vaid, Pym,” ütles isa, kes istus kõrvalistmel, „praegu lendame me kiirusel peaaegu tuhat kilomeetrit tunnis!”
Ta naeratas mulle ajalehte kokku voltides julgustavalt. Imelik küll, aga tundus, et ta ei saanud üldse aru, kui suur hirm mul oli.
Ja mis veel kummalisem: miks olin mina terves lennukis ainuke, kes taipas, kui hullumeelne see kõik oli!?
Stjuardessid tormasid mööda vahekäiku edasi-tagasi, ise samal ajal muudkui kohvi ja teed pakkudes, justkui oleks see kõige loomulikum olukord maailmas. Ema istus minu ees ja magas, suu lahti, ja tema kõrval istusid minu vanem õde ja vend, Sanna ja Sigmund, kes kaklesid ja nügisid teineteist, nagu neil ikka kombeks.
Ja just siis, kui mulle tundus, et olen sunnitud selle hulluse kohta midagi ütlema, sellest kõigile teistele seal lennukis kasvõi karjuma, nõjatus isa üle minu ja koputas sõrmedega õrnalt aknale.
„Perspektiiv, Pym!” ütles isa. „Siit kõrgelt õhust näeb maailma täiesti uue pilguga, eks ole ju?”
See juhtus päris ammu. Ja ma olin selle mälupildi juba peaaegu unustanud. Aga nüüd, palju aastaid hiljem siin klassis seistes, tuli see hetk äkki jälle meelde.
Hilde vaatas mind ja naeratas. Tema kõrvarõngad kõlkusid ikka veel.
Ja sel hetkel oleks mul nagu jälle paha hakanud.
Peas hakkas mürisema, justkui oleks seal kümme tuhat pisitillukest Lego-autot ringi sõitnud, kõik ise suunas.
Ja autode vahel oli sadu tikumehikesi, kes sagisid ringi, teadmata, et kõrgel taevas istus keegi ja jälgis neid.
„Pym?” ütles Hilde.
Ma sirutasin käe välja ja toetusin kraanikausi äärele, et mitte päris ümber kukkuda.
„Pym? Kas kõik on hästi?” küsis Hilde.
Ma pilgutasin silmi ja ajasin end ettevaatlikult jälle sirgu.
„Nüüd hakkab asju juhtuma,” pomisesin mina, „mul tuli üks ülihea mõte.”
Hilde naeratas ja puudutas mu kätt.
„Ma juba ootan su toredat lugu, Pym!”
Ta hakkas ukse poole minema. Kotti selga upitades ja talle järele vaadates mõtlesin ma, et selleks pole tal küll vähimatki põhjust.
2
Tavalistest ja kummalistest nimedest ning arstide prohmakatest
Aga alustagem algusest.
No mitte päris algusest, nagu Suurest Paugust või Aadamast ja Eevast või kuidas iganes sinu arvates maailm alguse sai. Praegu pean silmas minu algust ja lugu sellest, kuidas minust sai Pym.
Sest arvata võib, et oled juba mõnda aega minu nime imeks pannud.
Enamik inimesi igatahes imestab. Ei. Kõik imestavad. Kõik peale mu oma perekonna, aga nende jaoks olen ma olnud Pym juba nii kaua, et see nimi kõlab sama tavaliselt nagu näiteks Mari. Või Anna. Või Ingrid Katrine.
Kui ema haiglasse mind sünnitama läks, olid nii tema kui kõik teised kindlad, et sünnib poiss. Arst, kes oli mitu kuud varem tema kõhtu ultraheliga uurinud, oli osutanud ekraanile enda ees ja öelnud, et see seal näib olevat üks aktiivne väike poiss. Siis läks isa otsejoones poodi ja ostis sinisetriibulised sipupüksid.
