style="font-size:15px;"> „Sul on tõesti õigus,” ütles Indrek, „sest see urgaski siin on millalgi ehitatud ju vaimliste asjade pärast, muidu poleks teda olemaski olnud ja ma poleks võinud sind kuhugi panna.”
Nõnda jutlesid nad pooleldi tõsiselt, pooleldi naljatades tasakesti, peaaegu sosinal, nagu oleksid nad mõni armupaarike, kes teeb endale pesa. Aga pesaehitamine on väga keeruline, sest üks kast oli madalam, teine kõrgem. Ometi leiti ka selles nõu: madalamale kastile pandi nõutav kiht raamatuid alla ja nõnda muutusid kastid ühekõrguseks.
„Vaim teeb ka madalad asjad kõrgeks,” targutas Melesk, istudes liituvaile kastiotstele katseks, kas nad tõesti annavad tasase pinna. Aga äkki sattus ta uuesti minevikku ja ütles:
„Mäletad Mauruse Siberit? Kuis me seal mõnikord lõdisesime!”
„Noh, siin sa võid vanu mälestusi värskendada,” vastas Indrek, „sest siin läheb vähemalt sama külmaks, kui oli Mauruse Siberiski.”
„Vahe on siiski olemas,” ütles Melesk, „siis kirusin Maurust külma pärast, nüüd õnnistan sind sellegi varjupaiga eest.”
„Sellest sa võid näha, kui leplikuks ja vähenõudlikuks muutub inimene aastatega,” rääkis Indrek nagu isalikult õpetades, otsides välja kaks vana vateeritud tekki, oma vana lambanahka kasuka, õndsate revolutsiooniaastate päranduse, Karini ajast ja arust läinud mantli ja muud kribu-krabu, mis võiks anda sooja. Kõige selle kalli varandusega läks ta välja pööningule, et raputada teda seal tolmust, kuna Melesk ise katsus siis endale aset valmistada. Lõpuks Indrek puhus ka kaasavõetud kummipadja oma sooja hingeõhku täis ja ütles: „Kui sa nüüd ka rahul ei ole, siis söögu sind susi.”
„Õige revolutsionäär, see tähendab ideeline, ei ole kunagi rahul, sest ei ole seisukorda, millest paremat poleks võimalik ette kujutada,” vastas Melesk.
„Ja milles ühel või teisel revolutsionääril poleks kedagi kadestada, eks,” jätkas Indrek samal toonil.
„Mina pole ilmas õieti kedagi kadestanud,” ütles Melesk nii lihtsalt, et Indrek teda siinsamas sõnapealt uskus. „Ega ma seda Mauruse vürstigi tema saiakannika pärast kadestanud, midagi muud oli, mis minu meeli rabas, nimeta seda õiguseks või millekski muuks. Ma pole sinugi peale kade, et sul on minule ase anda, mitte aga minul sinule.”
„Teedki väga targasti, kui sa mind ei kadesta,” vastas Indrek. „Tead, vennike, kui kordki oled revolutsionääri kodutuse ja paljasjalgsuse mürki maitsnud, siis on endast väga raske korralikku inimest teha, see tähendab niisukest, kel oleks loomulik arusaamine mugavast kodust, varandusest ja lastest.”
„Ära sa seda ütle,” vaidles Melesk vastu. „Tegelik elu näitab hoopis vastupidist.”
„Kus?” küsis Indrek. „Arvad Venemaal? Ei, va vennas, selles sa eksid põhjalikult.”
„Aga seal on ju endised kodutud ja paljasjalgsed praegused valitsejad,” ütles Melesk.
„Ja on kogu maa ning rahva muutnud kodutuks ja paljasjalgseks, nagu on seda iga õige revolutsionäär,” jätkas Indrek Meleski toonis. „Imelik, kas siis sina tõesti ei märka, et Venemaa sest saadik, kus teda valitsevad endised põrandaalused, on muutunud tervenisti ühiseks, üldiseks põrandaaluseks või vähemalt püütakse temast maksku mis maksab seda teha.”
„Küll on sinul metsik arusaamine sotsialistlisest või kommunistlisest revolutsioonist!” hüüdis Melesk.
„Võib olla,” vastas Indrek, „aga kadedus ja kartus pole mitte selle aluseks. Mina mõtlen seda nii: hea küll, endised põrandaalused pääsesid võimule, tapsid tsaari ja kõik, keda tahtsid, rahuldasid hulga ja ka iseeneste vereiha ja tasumishimu, kõrvaldasid endise korra talad ja toed. Ja nüüd? Nüüd uut ühiskonda looma. Ja seda nimelt omal maal, kus ruumi ja rikkust palju ning kus puudub kord. Aga mis teevad uued võimukandjad tõelikult? Nemad jatkavad lihtsalt endist põrandaalust tegevust, ainult selle vahega, et enne õõnistasid nad oma isamaa, s. t. Venemaa maksvat korda, nüüd tahaksid nad miinid panna kogu maailmale alla. Ning võtted oma eesmärkide saavutamiseks on täpselt endised.”
