taigna. Peale harimatu lihtrahva ei uskunud seda praeguseks enam ükski hing. Kombe tasemel peeti aga väikest aadrilaskmist endiselt au sees – nüüd juba pigem ebausuna.
„Miks sa arvad, et ma ei taha veel lapsi?!” hüüdis Uakee asja viskamise asemel, ja see oli juba tõesti valesamm.
„Sina!” pahvatas Balam ukse taga naerma. Nüüd ei ajanud ta Uakeed enam vihale. Nüüd ajas ta naise juba raevu. Nimelt asjaoluga, et antud juhul oli mehel õigus. Just Uakee oli Balamile selgeks teinud, et kaks järeltulijat on täiesti piisav arv ja kumb neist kahest õieti sünnitama peab, et kaasa rääkida – või kuidas?
„Ja miks meil kaks kaarikut ei võiks olla!?” karjus Uakee vahkvihas. „Tahad sa öelda, et meile ka kaksteist üle jõu käiksid?”
„Vana teema,” kostis ukse tagant ja juba märksa enam summutatult koos kaugenevate sammudega. Uakee puhkis, laksas Mathilde’ile ägedalt vastu sõrmi ega mõelnudki seekord midagi pehmendavat öelda. Vana teema! Muidugi oli see vana teema, ammu selgeks räägitud ja Uakee enda poolt heaks kiidetud.
Kui Chakuatso kraapis kokku kõiki ressursse ja pingutas püksirihma, et olla valmis ähvardavaks konfliktiks musta mandri incadega, kui lihtrahvas strateegiliste varude forsseeritud loomise tõttu normeerituse piiril elas, leidis riigi ülemkiht olevat heaks tooniks vajalikku eeskuju näidata. Iga pereliige ei pidanud endal enam isiklikku hobukaarikut. Piisas ühest, suurema pere puhul kahest.
Nad olid selle ja muudegi enesekitsenduste üle ääretult uhked. Igaüks pidi oma osa andma, nemad samuti. Seda enam, et Uakee teada oli tema mehel mitte just õhuke pakk sõjatööstuse aktsiaid ja tema enda vanematel samuti. Sõda neid vaesemaks küll ei teinud. Ja seda enam tuli end ise piirata. See oli… üllas.
Aga ta pidi ju sellele nurjatule ironiseerijale midagi vastu kähvama ja nii ruttu ei tulnud muud meelde. Neetud lugu, et õiged vastused ei tulnud kunagi pähe õigel ajal. Nüüd oleks ta paremini öelda osanud, aga too jultunud tüüp oli juba läinud.
Resigneerunult mõtles Uakee, et tegelikult oli see nurjatu ironiseerija ning jultunud tüüp ta oma mees. Uakee enda valitud, kuigi formaalselt tegi ettepaneku muidugi meespool. Aastate eest oli tema iroonia Uakeele isegi meeldinud. Tõsi, siis ei olnud see kunagi suunatud ta enda pihta nagu praegu, kui ta rääkis ohverdamisest. Veel kord neetud! Kas mehed siis tõesti ei saanud aru, et polnud üldse tähtis, millest ja mida räägiti, vaid kuidas.
Aga ohvri ta annab, see oli nüüd tõesti kindel. Ainult mitte Ix Chelile vaid pigem… surmajumal Mictlantccuhtlile. Kuduma ei kavatsenud ta tõesti edaspidigi hakata, see oli liiga labane meelelahutus ja võis sõrmedele mõhnad tekitada, aga Mictlantccuhtliga suhtlemiseks oli ta praegu just õiges tujus. Läbi ukse toimunud kõnelus tundus sõna otseses mõttes sümboolne. Näis, nagu poleks nad abikaasaga eales teisiti suhelnud kui läbi vaheseina.
Uakee ei teadnud veel, millist armu surmajumalalt õieti paluda, aga see polnudki tähtis. Tegelikult polnud ka see tähtis, kellele just ohverdada, kui ühtegi neist nagunii olemas ei olnud. Pärast oli lihtsalt hea seltskonnas möödaminnes mainida, mida ta oli teinud. Pealegi mõjus tempel oma iidse pidulikkusega alati… kuidagi sind ennast pisendavalt ja rahustavalt. Kõik need sugupõlved, kelle usk ja mõtted sealt kunagi siiralt läbi olid käinud…
Ta lähebki. Selle aja jooksul, mil juuksed kuivasid, otsis ta üles vana obsidiaanist skalpelli – ohvrinoa. Varem kasutati ainult templi omi, aga sellest oli üldhügieenilistel kaalutlustel loobutud. Nüüd oli vähemalt igal positsioonikamal ohverdajal enda ohvrinuga kaasas.
