suurt midagi rääkida,” ütlesin. „Mul on kaks õde, Ophelia ja Daphne. Feely on seitseteist ja Daffy kolmteist. Feely mängib klaverit ja Daffy loeb. Isa on filatelist. Ta on end markidele pühendanud.”
„Ja sinu ema?”
„Surnud. Ta hukkus õnnetuses, kui ma olin aastane.”
„Heldene jumal!” ütles ta.„Keegi rääkis mulle ühest perekonnast, kes elab siin läheduses suures kokkuvarisemise äärel olevas mõisas: keegi ekstsentriline kolonel koos oma tüdrukutega, kes jooksevad metsikult ringi nagu punanahad. Sa ei ole ju ometi üks neist, mis?”
Ta nägi mu näoilmest kohe, et olin.
„Oh, vaene laps!” ütles ta. „Anna andeks, ma ei tahtnud… tähendab…”
„Pole midagi,” ütlesin talle. „Tegelikult on asjad palju hullemad, aga mulle ei meeldi sellest rääkida.”
Nägin, kuidas tema silmadesse ilmus eemalviibiv pilk: selline pilk nagu täiskasvanul, kes püüab meeleheitlikult leida ühist keelt endast nooremaga.
„Aga millega sa siin tegeled?” küsis ta. „Kas sul ei ole mingeid huvisid… või hobisid?”
„Ma olen kirglik keemik,” ütlesin, „ja mulle meeldib panna kokku väljalõigetega albumeid.”
„Kas tõesti?” ütles ta vaimustunult. „Vaata siis! Sinuvanuselt meeldis see mulle ka. Kaardid sigaretipakkidest ja pressitud lilled: aedkannikesed, reseedad, sõrmkübarad, kukekannused; vanad nööbid, valentinipäevakaardid, luuletused vanaema vokirattast Tüdrukute Kuukirjast… kui tore see kõik oli!”
Minu väljalõikealbumiteks olid kolm paksu lillat köidet, mis olid täis väljalõikeid iidsetest ajakirjadest ja ajalehtedest, mis olid uputanud Buckshaw’ raamatukogu ja võõrastetoa, pungitanud välja kasutamata magamistubadest ja kolikambritest, kuni need viimaks käruga keldrisse veeti, kus need niiskete hallitavate virnadena närbusid. Nende lehtedelt olin ma hoolega välja lõiganud kõik, mida leidsin mürkide ja mürgitajate kohta, kuni mu albumid olid lõhkemiseni täis sääraseid tegelasi nagu major Herbert Rowse Armstrong, amatööraednik ja alamat liiki advokaat, kes tegi oma naisele otsa peale seguga, mille oli armastusega valmistanud arseeni sisaldavast umbrohumürgist;Thomas Neill Cream, Hawley Harvey Crippen ja George Chapman (erakordne, kas pole, et nii paljude suurte mürgitajate nimed algavad just C-tähega?), kes olid, kasutades vastavalt strühniini, hüostsiini ja antimoni, saatnud teise ilma hirmuäratava hulga abikaasasid ja armukesi; Mary Ann Cotton (no mida ma ütlesin?), kes oli pärast mitut sigade peal õnnestunud katset, mürgitanud arseeniga seitseteist inimest; Lõuna-Aafrikast pärit Daisy de Melker, kellel oli kirg mürgitada torumehi: kõigepealt abiellus ta nendega ning lahutas neist siis strühniinidoosi abil.
„Väljalõikealbumi koostamine on noore daami jaoks täpselt sobilik tegevus,” ütles Nialla parasjagu. „Peen… kuid samas hariv.”
Täpipealt minu mõte.
„Minu ema viskas minu omad prügikasti, kui ma kodust minema jooksin,” ütles ta ja tõi kuuldavale heli, mis oleks võinud itsituseks kasvada, oleks talle vaid rohkem aega antud.
„Te jooksite kodust ära?” küsisin.
