rõhutas, sain ma sõnadest aru. Igast viimasest kui ühest.
Otsekui oleks sõnad osmoosi abil läbi mu pooride imetud, teadsin ma kohe, kui need minust üle uhasid, et kuulen vana mehe kibestunud sõnu temast palju nooremale armastatule.
Heitsin pilgu Niallale. Ta oli käe endale kõrile tõstnud.
Järgnenud kajavas puiduses vaikuses seisis vikaar liikumatult, nagu oleks ta mustvalgest marmorist välja tahutud.
Ma olin tunnistajaks millelegi, mida kõik meist siin täpselt ei mõistnud.
„Braavo! Braavo!”
Vikaari käed hakkasid korraga plaksutama, tuues kuuldavale kajavate kärgatuste seeria. „Braavo! Sonett number 138, kui ma just hirmsal kombel ei eksi. Ja kui ma tohin oma tagasihoidlikku arvamust avaldada, siis tõenäoliselt pole seda iial kaunimalt esitatud.”
Rupert oli selgelt enesega rahul.
Väljas oli päike pilve taha läinud. Selle kuldne kiir kadus ühe hetkega, ning kui seda enam polnud, olime jälle vaid neli tavalist inimest hämaras tolmuses ruumis.
„Hiiglama tore,” ütles Rupert. „Saal sobib hiiglama toredasti.”
Ta liipas üle lava ning hakkas kohmakalt kitsast trepist alla ronima, ühe käe sõrmed toeks vastu seina surutud.
„Ettevaatust!” ütles Nialla talle sammu lähemale astudes.
„Hoia eemale!” nähvas mees, näol sõnaselge raev. „Ma saan hakkama.”
Naine tardus paigale – nagu oleks mees talle vastu vahtimist löönud.
„Nialla peab mind oma lapseks.” Ta naeris ja üritas olukorda naljaks keerata.
Mõrvarlikust pilgust Nialla silmis nägin, et tema sellest kindlasti nii ei arva.
KOLM
„Niisiis!” ütles vikaar reipalt, ise käsi hõõrudes, nagu poleks midagi juhtunud. „See on otsustatud. Kust me alustame?” Ta vaatas innukalt ühe otsast teise otsa.
„Furgooni tühjakslaadimisest vist,” ütles Rupert. „Ma eeldan, et me saame asju etenduseni siin hoida?”
„Oh, muidugi… muidugi,” ütles vikaar. „Kogudusemaja on sama turvaline nagu iga teinegi maja. Võib-olla pisut turvalisemgi.”
„Siis peaks keegi furgooni üle vaatama… ja meil oleks vaja paariks päevaks öömaja.”
„Jätke see asi minu hooleks,” ütles vikaar. „Ma olen kindel, et mul õnnestub midagi organiseerida. Niisiis, käärime käised üles ja asume tööle. Tule, Flavia, kullake. Ma olen kindel, et me leiame midagi ka sinu eriliste annete jaoks.”
Midagi minu eriliste annete jaoks? Mingil põhjusel kahtlesin ma selles – kui just ei tule mängu mürgitamine, mis oli minu peamine rõõm.
Aga kuna mul ei olnud veel isu koju Buckshaw’sse minna, manasin vikaari tarvis ette oma parima gaidinaeratuse (erus gaidi naeratuse) ning järgnesin talle koos Ruperti ja Niallaga kirikaeda.
Kui Rupert furgooni uksed lahti lükkas, avanes mulle esimene sissevaade reisiva meelelahutaja ellu. Austini hämar sisemus oli täis ehitatud lakitud sahtleid, igaüks kenasti omal kohal naabri kõrval või peal või all: täpselt nagu kingakarbid tõhusa kingsepa äris, ning iga sahtel libises oma siinidel sisse-välja. Furgooni põrand oli kuhjatud täis suuri kaste – need olid tegelikult päris kaubakastid –, millel köiest sangad, et neid oleks parem liigutada ja tassida sinna, kuhu vaja.
„Rupert tegi selle kõik ise,” ütles Nialla uhkusega. „Sahtlid, kokkupandav lava, valgussüsteem… ta tegi prožektorid vanadest värvipurkidest, eks olnud nii, Rupert?”
