style="font-size:15px;"> „Ma ei tea,” vastas Karin ja lisas siis: „Ei! Mitte sugugi!”
Ida vahtis talle tükk aega tummalt otsa ja tema pilk muutus kordkorralt tõsisemaks, peaaegu kurjaks.
„Sa peaksid ühegi aasta oma mehe kõrval tööd tegema, siis hakkaksid temast aru saama.”
„Kas sina saad oma mehest aru?” küsis Karin sellise südamlikkuse ja otsekohesusega, et Ida jällegi tahtmatult naerma hakkas.
„Issand jumal!” hüüdis Karin. „Mis see ometi on? Ma räägin oma meelest nii tõsiselt kui oskan, aga sinule sünnitab see ainult naeru.”
„Õpi midagi tegema, siis õpid ka teisiti rääkima,” ütles Ida.
„Ikka tegema, tegema,” kordas Karin, „nagu oleks tegemises kogu eluõnn. Kui keegi võiks mulle kindlasti öelda, kui mõni kaardimoor, käetark, grafoloog või selgeltnägijagi võiks mulle ennustada, et töö teeb mu õnnelikumaks, siis hakkaksin veel tänapäev millegagi peale. Aga seda ei tea ju keegi. Enne meheleminekut käisin targa juures, tema vaatas mulle hirmuäratavalt silma ja kinnitas mitmel korral: mures ja vaevas võrsub teie õnn, mures ja vaevas võrsub teie õnn. Nüüd saan juba ligi kümme aastat mehel olnd, aga õnn pole ikka veel tulnd. Ja sellepärast mõtlen vahel: vist pole mul veel õiget muret ega vaeva olnd, kust siis õnngi saab tulla.”
„Sedasama arvan minagi,” ütles Ida heasüdamliselt.
„Aga ometi olen ma mõnikord nii hirmus õnnetu!” hüüdis Karin.
Selle oma hirmsa õnnetusega Karin lahkuski Ida juurest, sest lõunaaeg jõudis kätte ja tema ei tahtnud tüliks olla. Aga väljas tundus talle, et tema polekski nii väga õnnetu, kui teised ei paistaks nii õnnelikena. Just see teiste kole suur õnn tegigi tema mõnikord nii väga õnnetuks. Kõik sõitsid oma autodega, kõik tema tuttavad ja paljud kooliõedki, aga temal polnud selleks vähematki lootust. Nüüd mitte enam! Enne võis ta isaltki peale ajada, et see endale auto ostaks, aga nüüd oli ka see lootus läbi. Muidugi, isa polnud kunagi nõus autot ostma, sest ta ütles alati, et temal ei olevat vekslitele vaja allkirju korjata, milleks siis auto, aga hea oli seegi, et võis isaga sellest üks või teine kord rääkida.
Indrek oli auto ostmises Vesiroosi vastand. Kui Karin temaga sellest juttu tegi, ütles ta kohe, et – müüme maja ära, siis saame auto. See vihastas Karinit hirmsasti, sest ega ta ometi oma lastega saa autosse elama asuda. Kuid siis Indrek istus laua äärde või võttis taskuraamatu ja pliiatsi, palus pisut kannatust ja ütles natukese aja pärast, et kui asja tõsiselt võtta, siis umbes kümne aasta pärast võiksid nad enestele päris kena autoloksi osta. Ning ta arvutas selgelt ja täpselt, milline on nende sissetulek, milline väljaminek ja kui palju jääb üle. Aga seda aega olevat võimalik paari aasta võrra lühendada, kui tema, Indrek otsiks endale ka pealelõunase teenistuse. Lühendus oleks veel suurem, kui nad hakkaksid üldse kokkuhoidlikumalt elama. Ja jällegi Indrek arvutas täpselt, kui palju võiks kusagilt või millestki kokku hoida ja millise summa see aastas annaks.
Esimest korda nõnda arutades, see kiskus Karinit sel määral kaasa, et ta otsustas asuda Indreku plaani teostamisele. Pealegi ei tahtnud ta rahulduda nende väikeste kokkuhoidudega, mida Indrek soovitas, vaid tema võttis palju radikaalsemad abinõud tarvitusele. Kui juba, siis juba, ütles ta iseendale ja ka mehele. Ta läks ise turule ja käis odavaid supijuuri otsides selle mitmel korral edasi-tagasi läbi, leidis need õiged lõpuks sealt, kust ta oma supijuure-ärireisi oli alanud ja oli üpris õnnelik kasuliku kauba üle. Aga kui ta astus turumajja liha ostma, siis valis ta kõige parema ja kallima, võttis isegi pisut tomateid, mis maksid sel aastaajal hingehinda, kuid ühte tegi ta sellepärast, et supijuurilt oli ta ju kokku hoidnud, ja teist, et lapsed ja mees tunneksid, täna pole teenija turul käinud.
