aten, Kaisa Roover
Kirju kodust
Algus
PRAEGUSEKS HETKEKS OLED SA ELANUD TERVE OMA ELU. Sa oled kõikide eelmiste hetkede summa. Ka nüüd. Ja nüüd. Aga nüüd? Sa oled elanud üle traumad, murtud südamed, ebaõnnestumised, õnnestumised, rõõmud, kasvõi ühe kallistuse ja kindlasti palju muud ning see teebki kokku praeguse Sinu. Päris hea, mis? Meil on Sinu üle hea meel!
Siia raamatusse on kogutud kirjad meie kodust, milles elasime aastatel 2013–2015 ja mis viis meid poolteist korda ümber maakera. Sel ajal saatsime kirju kallitele inimestele ja kirjutasime sellest, mida just nendega tahtsime rääkida. Mis on kodu? Kus on kodu? Kes on hiid-sarvikrai? Keda meenutab Siimule ta vanaisa? Miks Kaisa Siimu Simbaks kutsub? Miks ja kelle peale Siim kade oli, kui Kaisat esimest korda nägi? Kuidas sukelduda? Kus sukelduda? Millega me Argentina noormehe nutma ajasime ja veel ja veel ja veel. Nüüd usaldame oma kirjad Sinu kätte.
Kindlasti ei taotle me absoluutset tõde. Fakte oleme kirjutamise hetkel käepäraste vahenditega üle kontrollinud, aga see ei ole teaduse või faktide raamat. See on mõtete, teadmiste ja armastuse raamat, mis lainetab kui meri. Kord siia, kord sinna.
Täname kõiki, kes on oma kodu – koos või ilma koduloomadeta – meile laenanud või üürinud, et saaksime selles olla oma kodus. Ilma teieta ja loomakesteta ei oleks elu nii lõbus. Täname Petrone Prindi kirjastust võimaluse eest oma kirju Sulle näidata ning Kaja Seppa, kes need aitas niimoodi ritta panna, et kena lugeda oleks. Täname ka teid, kellele me kirjutasime, selle eest, et saime ja saame ka edaspidi teile kirju saata.
Tere tulemast meie koju!
Kodust
TERE, KALLIS MAMMA
Ma olen Sulle vist ainult ühe kirja kirjutanud. Bangkokist. Kaarte olen mujaltki saatnud, aga kirju mitte. Pean Sulle nüüd kirjutama, sest teisiti ei saa. Liiga palju võib muidu jääda mõtlemata või ütlemata.
Iga Eesti-külastuse lõpus valdab mind kummastav tunne. Nagu jätaks midagi maha – annaks midagi ära. Aga ei ole vastuvõtjat ning tegelikult pole ka midagi käegakatsutavat, mida anda või jätta. Selle tunde kutsub peaaegu alati esile mingi olukord, mida ma siis tükk aega enda sees kaasas kannan. Tavaliselt juhtub midagi, mis paneb mind mõtlema, mida ma siis tegelikult maha jätan. Kas ma üldse midagi jätan? Miks tõuseb mingi tükk kurku, lõug hakkab võbelema, hing jääb kinni ning kusagile selgroo ja rinnakorvi vahele kasvab midagi rasket?
Seekord pani mind mõtlema viimane nädalavahetus Sinu juures. See oli selle suve viimane nädalavahetus, kui ma Pärnust, Miku võidusõidult, Viljandisse tulin ja ei soovinud veeta ööd koos Miku meeskonnaga Tõnukülas. Ma tahtsin Sinu kodus magada, sest tean, kui väga Sa mind ootad. Pärast pikka eemalolekut ütled alati: „Ma igatsesin sind nii väga!“ Sel hetkel tunnen, kuidas rinnakorvis hakkab midagi kasvama. Sinu siiras rõõm kutsub minus esile midagi, midagi, mis on väga raske ja õrn.
Ma ei helistanud Sulle ette, sest ei soovinud Sind muretsema panna, kui peaksin väga hilja peale jääma. Niisiis helistasin alles teel Viljandisse, umbes Kanaküla kandis. Sinu koduküla lähedal justnimelt seetõttu, et oma argipäeva tähenduslikku dramaturgiat luua. Ma küsisin: „Kas mulle öömaja pakud?“ Iseenesest mõttetu küsimus, sest ma ei mäleta korda, kui oleksid ära ütelnud, aga imelik oleks helistada ja lihtsalt teatada: „Tulen täna öösel Sinu juurde!“
Veel Viljandi piiril plaanisin läbi hüpata vanas Ugalas asuvast klubist Romaan ja tuttavaid pidulisi tervitada – kui tihti ma ikka Viljandisse satun. Jõudsin juba Koidu tänavale keerata, kuid teadmine, et oled juba pool tundi vaadanud tänavale ning oodanud, millal mu auto saabub, takistas mul seisma jäämist. Kaks ristmikku enne Sinu tänavale jõudmist helises mu telefon ning peatasin otsekohe auto, et Sa ei hakkaks muretsema, kui Sinu kodutänaval või hoovis seisma jään ja kohe tuppa ei tule, sest mul on kõne pooleli. Ma tean, et Sa ootad. Mul on vaimusilmas selge pilt, kuidas Sa suure toa aknast välja vaatad, käies aeg-ajalt köögiaknast teist suunda kontrollimas, et küllatulek ometi kahe silma vahele ei jääks ja mina uste lahtilukustamise pärast ootama ei peaks. Ma olen näinud, kuidas Sa kedagi ootad.
