kutsunud ta Viini võitlema Bardausi nimelisest hiiglase vastu, kellest keegi teine polnud jagu saanud. Kuid nimetatud stseenis puudub eepiline võiduhiilgus, samuti pole seal ainsatki kangelast. Karpani taktikaks on kasutada tervet mõistust ning mitte end jõudemonstratsioonidest pimestada lasta. Vahe mõõk, küütlev kiiver, tuline ratsu – kõik see on Karpani jaoks vaid sisutühi atribuutika, mida ta sugugi vajalikuks ei pea. Karpan ratsutab kidural, luidral märal ning tema relvadeks on isesepistatud hiiglaslik kirves ja salapärane pärnapuust sõjanui. Loomulikult üllatab säärane groteskne kuju Bardausi, ent kui võitlustes karastunud rüütel tõstab mõõga, et tal pea maha raiuda, pareerib laia äärega kübarat kandev kangelane löögi sõjanuiaga. Mõõk tungib sügavale pehmesse puitu ning Bardaus jääb sellest ilma. Edasine on juba lapsemäng.
Kuid sellega ei ole juhtumised veel lõppenud. Karpanil seisab ees pikk sõnasõda õukonnas, kus ta püüab tehtud töö eest vaevatasu välja nõuda, sest au ning kangelasekuulsus ei lähe talle vähimatki korda. Minister Gregori keeldub otsustavalt ning vaja läheb rohkesti talupojakavalust, et pöörduda lõpuks koju kuldmüntidest pungil koti ja väga erilise loaga. Nimelt allkirjastab keiser isiklikult kaitsekirja, mis lubab Karpanil müüa vabalt Trieste sadamast ostetud ning salaja Austria sisemaale toimetatud Inglise soola. Võitlus hiiglasega annab Karpanile võimaluse muuta legaalseks salakaubaäri, millega ta elatist teenis. Ometi on mees kogu oma elu piiri ületanud, kord loaga, kord ilma.
Karpan on äärmiselt üksildane tegelane, kes ei sulandu õieti sellessegi maailma, kus ta sõna otseses mõttes väljaspool paika pandud piire elab ja tegutseb. Martini tegelaskuju vastandub täielikult tüünele, maalähedasele külaelule. Maksudest kõrvale hiiliv Karpan tegutseb seadusevastaselt, ning õigupoolest pole ta muud kui osav ärimees. Tolle kirjandusliku tegelasega tahtis Fran Levstik 1858. aastal mõista anda, et emakeele kasutamine ei alanda veel kedagi piiratud silmaringiga talupoja seisusse. Ühe või teise keele lahutamine ühiskondlikust positsioonist ei olnud sugugi lihtne ülesanne. Sellal kui ühelt poolt laiendati sotsiaalset ruumi, kus sloveen pidi koha kätte võitlema, edendati paralleelselt ka teist, mitte vähem olulist suunda: nimelt asuti väärtustama kõiki valdkondi, millega sloveeni keele kõnelejad traditsiooniliselt tegelesid. Talupojad, käsitöölised ja väikekaupmehed nägid, et neilegi avanevad uued väljavaated. Ligipääsuga kooliharidusele ning esimeste tagasihoidlike võimalustega osaleda poliitikaelus tunnistati lõpuks talupoegade vaimseid võimeid. Ka XIX sajandil alguse saanud ajakirjanduse eelduseks oli kohelda rahvast mitte võhikliku pööblina, vaid päevasündmusi mõistvate ning nende üle arutleda suutvate inimestena. Novice väljaandja Janez Bleiweis ütles 1856. aastal, et rahvas, “kes ise oma keelt vägisi kodukolde ääres peab, ei tohiks imestada, kui ka teised seda väärikamale kohale ei tõsta”.
XXI sajandi hakul on härra Alojz Kobaridist tolleagsete kirjameeste väärikas järeltulija, kes teab, et Euroopa Liitu astumisega jääb kõik oluline püsima. Osavõtt esimestest europarlamendi valimistest pärast uute riikide liitumist oli vägagi tagasihoidlik, ning seda mitte ainult vanades liikmesmaades, vaid ka äsja liitunud riikides, olgugi et just sellega oli täitunud üks nende suuri unistusi. Kolmekümnest allapoole jäänud osalusprotsent näitab, et Euroopa Liidul puudub vabatahtlik ja vaimustunud poolehoid. Ning ei maksa unustada, et jutt käib riikidest, kus vaid kümne aasta eest suutis rahvas moodustada enam kui miljonit inimest ühendanud inimketi (Baltimaad) või tuua isiklikud veo- ja sõiduautod maanteedele, et takistada sõjaväe edasipääsu (Sloveenia).
Läänele piisas 2004 aasta kevadel toimunud valimiste madala osalusprotsendi selgitamiseks ebatäpsest väitest, justkui ei mõistaks uue Euroopa kodanikud veel päris hästi demokraatia toimemehhanisme. Sellega solvati just nende riikide ilmutatud oskust kommunismist rahumeelselt lahti öelda. Seevastu Sloveenias aktsepteeriti hääletamisest kõrvalehoidmist isegi rõõmuga: sündimus üha kahaneb, üha rohkem inimesi lahkub põllumajandusest ja ka valimised ei lähe meile korda. Euroopa klubisse astumine on niigi enam kui kindel. 1985. aastal ilmus Kesk-Euroopa teisitimõtlejate mõjukas häälekandjas Cross Currentsis György Konrádi avaldus: “Kesk-Euroopa on veider klubi, kuhu ometi tasub kuuluda”3 Täna näib, et Konrádi pihtimus võtab kokku kõik eurooplaste ambitsioonid. Oluline pole mitte ühinenud Euroopas koos elamise sisu ega olemus, tähtis on vaid klubisse kuuluda ning mitte kõrvale jääda.