Minu vanem vend ja õde, kes olid siis nii umbes kaheaastased, olid avaldanud korduvalt arvamust, mis peaks saama väikevenna nimeks. Sanna nõudis, et minust saaks Emil, aga Sigmundi arvates oli parim nimi Diesel 10, nagu ühel auruvedur Thomase loo tegelastest.
Ühel või teisel põhjusel, mis mulle siiani päris selged pole, jõuti viimaks nimeni Trym.
Minu nimeks pidi saama Trym.
Kõik olid ühel nõul ja just selle nimega rahul. Aga kui ma viimaks ilmale tulin, siis selgus, et ma polegi üldse poiss. Vaid hoopis tüdruk.
Ema rääkis, kuidas Sanna ja Sigmund mind haiglasse vaatama tulid ja kallistama tormasid.
„Trym!” hüüdis Sanna ja üritas oma põske vastu minu tibatillukest nägu panna.
Sigmund ei olnud veel nii tubli rääkija ega osanud r-tähte.
„Pym!” ütles tema ja patsutas mu pead. „Tele-tele, Pym!”
Sanna naeris. Ju oli Pym tema arvates eriti naljakas nimi.
„Jaa!” hüüdis ta. „Väikevenna nimi on Pym!”
„Ta on väike õde,” parandas ema.
„Pym!” hüüdis Sanna.
„Pym!” hüüdis Sigmund. „Pym! Pym! Pym!”
Nii oligi. Ema ja isa pidid helesinised riided ära panema ja Sanna vanad riided lagedale kraamima. Ja siis algas tüdrukunime otsimise raske töö.
„Désirée?” pakkus isa.
„Liiga imal,” ütles ema. „Kuidas oleks Ragnhild?”
„Liiga igav,” arvas isa. „Aga Anne?”
„Liiga tavaline,” ütles ema. „Aga Kaspara?”
„Liiga ebatavaline,” arvas isa.
Niisugune kahekõne kestis mitu kuud. Ja kui nad lõpuks leidsid midagi, mis neile mõlemale meeldis, oli juba liiga hilja.
Sigmundi ja Sanna jaoks olin ma Pym. Tädi Unni ja onu Jani jaoks olin ma Pym. Mõlema vanaema ja vanaisa jaoks olin ma Pym. Isegi isa ja ema kutsusid mind Pymiks. Ja kuigi nad otsustasid pidulikult, et minu nimeks saab Victoria c-ga, ei hakanud mitte keegi mind niimoodi hüüdma.
Mina olin niisiis arstide prohmaka tagajärg. Ning mulle oli igaveseks ajaks ja igavesti määratud kanda nime Pym. Pym Petterson.
3
Sajast tuhandest käest ja võipaki kaaluga titast
Puu klassiruumi tagaotsas oli nii suur, et kattis peaaegu tervet seina. Kõik oksad olid tühjad, aga just see pidi üsna pea muutuma, ja pärast liisutõmbamist selgus, et esimesena pidi oma loo ette lugema Sofia.
Sofia oli oma jutu rohelisele paberilehele üles kirjutanud ja lugema tuli ta seda klassi ette tahvli juurde. See oli lugu sellest, kuidas ta sündis. Sofia sünnipäev on augustis, aga tegelikult oleks ta pidanud sündima alles novembris. Ent kui ta oli ema kõhus pilkases pimeduses juba seitse kuud passinud, hakkas Sofial igav. Siis otsustaski ta, et aitab küll! Tema kibeles juba välja, maailma tervitama!
„Ema ja isa pidid just ühte sünnitusfilmi vaatama hakkama,” luges Sofia, „sest kuna mina olin nende esimene laps, tahtsid nad natuke uurida, millised kogemused teistel sama asjaga on olnud. Aga just siis, kui ema kummardus, et DVD-d masinasse lükata, kostis suure kõhu seest vali klõpsatus ja midagi hakkas ema püksisäärt mööda alla põrandale voolama.”
Sofia luges valju selge häälega.
