Mitte keegi ei kutsunud seda huligaani korrale. Või siis… ehk see polnudki huligaan? Äkki taheti teda hoopis uputada? Täielikult… Tõeliselt… Liz mõtiskles selle üle aeglaselt kalda poole ujudes ja need rasked, hirmutavad mõtted oleksid ta peaaegu põhja viinud. Kõhus hakkas vastikult keerama ja jälle olid kohal juba tuttavad sipelgad, joostes mööda selga edasi-tagasi.
Lõpuks ronis ta täiesti jõuetuna kaldale. Ta rappus üleni külmavärinatest, väänates märgadest juustest vett välja ja hingates raskelt. Ta lamas veerand tundi kuumal veepiiril, püüdes vaigistada värinaid kätes ja jalgades. Päike soojendas teda, Liz isegi suigatas kergelt. Jah, aga ei saanud ju siia ometi igaveseks lamama jääda… Ta tõusis ja kõmpis aeglaselt otsima oma lamamistooli. Selgus, et Liz oli ujunud küllaltki kaugele sellest paigast, kuhu ta oma riided oli jätnud. Nüüd tuli tal tagasi pöörduda.
Ta kõndis piki kallast midagi enda ees nägemata. Jõuaks kiiremini oma asjadeni ja kaoks sellest rannast kaugemale. Homseks on kõik ununenud ja siis läheb ta uuesti ujuma. Liz sammus otse enda ette vaadates ning lamamistooli lähedal, kuhu ta riided oli jätnud, pidi ta peaaegu komistama elegantsetes ujumispükstes, päevitunud mehe otsa. Mehe käsi ja õlgu kaunistasid keerulised tätoveeringud.
“Kas saaks viisakamalt, madam!” pomises rannamatšo, hõõrudes haiget saanud kätt.
“Vabandust, mul pole aega tseremoonitseda. Mind oleks äsja peaaegu ära uputatud!” Liz, kes oli oma jala samuti ära löönud, laskus jõuetult liivale ja asus tuikavat jalalaba masseerima.
“Mis te räägite? Kas tõesti tõusis kellegi käsi sellise kaunitari vastu? Palun, seadke end mugavamalt sisse,” lausus mees galantselt, kui oli teda mõnda aega silmitsenud, ja tõusis, et kohendada suurt kuivatuslina.
Liz piidles teda silmanurgast. Lausa spordiklubi reklaam! Lihaselised käed ja õlad, sale keha, lame kõht, pikad jalad. Selliseid iludusi polnud ta, ausalt öeldes, tavaelus veel kohanud. Tõsi, Lizi häiris pisut see, et mehe käed ja õlad olid igasuguseid keerulisi mustreid täis joonistatud. Maod, mingid salapärased märgid…
“Nooruse eksimused,” naeratas mees, märgates naise ihumaalingutele suunatud nõutut pilku. “Nüüd tuleb kogu selle toredusega elada ja vananeda. Aga millises hotellis teie, kaunis näkineid, peatute?”
“Fortuunas,” vastas Liz ikka veel raskelt hingates peaaegu sosinal, kuid silmitses nägusat võõrast juba sõbralikumalt.
“Ah seal, kus on see rääkiv papagoi? Sümpaatne koht. Tuleb välja, et meie hotellid asuvad kõrvuti. Seal künkal seisab üks madal roosades toonides hoone, see ongi minu Merepalee. Muide, mu nimi on Anthony.
Võib öelda lihtsalt Tony.”
“Missis Candy, võib öelda lihtsalt Liz,” esitles Elisabeth end viisakalt, kuid rikkus kohe tekkinud mulje, küsides jahedalt: “Huvitav, aga miks te, Tony, otsustasite just siin päevitada? See rand näib kuuluvat meie hotellile.”
“Muuseas, Kreekas kuuluvad mererannad riigile,” lausus uus tuttav õlgu kehitades. “Sellest on kirjutatud isegi turismiteatmikes. Arvatavasti pole te lihtsalt jõudnud neid lugeda. Isegi lamamistoolid ja päikesevarjud kaldal on kõikjal tasulised, kaasa arvatud “viis tärni”. Aga kui ma segan, võin ka ära minna. Mere ääres jätkub kohta kõigile.”
Tony oli ilmselgelt solvunud ja tõusis oma rannalinalt järsult püsti. Liz heitis talle veel kord kõõrdpilgu. Jah, ilus mees, midagi pole öelda, nende firmas igatahes selliseid ei ole.