Ühinenud Euroopa kaksteist tähte sinisel taustal sümboliseerivad müütilist ühtsuseihalust, eshatoloogilist eesmärki4 Arv kaksteist väljendab meie maailmakäsituses täiust, mis ei ole seotud pelgalt ristiusu ja kaheteistkümne apostliga kui ühe näitena sellest, vaid arvu sümboolne tähendus ulatub hoopis kaugemasse minevikku, arvutame ju aegagi selle mõõdu abil: ööpäevas on kaks korda kaksteist tundi, aastas kaksteist kuud… On päris kindel, et kaheteistkümne tähe ringi ei saa lõhkuda sedamööda, kuidas uued riigid liiduga ühinevad: sümbol kui niisugune on lõplik.
Kahjuks on tolle suletud ringi lõplikkusest sündinud väga lihtne duaalsus, täiuslik müüt: Euroopa eristamine mitte-Euroopast. See annab nii Euroopa sees kui ka tolle kujutletava kindluse müüridest väljapool üha alust rääkida, et tšehhid, ungarlased, mustlased, sloveenid, albaanlased jt. astusid või soovivad astuda Euroopasse paigast, mis justkui ei olekski Euroopa! Just nagu tuleks eurooplaseks saamiseks sooritada mingi eksam või nagu kuuluks eurooplase eneseteadvus vaid neile, kes seda väärivad.
Olles aktsepteerinud seda müütilist diskursust, mis kõlab läbi meedia võimsate kõlarite üle kogu kontinendi, lepivad nimetatud rahvad asjaoluga, et neil tuleb taga ajada midagi, mida neil ei ole ning mis on olemas vaid Euroopas, ja mida võib seega kätte saada vaid neid Euroopast lahutava müüri tagant. Otsitakse aaret, mis asub kusagil, kuhu neil pole asja. Ning lepitaksegi tõsiasjaga, et elatakse perifeerias, parandamatus ajaloolises peetuses. Ligipääsmatuse müüt, müüt Euroopast, mis näeb end tuhandete lampide valgussäras hiilgava kaubanduskeskusena, kus on kohta vaid õnnele ning kus täituvad kõik soovid, on juba sündinud.
“Olin veendunud, et tähtsad asjad, nagu õnn, asuvad ikka mingis kauges paigas, mu peas keerlesid plaanid, kuidas neid kätte saada, kuidas jõuda hetkeni, kus elust saab, nagu öeldakse, unenägu,” selgitab Miljenko Jegorović ühes oma üheksakümnendate aastate Bosnia elu kirjeldavas lühijutus. Kannatused on andnud kirjanikule teadmise, kui vale on püüda tabada teadaolevast maailmast väljapoole jäävaid unistusi.
Euroopasse kuulumist ei tohiks võtta kui auhinda, mida jagatakse vaid neile, kes seda “väärivad”. Ärgem unustagem, et Euroopa kontinent, kus rahvaid ühendab sama (mitte küll päriselt üks ja ainus) usk, ühised kombed ja traditsioonid, kus inimesi on mõjutanud ühine ajalugu, on eksisteerinud juba sajandeid.
Pole olemas sümbolit, mille võiks kuulutada a priori sallivaks või sõjakaks. Ühtegi märki ei tohiks juba ette tituleerida koostöö- või vaenuembleemiks. Sümbolid ei ole ei halvad ega head, neil puuduvad nii head kui ka halvad kavatsused. Sümbolite positiivsuse või negatiivsuse määravad ära praktilised teod, mille tarbeks neid rakendatakse või kuidas tõlgendatakse. Seega, kes võiks kinnitada, et Euroopa tähelipu all ei panda toime ainsatki kuritegu?
Ent tähed, mis juba iidsetest aegadest nii maal kui merel ränduritele teed näitavad, võivad juhtida ka vaimuradu. Rainer Maria Rilke alustab oma üheteistkümnendat “Sonetti Orfeusele” küsimusega, kas taevalaotuses leidub ratsaniku nimelist tähtkuju. Poeet imetleb mööda teed kappava hobuse ja ratsaniku täiuslikku harmooniat ning loodab leida tolle kujutise peegeldust kauges tähistaevas. Ta otsib jälge kahest olendist, kes tegelikult on üks. Kuid mehe ja tema hobuse peegeldust taevakaarelt ei leia, näeme vaid joont, mis tähistab nende koos läbitud teed. Poeet mõistab, et just koos läbitud tee lasebki neil näida nii ühtsena, et eemalt paistavad üheainsa olendi piirjooned. Luuletaja jõuab järeldusele, et tähed valetavad, lastes meil ometi hetkeks uskuda, et kujutis on tõeline.
Luuletus on mõistatuslik ning valmistab tõlgendamisraskusi isegi Paul de Mani mõõtu kirjandusteooria
G. Konrád, Is Dream of Central Europe still alive? –
M. Velikonja,