Rupert noogutas hajameelselt, kui ühe raudtorude pundi eest tõstis.
„Ja see pole veel kõik. Ta lõikas juhtmed, valmistas rekvisiidid, värvis dekoratsioonid, nikerdas puidust nukud… kõik asjad – see muidugi välja arvatud.”
Ta osutas kobakale mustale kohvrile, millel nahast käepide ja külgedel augud.
„Mis seal sees on? Mõni loom?”
Nialla naeris.
„Midagi veel paremat. See on Ruperti au ja uhkus: lintmagnetofon. Ta tellis selle Ameerikast. Maksis kenakese summa, usu mind. Aga see on ikkagi odavam, kui maksta BBC orkestrile, et see taustamuusikat mängiks!”
Rupert oli juba alustanud kastide Austinist väljasikutamist, ise rassimisest ähkides. Tema käsivarred olid nagu sadamakraanad, tõstsid ja keerasid… tõstsid ja keerasid, kuni kõik lõpuks kuhjas murul seisis.
„Lubage ma aitan,” ütles vikaar ning võttis kinni köiest käepidemest, mis kuulus ühele mustale kirstukujulisele kastile, mille küljele oli valgete tähtedega kirjutatud „Galligantus”; Rupert võttis kasti teisest otsast.
Nialla ja mina käisime kergemaid asju tassides muudkui edasitagasi, edasi-tagasi, ning poole tunniga oligi kõik kogudusemaja saali lava ette kuhjatud.
„Tubli töö!” ütles vikaar oma rüü käiseid kloppides. „Tõesti tubli töö. Niisiis, kas laupäev sobiks? Etenduse jaoks, ma mõtlen? Vaatame siis… täna on neljapäev… see annab teile ühe lisapäeva, et end valmis panna ja ka furgoon ära remontida lasta.”
„Mulle sobib,” ütles Rupert. Nialla noogutas, kuigi tema käest ei olnud küsitud.
„Jääb siis laupäev. Ma lasen Cynthial hektograafil reklaamlehti trükkida. Ta saab need siis homme poodidesse laiali jagada… mõned strateegilistesse kohtadesse üles panna. Cynthia on sellistes asjades nii mõistev.”
See sõna polnud küll nende väljendite hulgas, mis Cynthia Richardsoni kirjeldamiseks pähe torkasid; küll aga oli nende seas „inimkoletis”.
Lõppude lõpuks oli see just närilist meenutavate näojoontega Cynthia, kes tabas mind ükskord kikivarvul Püha Tancredi kiriku altaril kõõlumas, käes isa žilett, et kraapida keskaegselt klaasilt koobaltsinise proovi. Koobaltsinine oli koobalti puhastamata aluseline arsenaat, seda valmistati kuumutamise abil ning keskaegsed käsitöölised kasutasid seda klaasi värvimiseks, ja mina tahtsin nii väga seda kraami oma laboratooriumis analüüsida, et kindlaks teha, kui edukad olid värvitegijad olnud raua vabastamise olulises protsessis.
Cynthia oli minust kinni krabanud, mu kummuli keeranud ning mul sealsamas taguotsa kuumaks kütnud, kasutades selleks minu arvates täiesti õigustamatult esimesena kätte sattunud hümniraamatut (standardväljaannet).
„Sinu tegu, Flavia, kiitust küll ei vääri,” ütles isa mulle, kui ma sellest ebaõiglusest talle rääkisin. „Sa oled rikkunud ära täiesti viisaka Thiers-Issardi žileti.”
Ometi pean ma aga tunnistama, et Cynthia oli suurepärane organisaator, ehkki seda olid ka piitsadega mehed, tänu kellele kerkisid kunagi püramiidid. Kui keegi üldse suudab Bishop’s Lacey kolme päevaga otsast lõpuni reklaamplakateid täis kleepida, on see just Cynthia Richardson.
„Pidage!” hüüdis vikaar. „Mulle tuli just suurepärane mõte! Öelge, mida te arvate. Kui teeks ühe asemel hoopis kaks etendust? Ma ei väida küll, et olen nukuteatri alal
