vanade tegutsemisviiside edu 17. ja 18. sajandil tegi nende muutmise 19. sajandil raskemaks. Nii nagu Nõukogude Liidu radikaalset ja mõrvarlikku kultuuri on võimalik mõista vaid marksistlik-leninistlik-stalinistliku ideoloogia abil, on ka viimaste Romanovite sageli pentsikut, opakat ja kilplaslikku trajektoori võimalik mõista üksnes püha isevalitsuse ideoloogia prisma läbi. Lõpuks isevalitsus moonutas monarhiat, saades eesmärgiks omaette, fetišiks, mis hakkas takistama moodsa autokraatia juhtimist; võimatu keerdsõlm seejuures oli tõmmata ligi võimekaid poliitikuid ja laiendada osalust režiimis, minetamata selle iganenud sambaid, aadelkonda ja kirikut – seda, mida Trotski nimetas „ikoonideks ja prussakateks”.
Lahendused ei olnud nii lihtsad, kui nad näivad nüüd, tagantjärele tarkusega, mida võimendab lääne enesega rahulolev üleolek. Nagu sai selgeks reformaator Aleksander II-le, „kuninga osa”, nagu ütles Marcus Aurelius, on „olla hea ja hukka mõistetud”. Lääne ajaloolased sarjavad viimast kaht tsaari selle eest, et nad ei suutnud kohe demokraatiat rakendada. See võib olla pettekujutelm: säärane radikaalne kirurgia oleks võinud patsiendi veel palju varem tappa.
Romanovite perekonna saatus oli talumatult julm ja sageli väidetakse, et see oli vältimatu, aga tasub meeles pidada, et monarhia tugevus oli selline, et Nikolai II valitses 22 aastat – esimesed kümme neist suhteliselt edukalt – ja ta elas üle sõja, lüüasaamise, revolutsioonilise käärimise ja kolm aastat maailmasõda. 1917. aasta veebruarirevolutsioon hävitas monarhia, aga tsaaripere polnud surmale määratud enne kui alles oktoobris, kui nad langesid bolševike kätte, seitse kuud pärast troonist loobumist. Isegi siis kaalus Lenin erinevaid stsenaariume, enne kui andis mandaadi selleks jubedaks kuriteoks – vanemate ja süütute laste mõrvamiseks. Ajaloos ei ole mitte miski paratamatu.
See verepulm tähistab dünastia ja meie jutustuse lõppu, aga mitte kogu loo lõppu. Tänapäeva Venemaa tuksub oma ajaloo järelkajast. Ainuüksi Romanovite luude üle toimuvad ägedad poliitilised ja usulised vaidlused, aga nende impeeriumi huvid – Ukrainast Baltimaadeni, Kaukaasiast Krimmini, Süüriast ja Jeruusalemmast Kaug-Idani – määratlevad endiselt Venemaad ja meile tuttavat maailma. Vereplekilised, kuldnaastulised, teemantidega pikitud, mõõku täristavad, pihikuid rebestavad ja õnnetu tähe all sündinud – Romanovite tõus ja langus on ühtviisi põnev ja ajakohane, inimlik ja strateegiline, isade ja poegade, suurushullude, koletiste ja pühakute kroonika.2
Tänuavaldused ja allikad
Käesolev raamat ei ole Venemaa täielik ajalugu, pole majanduslik, diplomaatiline ega sõjaline ajalugu ega ka Peeter I ja Nikolai II täielik biograafia, revolutsiooni anatoomia ega genealoogiline uurimus. Teised ajaloolased on neid teemasid käsitlenud palju paremini kui mina. Ainult kaks suurt ajaloolast – üks ameeriklane ja teine britt – on kirjutanud kogu Romanovite dünastiast; nad mõlemad on teinud seda suurepäraselt. Professor Bruce Lincoln, kes on suurte reformide ja palju muu asjatundja, kirjutas autoriteetse teose „Romanovid: kõigi Venemaade isevalitsejad” (The Romanovs: Autocrats of All the Russias), milles vahelduvad sise- ja välispoliitikast rääkivad peatükid. Kadunud professor Lindsey Hughes avaldas raamatu „Romanovid: valitsedes Venemaad 1613–1917” (The Romanovs: Ruling Russia 1613–1917), meisterliku, teadusliku analüüsi. Ma soovitan lugeda neid mõlemat, aga käesolev on esimene Romanovite ajalugu, milles isikuline ja poliitiline pool on ühendatud üheks narratiiviks, kasutades selleks arhiivimaterjale ja ilmunud teoseid.
