Joonas ärkas imeliku tundega. Ometi oli kõik nii vaikne ja rahulik nagu igal hommikul. Päike paistis kardinate vahelt riidekapi kuldsetele nuppudele, ülevalt narilt kostis Harri tasast nohinat ja lambikupli ümber tiirutas kärbes. Joonas vaatas kärbse lendamist, näppis küünega irvakil tapeediserva, aga imelik tunne tema sees ei andnud rahu. Miskit oli teisiti, mida Joonas ei osanud seletada. Ta lükkas teki kõrvale, ringutas ja uuris veidi oma paljaid varbaid. Üllatavalt puhtad, ütleks ema tunnustavalt.
Äkki kuulis Joonas suurest toast veidrat norinat. See ei saanud olla hiir. Hiir ju ei norska, vahel ainult piiksub või krabistab. Pealegi polnud pärast remonti hiiri enam ammu näha. Nüüd oli kõik jälle vaikne. Joonas kuulatas, tõusis siis ettevaatlikult voodist ja piilus üle ukse. Ta tardus üllatusest paigale. Suures tugitoolis istus isa oma igapäevastes riietes ja magas sügavalt. Pea oli vajunud kuklasse, jalge ees maas vedeles pruunide kaantega raamat. Isa ei olnudki tööl. Imelik. Väga imelik. Ja miks magas ta öö läbi siin tugitoolis? Joonas läks vaikselt lähemale. Isa hingas rahulikult ning justkui isegi naeratas läbi une. Kõik tundus olevat korras.
Joonas võttis põrandalt raamatu ja veeris aeglaselt kaanele kirjutatud tähti: SEE JUHTUS SEPTEMBRIS… Külm judin jooksis korraga üle Joonase selja… September!.. Täna on ju esimene september! Tema esimene koolipäev. Seda see imelik tunne tähendaski. Mis kell on? Miks kõik magavad? Ta jääb ju kooli hiljaks! Joonas ei suutnud suurt hirmu enam tagasi hoida ja hakkas täiest kõrist karjuma:
„Appi! Appi!.. Ema!.. Isa!.. Ma jään kooli hiljaks!.. Appi!”
Selle põrgukisa peale oli isa tugitoolist ühe ropsuga kõrgele õhku hüpanud ja põrnitses nüüd arusaamatult Joonast. Tagatoas kukkus Harri kolinal narilt põrandale. Kohale jooksnud ema ja õde Inger põrkasid omavahel keset tuba kokku. Nüüd läks madinaks.
„Oh sa poiss! Kuidas me siis nüüd sedasi magama jäime? No mis sa kostad,” käis isa nõutult mööda tuba ringi.
„Mis kell on? Mis kell aktus algab? Kas keegi võiks mulle seda öelda?”
Joonasel oli nutt kurgus.
„Mina ei tea. Mina ei tunne kella. Niikuinii visatakse nüüd koolist välja,” hõõrus ta nuuksudes silmi.
Ema võttis raamaturiiulilt äratuskella ja jäi seda üksisilmi vaatama.
„Sa armas aeg! Ei ole võimalik! Veerand üksteist. Joonase pidu algab kolmveerand tunni pärast. Meil on nii palju teha ja triikida. Mis te veel ootate!”
Kell käes, hakkas ta kiiresti ühest toast teise tormama. Haaras toolilt riided ja pani tagasi. Kohendas juukseid ja nuusutas vaasis lilli. Keeras köögis kraani lahti ja kinni. Ilmse uudishimuga jälgis kogu pere tema toimetusi.
„Oh, pole viga. Meie kolmandate klasside aktus hakkab alles kahe tunni pärast,” püüdis Inger ema lohutada. „Ma võin meestele hommikusööki teha.”
„No mis sa kostad! Mitte ei mõista, kuidas me niiviisi küll sisse magasime,” raputas isa jalalt jalale tammudes ikka veel imestusest pead.
Joonas ohkas ja lõi käega.
„Ega nüüd pole mõtet enam kiirustada. Niikuinii kooli ei võeta. Aabitsast jään ma kah ilma.”
Harri, kes vahepeal kõike seda saginat vaikides pealt oli vaadanud ja ukse najale toetudes haiget saanud õlga mudis, mühatas põlglikult.
„Äh, tobuke, kes sind koolist minema ajab! Kõik sinusugused seitsmeaastased jumbud viiakse kohustuslikus korras käekõrval esimesse klassi. Tunne parem veel lapsepõlvest rõõmu ja ole õnnelik, et head vanemad sul kauem magada lasksid. Sa ei oska aimatagi, kuidas hommikuti uni maitseb. Usu mind. Seda ütleb sulle sinu vanem ja õpetatud vend, kes peab täna juba viiendat aastat oma armsa koolitee jalge alla võtma,” kõneles Harri pühalikul toonil.
