kel oleks valitsemiseks võimeid, aga samas oodati, et isevalitseja alati ise valitseks: ükski Romanov ei saanud nimetada ametisse mõnda meisterlikku Richelieud või Bismarcki. Keisrid pidid seisma poliitikast kõrgemal – ja olema ka terase taibuga poliitikud. Kui võimu targalt delegeeriti ja nõuannetega mitmekülgselt arvestati, võis isegi mõõdukalt andekas valitseja palju korda saata, ehkki modernne isevalitsus nõudis keerukate küsimuste sama delikaatset käsitlemist nagu tänapäeva demokraatlik poliitika.
Romanovite lepingul Venemaaga oli neli komponenti: usuline, keiserlik, rahvuslik ja sõjaline. 20. sajandil käsitas viimane tsaar end ikka veel isaliinis päritud isikliku valduse isandana, keda Jumal oli õnnistanud valitsemiseks. See oli aja jooksul arenenud; 17. sajandil suutsid õigeusu patriarhid veel tsaaride ülemvõimu kõigutada. Kui Peeter I oli patriarhaadi likvideerinud, võis dünastia esitleda end peaaegu et teokraatiana. Isevalitsus pühitseti kroonimistalitusel võidmishetkel, kus tsaari esitleti transtsendentse ühenduslülina Jumala ja inimese vahel. Ainult Venemaal hakati riiki, mis koosnes igavatest pisiametnikest, iseenesest peaaegu et pühaks pidama. Aga seegi arenes aja jooksul. Väga palju tähelepanu on pööratud Bütsantsi keisrite ning Tšingis-khaani ja tema järglaste pärandile, aga 16. sajandil ei olnud tsaaride staatuses midagi erilist; nende karisma tulenes keskaja kuningate kristoloogiast nagu teistelgi Euroopa monarhidel. Kuid erinevalt ülejäänud Euroopast ei kujunenud Venemaal sõltumatuid rahvakogusid ja kodanikuinstitutsioone, seetõttu kestsid keskaegsed olud Venemaal palju kauem, lausa 20. sajandini, ja selleks ajaks paistis see veidralt iganenuna võrreldes isegi Saksa keisrite õukonnaga. See müstiline missioon, mis oli õigustuseks Romanovite valitsemisele kuni 1917. aastani välja, selgitab paljuski viimase tsaari Nikolai II ja tema naise Aleksandra järeleandmatuid veendumusi.
Isevalitsusele andis legitiimsuse üha laienev, mitmeusuline, paljurahvuseline impeerium, kuid sellegipoolest pidasid hilisemad keisrid end eeskätt vene rahva ja seejärel kogu slaavlaste kogukonna juhtideks. Mida enam võtsid nad omaks vene rahvusluse, seda enam kiusasid nad taga oma tohutu suurt mittevene elanikkonda, sealhulgas näiteks poolakaid, grusiine, soomlasi ja eriti juute. Nagu naljatas „Viiuldajas katusel” juudi piimamees Tevje: „Jumal, tsaari õnnista ja hoia … meist ikka kaugel sa.” Sellest vastuolust impeeriumi ja rahva vahel johtus nii palju raskusi. Romanovite õukond oli segu perekonnamõisast, õigeusu ristisõdijate ordust ja sõjaväe peastaabist – iseloomulikud jooned, mis väga erineval viisil osaliselt selgitavad Romanovite järel tulnud režiimide, Nõukogude Liidu ja Vene Föderatsiooni innukust ja agressiivsust.
Juba enne tööstusajastu algust oli tsaari päevakava pilgeni täis pühalikke tseremooniaid ja vägede ülevaatusi, rääkimata kildkondlikest vaenutsemistest ja perekonnatülidest, nii et tal jäi ülimalt vähe aega sügavamalt järelemõtlemiseks selle üle, kuidas lahendada keerukaid probleeme. See töö oleks olnud karistus poliitikuks sündinule viie aasta jooksul, rääkimata kogu elust – ja paljud tsaarid valitsesid rohkem kui 25 aastat. Arvestades, et enamik meie demokraatiate valitud juhte pole hullumeelsusest kaugel juba enne, kui neil on möödunud kümme aastat oma ametis, pole ime, et tsaarid, kes valitsesid mitu aastakümmet, väsisid ja sattusid meeltesegadusse. Tsaari võimet teha õigeid otsuseid piiras ka informatsioon, mida tema kaaskond talle jagas: kõik monarhid väitsid, et nad on mähitud valedesse, aga mida kauem nad valitsesid, seda enam nad uskusid seda, mida nad soovisid kuulda. „Hoidu saamast Caesari sarnaseks, purpuriga värvituks,” hoiatas Marcus Aurelius. Sajandite möödudes muutusid nõudmised üha suuremaks. Rongide, telefonide ja drednootide impeeriumi oli raskem juhtida kui sellist, millele olid iseloomulikud hobused, kahurid ja musketid. Ehkki see siin on isikulise võimu uurimus, jätab isikliku osa liiga suur rõhutamine varju ajalooliste jõudude dünaamika, ideede mõjususe ning terase, dünamiidi ja auru toime. Kui lugeda 17. sajandi lõpu nõrkade tsaaride kaootilisest triivimisest ja kapriissest mandumisest ja 18. sajandi hedonistlikest keisrinnadest, tuleb ajaloolasel (ja selle raamatu lugejal) küsida: kuidas sai Venemaa olla nii edukas, kui teda nii kehvasti valitseti? Isevalitsus suutis toimida ka siis, kui troonil istus laps või lollpea. „Jumal on taevas ja tsaar on kaugel,” ütlesid talupojad ning niikaua, kuni keskus kõike koos hoidis, ei läinud neile oma külades korda see, mis toimus Peterburis. Ja keskus hoidis kõike koos sellepärast, et Romanovite dünastia oli alati perekondlike ja isiklike sidemete poliitilise süsteemi tipp-punkt ja fassaad ning kogu see süsteem tegutses omavahel võisteldes või kokku mängides trooni vähemate partneritena riigi valitsemisel. Süsteem oli paindlik. Iga kord, kui mõni tsaar abiellus, liitus pruudi perekond võimu tuumikuga ja tsaarid edutasid andekaid lemmikuid, võidukaid kindraleid ja kompetentseid välismaalasi, eriti tatari vürstisoo liikmeid, baltisakslasi ja Šoti jakobiite, kes värskendasid seda sidemete pühamut, luues sotsiaalse baasi, mis aitas teha Venemaast sellise eduka suurriigi. Niisiis pole see raamat mitte ainult Romanovite, vaid ka teiste perekondade, Golitsõnite, Tolstoide ja Orlovide lugu.
