sajand on tapmiskeelu moonutanud hukkamiskeeluks, lähtudes meelevaldsest põhimõttest, et inimese õigus elule on absoluutne ja võõrandamatu. See tähendab, et inimest ei saa hukata. Millest järeldub loogiliselt, et kurjategija hukkamiseks tuleks ta esmalt selgesõnaliselt ilma jätta tema inimõigustest. Viimast oleks aga võimalik teha vaid seeläbi, et kuulutada inimene eba- või mitteinimeseks. Selline mehhanism oleks absurdne ja viiks mingi saatusliku paratamatusega lõpuks ikkagi metsikusteni, millest andsid aimu kommunism ja fašism ning mille ees keskaegsed koledused kahvatuvad. See, kes on inimene ja kes mitte, on akadeemiline küsimus ega ole lahendatav rahvaküsitluse või killukohtu teel. Veel vähem ideoloogiline küsimus, mida tohiks otsustada mõne partei keskkomitee või mõne religiooni ülempreestrite nõukoda.
Kummatigi peab inimestele jääma võim otsustada, kes käitub kõlbeliselt ja kes mitte. Vasturääkivus on näiline. Tõesti, pole inimest ühiskonnata ega ühiskonda kõlbluseta. Ent see ei tähenda veel, et iga inimene peaks olema kogu aeg mingi ühiskonna liige või et ta ühiskonna liikmena peaks kogu aeg olema kõlbeline. Kui indiviid tõmbub ühiskonnast kõrvale ja hakkab erakuks, siis jääb ta ikkagi inimeseks – vähemalt seni, kuni kusagil, kasvõi tema mälus, säilib ühiskond, millega ta vähemalt teoreetiliselt suhestub. Sama lugu on inimesega, kes jääb küll ühiskonna rüppe, kuid käitub ebakõlbeliselt – ta jääb inimeseks, kuni säilib kõlblus kui selline, mille taustal tema käitumist on võimalik hinnata. Siin peitub analoogia füüsikaga: mateeria olemasoluks on vaja liikumist, ent see ei tähenda, et iga materiaalne objekt peaks pidevalt liikuma.
Järelikult peame kahetsusega nentima, et ehkki kõlblus on vältimatu ühiskonnatunnus, ei osutu ta vältimatuks inimesetunnuseks. Otsida inimese “inimsust” tema käitumises – võib-olla see ongi tulutu tegevus?
Ei ole. Ja mõõdupuuks on ikkagi kõlblus, hoolimata sellest, et ebakõlbeliselt käituvat inimest ei saa teoreetiliselt ega praktiliselt klassifitseerida mitteinimeseks. Inimeseks oleku võti ei peitu mitte kõlbelises käitumises, vaid oluline on selle vundament: võime mõista, mis on kõlbeline ja mis mitte. Inimese defineerib tema võime käituda kõlbeliselt. Ehk lihtsamalt öeldes: inimese teeb inimeseks tema võime teha vahet õigel ja valel, heal ja kurjal. Neid mõisteid tunneb ja tarvitab ka kõige paadunum kurjategija ja seetõttu ta ongi kõigele vaatamata inimene.
ÜHISKOND
ALGUSES OLI…?
Evolutsionism ja historism on meile verre kasvanud. Ühelegi uurijale või mõtisklejale ei tuleks pähegi käsitleda inimühenduste toimimisviise ilma uurimata “kuidas kõik algas” – kuidas tekkis perekond, kuidas kogukond, kuidas ühiskond ja lõpuks riik. Põhjusi selleks on enam kui küllalt. Meie praegused teadmised võimaldavad meil päris kindlalt väita, et riiklus tõepoolest “tekib”, ja meil on selle kohta ka enam või vähem usutavaid näiteid. Kogukonna – mitte mõne konkreetse, vaid kogukonna kui sellise – sündi keegi paraku näinud ei ole. Jah, kogukondi sünnib (ja ka sureb) vist küll iga päev, ent indiviidid, kes selles osalevad, omavad juba eelnevat kogukonnakogemust. Kogukonna kui sellise sünni me tuletame faktist, et kunagi sündis riiklus. Veelgi tugevam ja ilmsem on retrospektiivse tuletamise osakaal kõigi teooriate juures, mis kirjeldavad perekonna teket. Ühe sellise esitas ameerika kultuurantropoloog Lewis Henry Morgan 19. sajandi teisel poolel. Morgan õppis tundma mitmeid (pool)loodusrahvaid, eriti irokeese, ja esitas nende sugulussidemete põhjal seisukoha, et nn. algolukorras valitses “hõimu piires piiramatu suguline läbikäimine, nii et iga naine kuulus igale mehele ja iga mees võrdselt igale naisele”, nagu teda refereeris Friedrich Engels. Engelsi referaat (“Perekonna, eraomanduse ja riigi teke”, 1884) ei väärikski tänapäeval mainimist, kui sellest poleks saanud üks marksismi-leninismi klassikalisi teoseid, mis tahes-tahtmata mõjutas kõigi marksismist vaevatud rahvaste vaimu- ja teaduselu kuni hilise ajani või veel täna ning hommegi. Peamine etteheide, mis Morgani teooriale teha saab ja teha tuleb, on see, et ei ole olnud mingit “algolukorda”. Igale päevale inimese kui liigi ajaloos on alati eelnenud kümneid ja võib-olla sadu tuhandeid aastaid, mil elukorraldus oli umbes samasugune. Nii antropo- kui sotsiogenees on toimunud kujuteldamatult aeglaselt ja mitte kunagi pole olnud hetke, mil täiskasvanud inimene või eelinimene oleks tundnud ennast otsekui taevast langenud tühja lehena maailma kaemas, silmad hämmeldusest pärani.
