Kocbeki poeem “Lipica hobused” leidis Sloveenia esimestel iseseisvusaastatel laialdast kõlapinda6 Luuletuse ingliskeelne tõlge on avaldatud antoloogiates At the Door in the Evening (Quebec, 1993) ja Terra Incognita (New York, 1997). Nagu pealkirigi ütleb, kõneleb luuletaja Karsti piirkonnas asuva Lipica hobusekasvanduse hobustest, kellega varustati ainuõiguslikult kuulsat Viini õukonna Hispaania Ratsakooli. Lipitsa tõugu hobune sünnib süsimustana ning täiskasvanuna saab temast valge graatsiline loom. Luuletaja pöördub oma poja poole, selgitades talle, et Viinis kõnelevad keisrid diplomaatidega prantsuse keeles, võluvate näitlejannadega itaalia keeles, piiritu jumalaga hispaania keeles ning teenritega saksa keeles, kuid sloveeni keelt kasutatakse Viini õukonnas hobustega suhtlemiseks. Selline kokkuvõte katkestab välgunoolena igasuguse enesega rahulolu.
Nii nagu nägime Martin Karpani puhul, kes vallutas madalaimast astmest alates õukonnapüramiidi, purustades paljaste kätega rauast saableid ja nooli kui mängukanne ning taltsutades keisri tuliseimadki hobused, kirjeldab ka Edvard Kocbek oma rahva vaikset kohalolekut võõra impeeriumi konglomeraadis. Ollakse küll alandatud, kuid samas hädavajalikud.
Vaid väga kaugelt tulnud hobuse seljas võime edasi minna, ütleb Kocbek. Tee on pikk, mootoritel on omadus katki minna, elevandid aga söövad liiga palju. Meie teele sobibki vaid hobune ning tuleb tunnistada, et ratsa-reisijad sünnivadki hobuse seljas, veedavad seal oma elu ning ka surm tabab neid tolle aastatega värvi muutva lipitsa hobuse hüpleval turjal.
Kocbeki poeemi hobust võib vaevalt vaadelda isikupärasena. Lipitsa hobune esineb siin vaid ühe tõu konkreetse kehastajana, tõu, mis püsib muutumatuna, hoolimata loendamatutest teisenditest, millest ta õigupoolest koosneb. Kocbeki mustvalge hobune on pärimuse, rahvuse metafoor. Hobune esindab ühist minevikupärandit, muutes kergemaks teekonna, mis oleks jalgsi, see tähendab üksi kõndimiseks liiga pikk. Ühispärand koosneb loendamatust hulgast individuaalsetest mälestustest, nii nagu ka loomatõug on olemas vaid üksikisendite kaudu. Sellele sarnasusele ongi Kocbeki isamaaline poeem üles ehitatud.
Poeet jätab oma rahva ilma püha draakoni, tuhandeaastase kilpkonna, tiivulise lõvi või kahepäise kotka kaitsest. Jagatud mineviku mälestus ja ühise tuleviku lootus ei ole midagi igavest ning Kocbeki nägemuses ei ole rahvas muud kui otsatu tee, mida tuleb käia kõige eripalgelisemates, pidevalt vahelduvates oludes. Nii on tegu terve kannatlikkuse õppetunniga, ehkki poeemi annab kergesti tõlgendada ka jämedakoelise pilana, kus rahvas selle asemel, et laulda kiidulaulu oma keisritele, loob laule hoopis õukonna tallides elavate loomade auks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