Preestritel polnud siin enam midagi öelda. Nad pidid tänulikud olema, et keegi üldse tuli ega lasknud nende jumalatel päriselt nälga surra. Seda enam, et iga vereohvriga käis kaasas ka ohverdaja positsioonile vastav rahaline annetus ja see ei lasknud nälga surra preestritel enestel. Pärast riigi ja usuelu selgepiirilist lahutamist oli neil endiste aegadega võrreldes igatahes kitsas käes, nii et ähvardavad saatusekuulutajad olid ühtäkki muutunud lahketeks headeks isakesteks. Ja ükski jumalus ei köhatanudki.
Pidulikke ja rangeid rõivaid selga pannes uuris Uakee veeni oma vasakul käel. See tundus olevat niisama kättesaadav kui kahe aasta eest, kui ta viimati ohverdas. Vähemalt üleliigse rasvumise pärast ei pidanud muret tundma. Selle vastu aitas regulaarne ratsutamine.
Praeguses tujus tundusid need paar sümboolset veretilka, mis nüüdsel ajal ohverdati, naeruväärsed. Vanasti, vaat siis tõesti ohverdati! Lisaks tapale aetud valgete massidele ei andnud ka punased inimesed endale armu. Nemad end muidugi verest tühjaks ei lasknud, selleks oli nende veri liiga väärtuslik ka neile endile, aga ohvriand oli toona ikkagi midagi hoopis muud.
Abikaasad tegid seda siis tihti koos. (Viimase mõtte juures ilmus
Uakee hoolitsetud kulmude vahele hetkeks vaevumärgatav korts.) Elegantselt riietatud maya naine põlvitas mehe ees ja lükkas parema käega ogalist nööri läbi oma keele, vasakuga tõmbas juba keelt läbinud nööriotsa. Emanda ees asetses liud või korv lak, mis sisaldas nööri ja paberiribasid. Mehed niristasid verd käest, aga lisaks veel põsest, keelest või fallosest. Lihasse torgati astelrai kumerad astlad. Need sundisid juba ise protsessiga lõpuni minema: kui astel oli kord sisse torgatud, oleks selle tagasitõmbamine olnud märksa valusam ja tekitanuks rohkem vigastusi kui astla päripidine väljumine. Verekaotusest tekkisid – tõenäoliselt endorfiinitaseme tõusu tõttu – fantastilised nägemused…
Noh, see oli nüüd muidugi liig mis liig, ent praegusaegne sisselõige tühise verenirega tundus samuti liialt… liialt tühine. Uakee ei läinud ju mitte selleks ohverdama, et toita üsnagi kaheldava olemasoluga jumalaid, vaid selleks, et iseennast maandada. Ta otsustas ohverdada umbes teeklaasitäie. Seda oli just niisama palju, kui andsid doonorid. Võib-olla pidanukski ta hoopis vereülekandesse minema? See oleks olnud äärmiselt isamaaline. Jama! Siis oleks ära jäänud kogu sünge ja pidulik rituaal, mida ta vajas. Vajas kohe hädasti…
Hoolitseva emana vaatas Uakee enne lahkumist üle, kas valge lapsehoidja on hoolealused ikka korralikult lõunauinakule pannud. Poiss oli juba viiene ja hakkas vastu tõrkuma. Kolmese tüdrukuga seda muret veel polnud. Muret tegi hoopis lapsehoidja ise. Mitte et ta halvasti hakkama sai, kuid ta oli lihtsalt… valge.
Uakee oleks tahtnud, et tema lapsi hoiaks punane lapsehoidja, aga punast majateenijat oli täiesti võimatu leida. Punane inimene suri pigem nälga, kui hakkas koos valgetega majateenijaks, mis alles hiljaaegu tähendas orjaseisundit. Olla võõras majapidamises midagi madalamat kui ülevaataja või koduõpetaja – seda peeti alandavaks. Madalama taseme tööd olid ainult valgetele.
Juba punast amme oli raske leida, aga siin Uakee järeleandmisi ei teinud, kuigi mõlema lapse imetamise eest tuli maksta hingehinda. Tõsi, kui valgete veri oli kõlvanud toiduks isegi punaseile jumalaile, miks siis mitte nende piim punastele lastele. Aga Uakee oli ju hea ema. Kindlasti parem kui enamik tema ringkonna emasid, mõtles ta rahuolevalt. Tema lapsed pidid saama vaid parimat.
Siis läksid nad koos Mathilde’iga ülemteenri hangitud kaarikusse, mis juba tükk aega maja ees teel ootas. Üksi poleks tema positsiooniga daamil olnud sünnis ringi liikuda, seda enam, et ka voorimees – nagu selgus – oli valge. Seda ametit pidasid nad punastega juba läbisegi – nagu ka vabrikutes lihttöödel. Kuidagi pidid endised orjadki, vaesekesed, ära elama.
Muidugi jäi enamik neist pärast ametlikku vabastamist lihtsalt sinna, kus nad juba varem olid olnud – enne söögi ja näruse riietuse eest, nüüd nii tühise palga eest, et see võimaldas vaid sedasama sööki ja närust riietust. Ainult liikumisvabaduse olid nad saanud – ja kaotanud sellega omakorda kindlusetunde.
Orje ei
