahtluse tilgad. – Kas tuleb ta wend weel sõjast tagasi? Kust saab ta teada, et ma tema lihane õde ei ole? Ja kui ta seda ka kuulda saab, kas ei põlga ta mind siis kui oma wanemate waenlase last, kui alatut wanemateta waest last ära? Ja kus on mu wanemad? Kust leian ma oma õe ülesse? Kes teab mulle nende küsimuste üle otsust anda?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