Liz tundis südametunnistuse piina. Ilmaasjata solvas ta teist inimest. Puhkuse ajal oleks ikkagi lõbusam veeta aega uue sõbraga kui siin võõral maal üksi igavleda. Näib, et ta kiirustas, otsustades, et võib rahulikult elada need kaks nädalat kellegagi suhtlemata. Liz heitis veel kord vargsi pilgu uue tuttava musklis kehale. Jah, neljakümnendates eluaastates mehe kohta on ta keha küllaltki trimmis, kuskil pole märgata sellele vanusele iseloomulikku vatsakest ega kühmus selga. Ja ka karvakasv rinnal ja kätel pole liiga silmapaistvalt lopsakas, vaid just selline, mis üksnes rõhutab mehelikkust, mitte ei osuta meessoo sarnasusele ahvidega. Selline mehetüüp on arvatavasti naiste jaoks kõige ligitõmbavam. Täiuslik keha – jah, seda küll… Kuid mitte see pole peamine. Erilist sümpaatiat äratab tema pilk, see on huvitatud, tähelepanelik, kuid mitte häbematu. Sellise inimesega tahaks kohe rääkida südamest südamesse. Kuigi tegelikult, mis tähtsust sel kõigel on, kui mõelda, et tegemist on kõigest ühe juhusliku kohtumisega?
“Tony, palun jääge siia,” palus ta äkki kaeblikult. “Vabandage mu taktitust, tunnen end täna lihtsalt kehvasti. Isegi ei tea, milles asi. Võimalik, et siin on süüdi ajavahe ja seetõttu jälitavad mind mingid tobedad hirmud.”
Tony seiras teda uurivalt. Tema pilk oli jahedavõitu, huuled kokku surutud, nähtavasti oli ta siiski solvunud. Kuid, veidi viivitanud, laskus ta taas naise kõrvale ja silmitses teda juba sõbralikumalt.
Talle ei vaadanud anuva pilguga otsa mitte enesekindel daamike, kes on valmis lisama oma kollektsiooni veel ühe armukese, ega ka mitte mingi rannakuninganna, vaid segaduses ja hirmunud naine, kes võib iga hetk nutma puhkeda. Lizi huuled hakkasid reeturlikult värisema, silmad täitusid pisaraist ja isegi ta sümpaatsete tedretäppidega ninaots muutus kergelt punaseks. Ei, see on juba liig! Naiselik nõrkus mõjus Tonyle alati relvituks tegevalt. Kui palju kordi oli ta sellisesse lõksu sattunud! Ta andestas, haletses ja pühkis neilt õrnadelt põskedelt pisaraid oma suure ruudulise ninarätikuga. Aga lõppkokkuvõttes osutus vaene liigutav olend tegelikult külmalt kalkuleerivaks kiskjaks, kes püüdis temalt kõik ära võtta. Isegi kõige kallima – tema poja.
“Mul hakkab selles õitsvas paradiisis lihtsalt paranoia tekkima.” Liz tundis end ikka veel süüdlasena ja asus kohmetult oma käitumist õigustama. “Mulle viirastuvad kõikjal palgamõrtsukad, kallaletungid ja muu selline jama. Arvatavasti pole ma veel jõudnud end korralikult välja puhata. Varsti hakkan vist isegi neis tohutu suurtes amforates, mis siia ümberrigi laiali on paisatud, nägema mürkmadusid ja skorpioneid. Mis siin imelikku on? Neisse anumatesse võib väga kergesti mõne keskmist kasvu kõhna laiba toppida.”
“Kas olete elukutseline detektiiv, missis Candy?” küsis uus tuttav naeratades.
“Ei, mis te nüüd, ma olen lasteaiaõpetaja,” pomises Liz ja punastas.
Ta ei armastanud valetada, aga mis parata. Tal polnud mingit soovi jutustada juhuslikule tuttavale oma tõelisest tööst, probleemidest, mis seal alailma üles kerkisid, ega ülemusest ja tema vastikust iseloomust. Kui väsinud ta kodus sellest kõigest oli! Just sellepärast tahtiski ta miljööd vahetada. Puhkusel viibides võis ta endale lubada vaid kerget flirti ja sama kerget, mitte millekski kohustavat lobisemist.
“Oo, aga teie lasteaed on ilmselgelt andekate laste jaoks, missis Candy!” lausus Tony valjusti naerma puhkedes. “Küllap loete lastele ette vanade kreeklaste müüte, nii teid need laste hirmud jälitavadki. Pealegi näib, et olete naine, kel on kujutlusvõimet. Võite selliseid asju kokku fantaseerida, et hoia ja keela. Juba pool sajandit ei anna Agatha Christie loorberid rahu tänapäeva maailma daamidele. Igaüks neist arvatavasti mõtleb: aga mille poolest mina sellest vanakesest Agathast kehvem olen? Teate mis? Kas te ei võiks proovida ise mõnd detektiivromaani kirjutada? Aga miks ka mitte koguni põnevikku? Sel ajal, kui lapsed lasteaias lõunapuhkust peavad. Minu psühholoog rääkis, et kirjanduslik looming aitab väga hästi korrast ära närvide puhul.”
Ta vaatas Elisabethi muiates. Lasteaiaõpetaja! Või veel! Valetada see rikas daam kohe kindlasti ei oska. Lasteaiaõpetajatel ei ole selliseid kalleid ehteid. Ja veel vähem kannavad nad neid mererannas. Briljantidega kõrvarõngad ja peen Cartier’ kaelakee… Nähtavasti samasugune väärtasjade armastaja nagu Jessica. Üldiselt pole aga