Juhtus ka nõnda, et ta järgmisel päeval ostis nii vähe ja sellise materjali, et jällegi pidid kõik märkama, pereproua on ise turul käinud, sest lõunalaud tehti tühjaks, nagu oleksid sealt rohutirtsud üle käinud, ja kõigil oli ometi tundmus, nagu oleksid nad ikkagi vähe saanud. Pereproua ise oli peaaegu üsna ilma jäänud ja tema pidi end seega lohutama, et muretseb enese eest kohvikus, kus sööb paar pirukat või kooki, paremal korral ühte kui teist. Veel nõnda paar päeva ja siis oli kodus põrgu lahti, kui Indrek tuli lõunale: teenija avas ukse nutetud silmadega ja tema esimeseks kõneks oli, et proua öelnud ta üles ja sellepärast läheb tema nüüd ära, sest milleks tema peab majas teenima, kui teda sõimatakse raiskajaks ja pillajaks, kuna aga tema on kasin ja kokkuhoidlik inimene. Karin ise oli mehe kabinetis sohval ja ulgus, nagu oleks eluõnn jäädavalt kadunud.
Muidugi, kogu asi lõppes sellega, et teenijale pandi pisut palka juurde ja ta hakkas jällegi üksinda turul käima. Auto aga jäi ostmata ja on ostmata tänapäevani. Sest Karin arvas, et kui auto pärast peab niipaljust loobuma, tema pärast niipalju kannatama, siis pole teda tarviski. Ainult mõelda, et see piin korduks iga päev, iga nädal, iga kuu, iga aasta, kümme aastat ja et aastas on kaksteistkümmend kuud, viiskümmend kaks nädalat, kolmsada kuuskümmend viis päeva, millele lisaks tuleb veel kaks päeva, sest kümne aasta jooksul on vähemalt kaks liigaastat, jah, ja kui siis teada, et päevas on kakskümmend neli tundi, tunnis kuuskümmend minutit, minutis kuuskümmend sekundit ning et iga jumala sekund sa pead kümme aastat mõtlema ainult sellest närusest autoloksist, Issand jumal, aga nõnda on ta ju ammu enne kulunud, kui sa ta kätte saad – sinu hinges kulunud, mõistagi. Nõnda oli mõelnud Karin sohval nuttes. Aga mees oli üsna rahulikult tema juures seisnud ja lõpuks lausunud: „Tähendab, me ostame autot – teenija nutab köögis, sina siin.” Need sõnad olid Karinit hirmsasti vihastanud ja nutt oli tal kui peoga võetud. Tähendab, mees oli teda ainult ninapidi vedanud ja tema oli küllalt rumal uskuma. Nõnda arvas ta siis. Aga praegu ei teadnud ta üldse enam, mis arvata, nagu oleks ta aastatega rumalamaks läinud.
VIII
Samal ajal, kui Karin heitles iseendaga ja oma asjadega, tabas ka Indrekut midagi, mis pidi olema nagu mineviku tõenduseks või lunastuseks.
Ühel õhtul, kui ta istus üksinda oma toas, kõlises väliskell ja Tiina teatas natukese aja pärast, et keegi tundmatu härra soovib rääkida. Indrek käskis ta sisse saata.
See oli keskmist kasvu aastat kolmkümmend mees, kaunis laia ja loperguse näoga, milles torkasid eriti silma tugevad lõuapärad ja jõhkralt, kuid millegipärast ometi meeldivalt vormitud suu ja lõug. Rääkides paljastusid tugevad kollakad hambad, nagu oleks neil juba mõni aeg puudunud korralik ravi. Silmad pruunid nagu juuksedki.
„Tere, Paas,” ütles ta ja lisas juurde: „Tere, pursui! Mind sa ei tunne enam?”
„Kahjuks ei,” vastas Indrek. „Kellega on mul au, kui küsida tohin?”
„Küsida tohib küll,” vastas võõras, „aga vaevalt teen ma sulle au. Lubad ehk vähemalt istuda?”
„Olge nii hea, tool on seal,” vastas Indrek, „ või kui soovite, siis sohvale.”
„Nõnda siis,” lausus võõras toolile asetudes. „Tähendab, sina Meleskit enam ei mäleta? Meleskit Mauruse juurest! See, kelle kohta vana Suplemaat – või kuis me teda seal nimetasime – ütles, et see poiss neelab suitsu alla, nii et vana Maurus kargas mul kõrvade äärest kinni ja karjus: „Ah sina, Shinder, neelad suitsu alla! Sellepärast sa oledki nii pruun nagu tubakas,” mille järele mind hulk aega hüüti tubakaks.”
„Õige!” hüüdis Indrek nüüd. „See oled tõepoolest sina! Aga mina ei tundnud ära, suureks oled kasvanud.”
„Peaaegu sinu pikkune,” vastas Melesk, „aga siis ulatusin sulle ainult südameauku.”
„Nonoh,