See tõsiasi tekitas minus peaaegu sama palju huvi kui tema sõrmkübarad, millest minu mäletamist mööda sai taimset alkaloidi digitaliini (mida keemikud meie seas teavad kui C36H56O14). Mõtlesin hetkeks naudinguga neile arvukatele kordadele oma laboris, kui ma olin juurviljaaiast nopitud sõrmkübaralehed alkoholiga kurnanud ning vaadanud õrnu läikivaid kristalliseeruvaid okkaid, millest moodustus kena smaragdroheline lahus pärast seda, kui olin need soolhappes lahustanud ja vett lisanud. Sadestunud vedelikule sai muidugi väävelhappe abil anda tagasi tema roheka tooni, mille broomiaurud olid helepunaseks muutnud, ning kui sellele vett lisada, ilmus taas algne smaragdroheline värvus. See oli nagu võlukunst! Muidugi oli see samal ajal ka surmav mürk ja seetõttu palju köitvam kui mingid lollid nööbid ja Tüdrukute Kuukiri.
„Mmmm…” sõnas ta. „Ma väsisin ära pesemisest, kuivatamisest, pühkimisest, tolmuvõtmisest ja sellest, et pidin kuulama, kuidas naabrid oksendavad; väsisin ära öösel voodis lebamisest ja kuulatamisest, kas munakividel ei kosta juba printsi hobuse kabjaplaginat.”
Naeratasin.
„Rupert muidugi muutis kõik,” ütles ta. „„Tule minuga Diarbekiri lävele,” ütles ta mulle. „Tule minuga Hommikumaale ja ma teen sinust printsessi, kel ümber voogav siid ja teemandid, mis on sama suured kui kapsapead.””
„Tõesti või?”
„Ei. Tegelikult ütles ta: „Mu kuradi assistent jättis mu kuivale. Tule minuga nädalavahetusel Lyme Regisesse ja ma annan sulle ühe gini, kuus korralikku söömaaega ja aseme, kus magada. Ma õpetan sulle manipuleerimiskunsti,” ning ma olin piisavalt rumal ja arvasin, et ta räägib nukkudest.”
Enne kui ma täpsustavaid küsimusi esitada jõudsin, oli ta jalule karanud ja kloppis kleidisaba.
„Rupertist rääkides,” ütles ta, „peaksime parem sisse minema ja vaatama, kuidas neil vikaariga läheb. Kogudusemajas on kurjakuulutavalt vaikne. Kas sa arvad, et nad võivad olla teineteist juba mõrvanud?”
Tema lilleline kleit libises hauakivide vahel graatsiliselt eemale ning mul ei jäänud muud üle, kui talle järele vantsida.
Kogudusemajas leidsime vikaari keset saali seismas. Rupert oli üleval keset lava, käed puusas. Valgus, mis tema peale langes, ei oleks saanud olla dramaatilisem ka siis, kui see stseen oleks leidnud aset Old Vici teatris. Otsekui oleks Saatus ise asjadesse sekkunud, oli ootamatu päikesekiir murdnud läbi saali tagaosa vitraažakna, suunates oma kuldse kiire otse Ruperti ülespoole pööratud näole. Mees võttis poosi sisse ja hakkas tsiteerima Shakespeare’i.
Kui minu kallim ennast kiidab truuks,
ma usun meelega ta ilmset valet,
et arvaks mind ta haljaks piimasuuks,
kes veel ei tea maailma võltsi palet.
Ning mõeldes, et ta mind veel nooreks peab,
ta juttu lihtsalt võtan õige pähe,
ehk küll ta minu rohkeid aastaid teab:
ei lihtne tõde meile korda lähe.
Nagu vikaar oli maininud, oli saali akustika tõesti märkimist väärt. Kuninganna Victoria aegsed ehitajad olid saali sisemuse muutnud kaarjate poleeritud puittahveldiste abil merikarbisarnaseks ning need paneelid võimendasid väiksematki heli, tekitades tunde, nagu asuksid sa Stradivariuse viiuli sees. Ruperti soe mesimagus hääl oli kõikjal, mässis meid oma rikkaliku kõla sisse.
Miks varjab kallim oma petmissüüd?
Ja milleks varjan mina oma iga?
Oo, arm ju kannab silmakirja rüüd –
ja vana armunu näeb aastais viga.
Seepärast petamegi teineteist –
ja meelitatud on veel kumbki meist. 2
„Kas te nüüd kuulete mind, vikaar?”
Lummus haihtus ühe hetkega. See oli sama, nagu oleks Laurence Olivier keset „Olla või mitte olla” monoloogi öelnud „Testin… testin… üks… kaks… kolm”.
„Suurepärane!”
Harald Rajasaare tõlge.