„On see siis sinu arvates nii suur kuritegu, kui see kodanline rämps kord ära pühitaks?” küsis Melesk.
„Minul pole küsimus praegu üldse selles, kas see on hea või halb, ülekohtune või õige, et ühe ühiskonnakorra asemele tahetakse panna teine. Mind huvitab ainult, kuidas seda tehakse. Enne oli käputäis idealiste, kes mõtlesid päästa oma kodumaa ja sugurahva. Selleks arvasid nad enestel õiguse olevat röövida, tappa ja üldse igasuguseid kuritöid teha. Isegi üksikute maade seadustikud näevad ette, et poliitiline tapmine ei olegi tapmine, vaid see on ainult ühest ilmakorrast teise saatmine – maalt taeva läkitamine, mis pole karistatav. Aga nüüd arvavad endised põrandaalused, praegused võimukandjad, et on võimalik muuta sada viiskümmend miljonit inimest idealistideks, kel peaks olema õigus kogu maailmas igasugu kuritöid toimida, et päästa sedasama maailma ja kogu inimsugu. Ideeliselt võib ju endistel põrandaalustel olla õigus, selle vastu ma ei vaidle, aga mina arvan, nende katse nurjub, sest ei ju saa mingisuguste abinõudega luua sadat viitkümmend miljonit idealisti. Isegi kui oletada, et ohverdatakse selleks operatsiooniks kolossaalne summa, kolmkümmend või viiskümmend miljonit elavat hinge, ka siis ei muutuks ülejäänud sada või sada kakskümmend miljonit idealistiks, kes poeksid vabatahtlikult oma idee pärast maailma põranda alla, et viia inimsugu vastu õnnelikumale tulevikule. Sunnitööga aga inimsugu päästa – see pöörane mõte võib tekkida ainult sunnitöölise peaajus. Nõnda arvan mina.”
„Arva pealegi,” lausus Melesk toonil, mis ei lasknud oletada ei pooldamist ega vastuvaidlust, „aga mina olen väsinud ja tahan magada. Teine kord, kui ehk aega, sellest pikemalt.”
Ta võttis saapad jalast, istus asemele ja hakkas endale valmis varutud riideid peale seadma. Kui Indrek talle head und soovides tahtis lahkuda, oli Melesk juba uinumisel.
„Kustuta ahi, aitab,” olid tema viimased sõnad.
„Ma jätan ta siia, tikud panen kõrvale põrandale, kui külm liiga kipub tegema, siis võid uuesti kütte panna,” rääkis Indrek aseme ees seistes, küünal käes, aga Melesk ei vastanud enam. Tema oli juba valitsevast maailmakorrast paremasse läinud.
Indrek oli ülalt alla tulles enesega üpris rahul, käis mööda treppi ka välisukse juures ja avas korraks selle, nagu laseks ta kedagi välja, tuli siis tuppa, istus laua äärde ja luges seal tüki aega kõige rahulikumas meeleolus. Samuti magas ta öösel õndsa und ja läks hommikul harilikul ajal ja viisil tööle.
IX
Vesiroos oli varemalt kuulnud teiste pankrottidest ja siis polnud ta kuidagi suutnud mõista, kuidas küll arukas inimene võib nõnda elada ja asju ajada, et läheb pankrotti. Üldse – mis tähendab, et inimene läheb pankrotti või on pankrotis? nõnda küsis ta. Aga nüüd oli tal päris selge, kuidas minnakse pankrotti ja ollakse pankrotis. Ja kui ta enne oli kaldunud uskuma, et pankrotis inimene on kas juhm või kelm, siis kippus ta nüüd vastupidi arvama, et pankrottiminejad on need ainsad arukad ja ausad inimesed maailmas. Näitena esitas ta ikka iseenda. Oli temal arust või aususest puudu? Ei ju olnud. Jatkus mõlemist, et olla Eesti vabariigi kodanik. Ta oli mõnikümmend aastat „tegutsenud ärialal” – nõnda ütles Vesiroos iseendast rääkides viimasel ajal, eriti pankrotipäevil, – ta oli hulga varandust hoolsa töö ja vaevaga kokku ajanud ning igal inimesel oleks võinud olla rõõm tema peale vaadata, sest temas esines elav eeskuju kõigile, kes rühivad edurada. Aga äkki tuli see mingi Köögertal, kes ise õieti midagi pole teinud, ainult riigikassat