Piiramatut sugulist läbikäimist ei harrasta loomadki, miks pidanuks seda harrastama inimesed? Jah, üks võimalik põhjus leidub. Nimelt eeldus, et inimese lõi Jumal. Õuna söönud ja paradiisist ootamatult välja visatud Aadam ja Eeva olid sõna otseses mõttes taevast kukkunud ning nende puhul ei valmista raskust kujutleda, et nad komistasid hakatuseks piiramatu sugulise läbikäimise teele. Võib-olla see kujund mõjutaski Morganit, ehkki ta oma peateosed kirjutas pärast Darwini “Liikide tekkimist”. Veider, et ka vana jumalapõlgur Engels lasi end kaasa tõmmata lapsepõlves sisse kasvatatud mõistujutust – mis muus osas, nagu peagi näeme, on vägagi tuumakas – ja vormis selle mõttekrambiks, mis kammitseb tänaseni paljusid.
Kõnealune mõttekramp ei puuduta ainult perekonda, vaid arvukalt muidki nähtusi, ja süüdlaseks pole kaugeltki vaid Engels. Peasüüdlane on hoopis Hegel, kes istutas haritud peadesse veendumuse, et ajalugu on areng. Sellest tõsiasjast, millele tema ilmsuse tõttu pole mõtet vastu vaielda, tehakse juba sajandeid kergekäeline järeldus, et kui juba areng, siis peab kunagi ja kusagil olema ka algus. Jällegi on tõenäoline, et laias laastus see nii ongi (näiteks käis kunagi Suur Pauk – kui käis), ent mitte igal konkreetsel juhul või iga konkreetse nähtusega seoses. See ei ole tühipaljas nali, kui vastuseks küsimusele “Kuidas moos kommi sisse sai?” vastata: “Ta oli algusest peale seal sees.” On palju nähtusi, mille puhul on raske läbi saada ilma kujutluseta mingist enam või vähem selgepiirilisest algusest (olgu selleks kasvõi elu ise), aga inimese ühiskondlik korraldus ei pea tingimata olema üks neist.
Niisiis, ei ole eriti viljakas hakata ühiskonna kujunemist lahkama sõnadega “Alguses oli (ainult)…”, kui nendega tahetakse öelda, et alguses muud ei olnud. Fukuyama just seda teeb, pealkirjastades ühe alapeatüki “Alguses oli sugulus”, ja satubki libedale jääle. Alguses oli sugulus, muud ühiskondlikkust ei olnud. Kunas “alguses”? Siis kui inimesed piltlikult öeldes veel kogred olid? Ent siis ei onud nad ju veel inimesed… Veel kahtlasem on sellist loogikat arendades eeldada, et alguses oli indiviid, siis ta leiutas perekonna, perekonnad ühinesid kogukonnaks, kogukonnad ühiskonnaks ja ühiskond arenes riigiks. Riigid aga rajavad integreerumise teel enne ÜRO, siis Euroopa Liidu ja lõpuks ülemaailmse ühiskonna, Inimkonna. Selline üldpilt on nii ligitõmbav – nii loogiline, nii mõistetav –, et isegi siinkirjutaja pole kindel, kas ta mõnikord selle lummuses ei viibi.
Sellise ohtliku – miks ohtliku, seda näeme hiljem – skeemi kõrvaleheitmise korral tekib aga küsimus: kui algust ei olnud, millest siis alata? Kui arvesse võtta kõike eelmises peatükis öeldut, siis tundub arukana alata inimese kui liigi kujunemisest.
MIDA TÄHENDAS ÕUNASÖÖMINE?
Darvinistlikku postulaati, et inimene ei ole mitte alati olemas olnud, vaid on pika aja jooksul kujunenud, ei ole selle väljakäimisest peale keegi tõsisemalt ohustada suutnud. Tõsi, teadmised selle kohta, mida me õieti otsime, on oluliselt täpsustunud. Näiteks ei kõnele juba ammu keegi “puuduvast lülist” ahvi ja inimese vahel. On selge, et inimene pole arenenud mitte ahvist, vaid et meil on ahvidega ühised eellased. Ka on selge, et kui juba kasutada kujundlikku terminit “lüli”, siis tuleks esiteks kõnelda paljudest lülidest, teiseks ka mitmest kõrvalharust, mis viisid ummikteele ja väljasuremisele, mis tähendab, et maa peal on ringi kõndinud ka selliseid ahvinimesi, kes ei ole meie eellased. Ent need iseenesest põnevad probleemid on siinse kirjutise raames kõrvalised. Olulisem on, et kui geoloogid on asjast õigesti aru saanud, siis on kogu elus loodus miljonite ja tuhandete aastate jooksul kujunenud, ning ei ole alust arvata, et inimene oleks siia sattunud valmis kujul kuskilt mujalt, ehkki kasvõi pildi täiuse huvides esitatakse aeg-ajalt selliseidki teooriaid. Aina uued paleoantropoloogilised
