Claudia Piñeiro
Betty Boop
(…) ajalehes ilmuvates politseilugudes jutustab ta lugejale, mis juhtus ja kuidas, kuid alati jõuab ta kohale pärast kaklust või roima, ta peab selle oma kujutluses tunnistuste ja asitõendite abil taaselustama. Tänaseni ei ole lugu kordagi hargnenud tema silme all ega ole ohvri karje ulatunud tema reporterikõrvu.
Mikroskoopiline tolm, mida peidavad meie riided ja kehad, on meie käikude ning kohtumiste tummad, vankumatud ja ustavad tunnistajad.
Lugu jätkub, võib edasi minna, on erinevaid oletusi, kõik on lahtine, lugu vaid katkeb. Uurimine ei jõua lõpule, ei saagi lõppeda. Tuleks välja mõelda uus kirjandusžanr: paranoiline kirjandus. Kõik on kahtlusalused, kõik tunnevad, et neid jälitatakse.
1
Esmaspäeviti kulub La Maravillosa country club’i sisenemiseks kõige rohkem aega. Näib, nagu ei lõppeks koduabilistest, aednikest, ehitajatest, torulukkseppadest, puuseppadest, elektrikutest, gaasispetsialistidest ja muudest töölistest koosnev järjekord iial. Gladys Varela teab seda. Seepärast vannubki ta tulist kurja, jõudes tõkkepuu taha, millel ripub silt „Teenindav personal“ ning kus temast eespool seisab vähemalt viisteist või kakskümmend inimest, kes samuti püüavad sisse pääseda. Ta kirub, et ei laadinud magnetkaarti, mis tagaks sissepääsu väljaspool järjekorda. Kuid paraku aegub kaart iga kahe kuu tagant ning kaardi laadimiseks vajalikke toiminguid saab teha vaid aegadel, mis kattuvad tema tööaegadega härra Chazarreta juures. Ning härra Chazarreta iseloom pole just kiita. Või vähemasti ei ole kiita tema näoilme, mis ajab Gladysele hirmu peale. Gladys ei tea, kas ilme, millega Chazarreta teda vaatab, peidab endas sünget meelt, ükskõiksust või lihtsalt sõnaahtrust. Kuid mis see ka ei oleks, on see igal juhul põhjuseks, miks Gladys ei ole kordagi söandanud end varem vabaks küsida või lipata tööajast valvelauda sissepääsukaarti laadima. Kõik tollesama näoilme pärast, millega Chazarreta teda vaatab. Või siis ei vaata, sest õigupoolest vaatab Chazarreta teda haruharva. Milleks teda vaadata? Teda. Chazarreta vaatab ebamääraselt ümberringi, vaatab justkui aeda või tühja seina. Ning alati pahura ilmega, tõsiselt, justkui vihaselt. Samas kõike juhtunut arvesse võttes on see ka mõistetav. Õnneks on Gladysel kaasas allkirjastatud sissepääsuluba. Niisiis tuleb seista sabas, mida ta ka teeb, kuid mitte keegi ei hakka härra Chazarretale helistama, et too annaks loa Gladys suletud asumisse sisse lasta. Härra Chazarretale ei meeldi, kui teda äratatakse, ning sageli magab ta kaua. Sageli heidab ta magama suvalisel ajal. Ja võtab napsu. Tublisti. Gladys vähemalt arvab nii või kahtlustab. Sest tihti leiab ta sealt, kus Chazarreta eelmisel õhtul unne vajus, klaasi või viskipudeli. Mõnikord magamistoast. Teinekord elutoast, rõdult või nende maja ülakorrusel asuvast kinotoast. Õieti mitte nende, vaid tema, sest peale naise surma elab härra Chazarreta üksi. Kuid selle kohta, naise surma kohta, Gladys küsimusi ei esita, temal ei ole sellega asja ega saagi olla. Talle piisab uudistesaates nähtust. Kuulujutud ei lähe talle korda. Gladys on majas töötanud kaks aastat ning naise surmast on möödas kaks ja pool või kolm. Vist ikka kolm. Sest nõnda talle räägiti, täpset kuupäeva Gladys ei mäleta. Tema täidab härra Chazarreta majas tööülesandeid. Ning mees maksab korralikult ja õigeks ajaks ega tee numbrit, kui Gladys mõne klaasi puruks pillab, riideeseme pesuvalgendiga ära rikub või koogi veidi kõrbema laseb. Ainult üks kord tegi härra Chazarreta numbri, suure numbri, see oli siis, kui kaduma läks üks foto, kuid hiljem sai härra aru, et see ei olnud Gladyse süü, ning koguni tunnistas oma eksimust. Vabandust ta küll ei palunud, kuid tunnistas Gladysele, et tema süü see ei olnud. Siis andis Gladys Varela mehele andeks, kuigi too andeks ei palunud. Ning Gladys püüab juhtumit mitte enam meenutada. Sest pole ju mõtet andeks anda, kui asja peast minema ei pühi, arvab Gladys. Ja näoilme ei ole tal – Chazarretal – kiita, kuid saab siis seda ülemusele ette heita. Pealegi kui ümberringi on nõnda palju häda ja viletsust.