Venemaa eripärad tegid temast kõige aukartustäratavama eeluusaegse impeeriumi. Romanovid olid tugevas liidus aadelkonnaga, kes vajas tsaari toetust oma pärisorjade ja mõisate juhtimiseks. Selle partnerluse aluseks oli pärisorjus. Praktiliselt oli isevalitsuse ideaaliks kokkulepe, mille kohaselt Romanovitele kuulus absoluutne võim ja keiserlik au, samal ajal kui aadlikud valitsesid oma mõisaid, ilma et keegi oleks selle kohta küsimusi esitanud. Tsaar oli samal ajal ka suurim maaomanik ja seetõttu ei saanud monarhiast kunagi aadlike ripatsit, nagu juhtus Inglismaal ja Prantsusmaal. Kuid omavahel suguluses olevate aadliklannide võrgustik teenis sellegipoolest valitsuses, kohtutes ja eelkõige klassikalises dünastilises-aristokraatlikus armees, mis harva tsaaridele vastu hakkas, ning toimis impeeriumi laienemise ja riigi kooshoidmise tõhusa masinana, ühendades maa-aadlikud ja talupojad tsaari, Jumala ja rahvuse võimsa ideoloogia lipu alla. Kuna Romanovid tulid võimule kurnava kodusõja ajal, rahututel aegadel (1603–1613), siis oli nende režiimil algusest peale sõjaväeline alus. Alalised sõjad poolakate, rootslaste, Osmanite, brittide, prantslaste ja sakslaste vastu tähendasid seda, et isevalitsus arenes väejuhtimiskeskusena, mis mobiliseeris oma aadlikke ja võttis pidevalt kasutusele lääne tehnikat. Tsaarivõim ja aadlikud kurnasid pärisorje. Pärisorjad maksid makse, varustasid riiki viljaga ning teenisid sõjaväes soldatitena, keda oli palju odavam lahinguväljale saata kui sõdureid mujal Euroopas. Romanovite edukus riigi ühendamisel ja sügav hirm igasuguste edaspidiste rahutuste ees tähendasid seda, et isegi kui mõned üksikud tsaarid likvideeriti, oli monarhia seisund üldiselt kindel, sest aadlikud toetasid neid alati – aastad 1730, 1825 ning 1916 ja 1917 olid selles suhtes haruldased erandid. Enamasti suutsid Romanovid ja nende kaaskondlased teha koostööd võõramaise agressiooni tagasitõrjumise ja impeeriumiehitamise pühas, mainekas ja tulusas ettevõtmises.
Selle liidu sõlmpunkt oli õukond – auhindade kaubaait, glamuuri ja majesteetlikkuse klubi –, kus sellised arvatavalt kergekaalulised keisrinnad nagu näiteks Anna ja Jelizaveta osutusid eriti osavateks suhete timmimises oma uhkeldavate suurnikega. See partnerlus toimis edukalt kuni 1850. aastate Krimmi sõdadeni, mil tekkis vajadus muundada vana režiim kuidagiviisi elujõuliseks moodsaks riigiks. Piiride taga peetav võitlus nõudis, et Romanovite impeerium konkureeriks kurnaval geopoliitilisel võimuturniiril Suurbritannia, Saksamaa ja Ameerikaga, kelle jõukus ja tehnoloogia jätsid Venemaa kaugele selja taha. Venemaa potentsiaali oli võimalik valla päästa vaid reformidega talupoegadele maa andmise, lääne krediidile toetuva hullumeelses tempos industrialiseerimise ning osaluse laiendamise ja korrumpeerunud, repressiivse autokraatia lammutamise teel – mida viimased kaks Romanovit, Aleksander III ja Nikolai II, olid juba ideoloogiliselt võimetud tegema. Nende ees seisis keerdküsimus – kuidas säilitada oma riigi tohutu avaraid piire, kuvades samal ajal tagurlikust ühiskonnast oma keiserlikele pretensioonidele vastavat võimu. Kui nad välismaal läbi kukkusid, kaotasid nad ka oma legitiimsuse kodus. Mida rohkem nad kodus läbi kukkusid, seda vähem suutsid nad välismaal impeeriumi mängida. Kui nad bluffisid ja vahele jäid, pidid nad kas alandavalt taanduma või vastu hakkama ning riskima revolutsiooni katastroofiga.
Ei ole tõenäoline, et isegi Peeter I või Katariina II oleksid suutnud lahendada revolutsiooni ja maailmasõja kimbatused, millega Nikolai II pidi 20. sajandi alguses silmitsi seisma, kuid õnnetuseks oli Romanov, kelle ees seisid kõige süngemad kriisid, kõige vähem võimekas ja kõige kitsarinnalisem