„Rumal, mis sa narrid Joonast,” kaitses Inger väikevenda.
„Jäta tõesti praegu oma targutamine,” pahandas ka ema Harriga. „Mis mood see on! Näed, et kõigil on kiire. Võiksid parem oma venda aida… ai… ai… ai! Hakkab jälle pihta…”
Ema haaras järsku käega põsest kinni ja vajus oiates tugitooli. Isa ja lapsed vaatasid kohkunult tema poole ning noogutasid siis mõistvalt üksteisele. Nüüd oli kõik selge. Hammas. Selles polnud kahtlust. Kõiges oli süüdi ema hammas.
Eile õhtul, kui nad magustoiduks jäätist sõid, hakkas emal hammas hirmsasti valutama. Ei aidanud siin aspiriin, sinine lamp ega kummelitee. Harri soovitas küll Bosse meetodit, see tähendab tõmmata hammas nööri abil välja. Aga isa arvates oli seda võimalik kasutada ainult piimahammaste puhul. Nii läksidki lapsed sellel nii ilusalt alanud koolivaheaja viimasel õhtul kurvalt magama ja isa jäi hambavalu käes vaevlevat ema valvama. Valu andis järele alles vastu hommikut ning puruväsinud vanemad vajusid sügavasse unne…
Midagi polnud parata. Sellise valuga ei oleks ema Joonase aktusel vastu pidanud ja isa viis ta kiiresti autoga arsti juurde. Harri ja Inger pidid hoolitsema selle eest, et noorem vend viisakalt riidesse saaks ning õigeks ajaks aabitsapeole jõuaks. Nii kiire polnud lastel veel kunagi olnud. Nad pesid, kuivatasid, triikisid, viksisid, kammisid, nõelusid, sidusid, pakkisid, pühkisid, küürisid, harjasid, loputasid, nühkisid, silusid, nuuskasid, tõmbasid, tirisid, ohkasid… Uhh! Valmis! Väike Joonas seisis esikus. Valges särgis, mustas vestis ja viigipükstes, pea kammitud, kikilips ees, ranits seljas ning värskelt viksitud kingad jalas. Harri ja Inger vaatasid rahulolevalt oma kätetööd.
„No küll on armas! Vaata, Harri, nagu kompu,” lõi Inger heldinult käsi kokku.
„Täitsa esimese klassi jumbu,” noogutas Harri nõusolevalt ja silitas väikevenna pead.
Joonas naeratas häbelikult. Õnneks polnud õel ja vennal teda mahti pikalt imetleda. Kool ootas. Lapsed astusid õue. Harri tõmbas parajasti ust kinni, kui Joonasele viimasel hetkel meenusid lilled. Välkkiirelt sirutas ta käe, haaras esikuriiulilt sinna valmis pandud kolm kollast roosi… siis vajus uks kolksatades kinni. Joonas jõudis küll käe koos lilledega peaaegu välja tõmmata, kuid õienupud olid jäänud õnnetult ukse vahele. Joonas, Inger ja Harri vaatasid kohkunult veidrat lillekimpu. Kolm pikka ilma õieta roosivart turritasid taeva poole.
„Oh, pagan, seda jama oli nüüd veel vaja,” vandus Harri.
„Kuidas sa räägid!” noomis Inger. „Mida nüüd Joonas õpetajale kingib? Ega ta ei hakka ometi neid rootsusid viima.”
„Kummaline kompositsioon tõepoolest,” sügas Harri nõutult kukalt.
Joonas tundis, kuidas nutt jälle kurku tõusma hakkas.
Järsku lõid Harril silmad särama ja ta patsutas Joonast julgustavalt õlale.
„Aga miks ka mitte! Nii ongi moodsam. Ilma õiteta roosid. Viimane trend! Pange tähele, nii vinget kimpu pole täna mitte kellelgi.”
„Kingi siis ise need oma õpetajale. Mina neid küll viima ei hakka,” oli Joonas solvunud.
Nüüd sai Inger päris kurjaks.
„Küll sa, Harri, ajad lolli juttu. Ei tea, mis õpetaja Joonasest mõtleks, kui ta sellised varred saaks.”
„Mis ta mõtleb, mis ta mõtleb!” osatas Harri. „Ega tänapäeval lillekimpu tavalistest lilledest enam ei tehtagi. Te pole kuulnud või? Tädi Merle rääkis emale. Ta käib lillekoolis. Mida rohkem juurikaid, oksi, traati ja klaasikilde, seda uhkem kink. Üks kimp oli tehtud isegi juustust ja viineritest.”
„Juustust