Lõpetasin kõne Kaisaga ja sõitsin Su kodu hoovi. Astusin tuttava uksekella juurde. Uksekella, millel pole numbreid, pole vist kunagi olnudki, ja mille alumine parempoolne nupp helistab ülemise parempoolse korteri kella. Kui väiksema poisina hakkasin nende nuppudeni ulatuma, soovisin kõigest väest, et välisuks lukus oleks. Ühegi korteri ukse taga ma kella helistama ei ulatunud, aga Sinu välisukse juures madalama asetusega nuppu vajutades tundsin end suurema ja tublimana. Öeldi ju ikka: „Oi kui tubli poiss, oled juba nii suureks kasvanud.“ Suured ja tublid ulatavad kella laskma ja ma arvasin päriselt, et suurus ongi üks tubliduse mõõdupuu. Kas see ei tekita mitte segadust? Huvitav, kas Memme, kellest ma juba 12aastasena suurem olin, ei olegi eriti tubli? Igatahes oli ja on tore, et see nupp on nõnda madalal ja mina selleni tollal ulatusin. Vajutasin nüüdseks rinna kõrgusel asetsevat nuppu ja olin valmis nägema, kuidas süttib teise korruse parempoolse korteri köögiaken, aknale ilmub Sinu unine nägu ja viskad mulle võtme, nagu olime kokku leppinud. Hetkel, kui olin nuppu vaevalt näpuga puudutanud, süttis trepikojas valgus ja Sa tulid ise, keset ööd, ning tegid mulle ukse lahti. „Keegi oli jõudnud selle juba vahepeal lukku keerata!“
Sel õhtul tundus teisele korrusele ronimine sama väsitav kui palaval suvepäeval Meremäe orust Meremäe mäe otsas oleva vaateplatvormi tippu ronimine, ainult natukene raskem. Üle-eelmisel ööl „Ema“ filmivõtete lõpu puhul peetud pidu, eelmine päev võidusõiduraja ääres ning sellele järgnenud hooaja mitteametlik lõpupidu ja leevenduseks ainult mõned napid tunnid und auto põrandal polnud mind just kõige värskemana hoidnud. Kui tuppa jõudsin, pugesin otse linade vahele. Mäletan, et istusid tugitoolis ahju kõrval, hambad olid juba topsi ära pannud, ja vaatasime „Seksi ja linna“. Sa võib-olla ei tea, aga kui tuttavatele räägin, et vaatasin koos vanaemaga „Seksi ja linna“, siis kui nad just naerma ei hakka, muigavad nad kindlasti. 30aastane pole vist veel piisavalt kogenud, et sellisest filmist aru saada, ja 80aastast peetakse võib-olla liiga vanaks. Mina ka täpselt ei tea. Igatahes ei ole ma kuulnud, et keegi oma vanaemaga oleks „Seksi ja linna“ vaadanud, ning ehk see ongi ootamatult naljakas, et meie seda tegime.
Film oli igav ja uni sai meist mõlemast võitu, „nokkisime“ kordamööda, kuni pugesid oma tuppa oma voodisse. Mina jäin suurde tuppa. Olin nii väsinud, et seinakellast jäid patareidki välja võtmata. Seekord tiksumine mu und ei seganud. Nii hea oli olla. Enne uinumist unistasin, et saaksin veel kasvõi korra nende kahe otsapidi kokku pandud tugitooli vahele tekkivasse voodisse kella alla magama minna! Sellesse voodisse, milles magamise eesõiguse pärast meil vendadega pahatihti võistlus käis. Mina kaotasin selle võistluse siis, kui ulatusin uksekella laskma – ma olin siis liiga suur.
Uni oli sügav ja hommik tuli ruttu. Tihti tundub mõistlik midagi oodates just magada – kõik jõuab kuidagi rutem kohale. Võib-olla seepärast magangi iga kord, kui laevaga Kaisa juurde Soome sõidan. Sel hommikul olid Sina varem ärganud ning mulle hommikusöögi ja kohvi valmis teinud. Mul on väga hea meel, et Sa alati midagi pakud – see on nii Sinulik ja ma tunnen Su ära. Aitäh! Minu ema on samasuguse kombe vist justnimelt Sinult õppinud. Või on see minu pere vanaemade värk, sest nüüd, kui ema on ka vanaema, on temalegi tekkinud vajadus kogu aeg midagi pakkuda. Või on see üleüldse vanaemade ja vanaisade värk? Nüüd ongi mul peres kolm vanaema, kes mulle peaaegu alati midagi kaasa pakivad – te olete nii uskumatult sarnased ja hirmsat moodi armsad. Aeg-ajalt tekib küsimus, kas teil endal ei teki küsimust, kuhu ma kõik need varud panen, kui ööbin peaaegu igal õhtul uues kohas? Kuhu ma need hea meelega vastu võetud andamid panen?
„Kuhu sa siis seekord lähed?“
„Järgmisel teisipäeval läheme Albaaniasse.“