Kogu seda raamatut või oma eriala puudutavaid osi on lugenud ja kommenteerinud mõned maailma silmapaistvad õpetlased. Dr Sergei Bogatõrjov, 16. ja 17. sajandi monarhia uurija, Ivan Julma käsitleva raamatu „Valitseja ja tema nõunikud” autor, kes nüüd kirjutab Rjurikute ajalugu, luges ja parandas 17. sajandi osa alates Mihhailist kuni Peeter I-ni. Simon Dixon, Londoni University College’i Vene ajaloo professor, „Katariina Suure” autor, kontrollis 18. sajandi osa alates Peeter I-st kuni Paul I-ni. Professor Dominic Lieven, kes on kirjutanud „Venemaa Napoleoni vastu” (Russia against Napoleon) ja hiljem „Leegi poole: impeerium, sõda ja tsaristliku Venemaa lõpp” (Towards the Flame: Empire, War and the End of Tsarist Russia), kommenteeris 19. ja 20. sajandi lõike Aleksander I-st kuni Nikolai II-ni. Professor Geoffrey Hosking, raamatute „Venemaa ja venelased: rahvas ja impeerium” (Russia and the Russians: People and the Empire) autor, luges ja parandas kogu raamatut, nagu tegi ka professor Robert Service, „Uusaja Venemaa ajaloo” autor. Dr John Casey minu vanast kolledžist, Cambridge’is asuvast Gonville’ist ja Caiusest, vaatas samuti minu käsikirja üle oma piinlikult täpse stilisti- ja toimetajapilguga. Ma loodan, et selline tohutu hulk õpetatust on aidanud mul hoiduda vigadest, aga kui neid siiski peaks leiduma, vastutan ma nende eest ise. Kõigi selle dünastia tsaaride valitsemisaega käsitledes olen toetunud paljudele unustatud materjalidele, enamasti esmastele dokumentidele, millest mõned on trükis avaldamata, aga paljud ka ilmunud 19. sajandi ajalooajakirjades. Samuti olen läbivalt kasutanud paljusid hilisemaid teoseid, nõnda on kogu raamat mõlemate allikate süntees.
Ametlikud materjalid on tohutult ulatuslikud, rääkimata isiklikest materjalidest. Iga tsaar kirjutas ministritele, armukestele, sugulastele, juhtides samal ajal välis-, sise- ja kultuuripoliitikat. See on uurimus dünastiast, monarhia, perekonna, õukonna ja areneva riigi omavahelistest seostest – Venemaa poliitilise võimu ülevaade 17. sajandist kuni 20. sajandini. 19. sajandi lõpus – lisaks iga tsaari kolossaalsele ametlikule kirjavahetusele – pidas enamik Romanoveid ja ministreid ka päevikut, ja Romanovite suguselts ise oli tohutult suur.
Memuaaridesse tuleb suhtuda skeptiliselt, kuid päevikud ja kirjad on hindamatu väärtusega. Esile tõusevad viis mahukat kirjavahetust: Peeter I ja tema armukese-keisrinna Katariina I; Katariina II (Suure) ja tema partneri Potjomkini; Aleksander I ja tema õe Catiche’i; Aleksander II ja tema armukese-naise Katja Dolgorukaja ning Nikolai II ja Aleksandra kirjavahetus. Mõned neist kirjadest on juba kuulsad, näiteks mitmed Katariina II ja Potjomkini ning Nikolai II ja Aleksandra kirjad, kuid mõlemad paarid kirjutasid mitu tuhat kirja, mille seas oli nii lõhnastatud armastuskirjakesi kui ka pikki poliitilisi arutelusid. Loomulikult on enamik neist vähe tuntud. Aleksander II ja Katja Dolgorukaja kirju on umbes 3000 ning valdav enamik neist on trükis avaldamata. Vähesed ajaloolased on töötanud selle erakordse varamu kallal ja ükski neist pole kõiki kirju lugenud, osalt seetõttu, et kirjad olid pikka aega erakätes ja jõudsid tagasi Venemaa arhiividesse suhteliselt hiljuti.
Ma jälgin kahtekümmet monarhi ja mitut regenti kolme sajandi jooksul. 20 tsaarist kolm – Peeter I, Katariina II ja Nikolai II – on kõigile tuntud nimed, Rasputin aga on juba ammu läinud ajaloost üle müütide valdkonda. Kuid vähem tuntud monarhid on sama põnevad. Minu siht on kohelda kõiki tsaare võrdselt, aga materjali üha kasvav maht koos suguseltsi suurusega tähendab seda, et viimastel kümnenditel tuleb rääkida ka paljust muust.
Eelarvamuste ja legendide, märterluse ja romantika koorem ripub eelkõige Nikolai II ja Aleksandra kohal. Viimase keisripaari elu igast aspektist on kirjutatud tuhandeid raamatuid ning neist on saanud kirjastamise ja interneti omaette tootmisharu. Mitmed biograafide ja blogijate põlvkonnad kujutavad Nikolai II-t armastava pereisana ja koos oma naisega romantilise paari võrdkujuna, kuid selles uurimuses käsitletakse neid ja Rasputinit intiimsete ja poliitiliste tegelastena värskel, ilustamata viisil, ilma kaebliku romantika, nõukoguliku vastumeelsuse või liberaalse põlguse koormata. Romanovite perekonna koletu mõrvamine ühtaegu varjutab ja valgustab nende elu. Lõppude lõpuks on Nikolai II ja tema perekond nüüd pühakud.
Selles titaanlikus ettevõtmises on mind aidanud paljud lahked õpetlased ja asjatundjad, kelle teadmised ja otsustusvõime pole minu omaga võrreldavad. 15 aasta jooksul, tehes uurimistööd Katariina II, Potjomkini ja nüüd kogu Romanovite dünastia kohta, olen külastanud suuremat osa Romanovite paleedest, paljusid olulise tähtsusega paiku ja riiklikke arhiive Moskvast ja Peterburist kuni Tsarskoje Selo ja Odessa, Thbilisi, Bordžomi, Bakuu, Sevastoopoli, Bahtšisarai, Jalta, Livadija, Dnipropetrovski, Nikolajevi ja Hersonini, ning olen kasutanud arhiive ka Euroopa linnades –
Marx zooloogiast ja Bismarck Coburgist kui Euroopa tõutäkufarmist on mõlemad tsiteeritud A. N. Wilsoni raamatust