Järjekord liigub edasi. Keegi naine protestib, sest majaomanik ei anna talle sissepääsuluba. Mispärast? karjub naine. Kelleks ta end õige peab? Mingi ligase juustu pärast selline jama? Kuid Gladys ei kuule, mida valvur luugi tagant lärmaka naise küsimustele vastab. Nüüd tuleb fuuriaks kehastunud naine Gladyse juurde. Gladysele meenub, et ta tunneb naist, kas siseliini bussist või on nad koos esimestest majadest mööda kõndinud, seda Gladys ei tea, kuid naine on tuttav, ta on teda varem näinud. Enne Gladyst on veel kolm meest, kes paistavad olevat omavahel sõbrad või tuttavad või lihtsalt töökaaslased. Ühel kolmest võtab asjaajamine kauem aega, sest tema ei ole registrisse kantud. Mehelt küsitakse dokumenti ning temast tehakse foto, jalgratas saab numbriga plommi, et mees väljuks hiljem sama rattaga, millega sisenes. Samuti helistatakse omanikule, kes peab sissepääsuks loa andma. Enne kui mees sisse lubatakse, märgitakse üles tema jalgratta mark ja värv ning võetakse kummijälg ning Gladys imestab endamisi, milleks neil veel plommi on tarvis. Äkki juhuks, kui jalgrattaga siseneja peaks leidma sama marki, kuid uuema ja paremas seisukorras sõiduvahendi ning püüdma sellega väljuda? Selleks läheks vaja liiga palju õnne. Rohkem kui palindroomnumbriga lotopileti leidmiseks või bingos täismängu võitmiseks. Kuid mehed plommi üle ei kurda, nad ei esita ka küsimusi. Nii lihtsalt käib, säärased on mängureeglid. Tuleb leppida. Ja mõnes mõttes parem ongi, leiab Gladys, sest nii saab igaüks lahkudes tõestada, et tal ei ole kaasas midagi võõrast, et ta on korralik inimene. Parem pangu kirja, mitte ärgu tulgu hiljem heast peast süüdistama. Nõnda mõtleb parajasti Gladys, et ärgu tulgu hiljem heast peast süüdistama, kui tema juurde astub naine, kes paar minutit varem sabas lärmi lõi. Kui mõni tööots silma hakkab, anna mulle teada, ütleb naine. Ning Gladys ütleb, et küllap ta annab. Mispeale naine näitab oma mobiiltelefoni ja palub: Pane number kirja. Gladys võtab dressipluusi taskust telefoni ja vajutab naise ütlemise järgi klahve. Naine palub Gladysel endale helistada ja kõne katkestada, nii jääb Gladyse number ka tema telefoni. Ta küsib Gladyselt nime. Gladys, vastab tema. Anabella, ütleb naine, pane kirja: Anabella. Ning Gladys salvestab numbri ja nime. Enam naine ei käratse, raevu asemele on asunud midagi muud. Segu vimmast ja saatusega leppimisest. Naine vahetab numbreid ka teiste järjekorras seisjatega ning seejärel lahkub vaikselt.
Kui järg jõuab Gladys Varelani, ulatab ta valvurile paberi. Valvur sisestab andmed arvutisse ning Gladys näeb, kuidas ekraanile ilmub tema nägu. Pilt üllatab teda, ta näeb välja noorem, kõhnem ning juuksed tunduvad heledamad; Gladysele meenub, et ta oli päev enne tööle asumist juukseid pleegitanud. Sellest pole kuigi palju aega möödas. Valvur vaatab pilti ning seejärel teda, kaks korda järjest; siis lubab ta Gladyse sisse. Mõni meeter edasi palub teine valvur tal avada käekoti. Paluda pole vajagi, Gladys – nagu ka iga teine sabas seisja – teab, kuidas asjad käivad. Ta püüab kotti avada, kuid tõmblukk tõrgub ja kipub takerduma, ta sikutab tugevamini, kuni lukk annab järele. Valvur sobrab Gladyse kotis, et näha, mis seal on. Gladys palub sissepääsu-formulari isiklike asjade lahtrisse märkida dressipluusi taskus oleva mobiiltelefoni ning käekotis leiduva telefonilaadija ja paari sandaale. Gladys näitab asjad valvurile ette. Valvur paneb kõik kirja. Ülejäänu on tühi-tähi: pabertaskurätikud, kleepuvad karamellid, rahakott dokumentide ja viiepeesose rahatähega, mündid tagasisõidu bussipileti jaoks, koduvõtmed, kaks hügieenisidet. Seda kõike pole vaja kirja panna, kuid mobiiltelefon, laadija ja sandaalid küll. Ma ei taha hiljem probleeme, ütleb ta valvurile. Valvur ulatab talle täidetud formulari. Gladys pistab selle rahakotti dokumentide vahele, tõmbab kotiluku jõuga kinni ja hakkab minema.
Tema ees kõnnivad kolm meest, kes temaga koos sabas seisid. Nad tõuklevad omavahel, viskavad nalja, naeravad. Uustulnuk lükkab ratast käekõrval, et minna koos teistega ja juttu puhuda. Gladys lisab sammu, tol esmaspäeval venis järjekord tavalisest kauem. Ta möödub meestest. Üks neist hõikab tere, kuidas läheb. Gladys ei tunne meest ja mees teab seda, kuid sellegipoolest tervitab Gladys vastu. Päris kena mees, mõtleb ta, ja kui ta juba sisse lasti, siis järelikult on tal ka töö. Seda ei mõtle Gladys mitte enda pärast, sest tema on abielus, ta mõtleb lihtsalt niisama. Nägemist,
