Ring I. Mats Strandberg
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Ring I - Mats Strandberg страница 11
Elutoast kostab valjuhäälseid naerupahvakuid. Anna-Karin vaatab üle ukse ja näeb ema diivanil lamamas. Ta magab sügavalt, suu lahti. Telekast paistab üks Ameerika elutuba. Anna-Karin kaalub, kas võtta pult ja heli vaiksemaks panna, kuid ta ei taha riskida ema ülesäratamise ja sõimata saamisega.
Selle asemel kõnnib ta kööki. Ta võtab külmkapist karbi šokolaadipalle ja köögikapilt saiakastist kotitäie kukleid. Siis uuristab ta nelja väikese saiakese sisu välja, pistab kooriku sisse šokolaadipalli ja vajutab kuklipooled kokku. Ta sööb need püstijalu ära ja joob suurte sõõmudega piima peale. Täis kõht tekitab mõnusa uimase tunde.
Anna-Karin vaatab köögiaknast välja, kust paistab vanaisa maja. Ta näeb seal tema kumaras profiili ja lehvitab. Vanaisa viipab talle, et ta sinna läheks. Anna-Karin lahkub hea meelega hüsteeriliselt naervate telekainimeste majast.
Vanaisa välisukse taga on tilluke esik, kus ripuvad konksu otsas ta töötunked. Vasakult paistab köök. Üks hallikassinine puidust köögisohva on otse ukse kõrval. Siin istuvad tavaliselt vanaisa sõbrad, kui nad külla tulevad, enne kui on aeg kohvijoomiseks köögilaua äärde ümber kolida. Seal vanaisa praegu istubki, vaatab aknast välja ja joob kuuma musta kohvi.
Anna-Karinile kohv ei maitse, aga ta armastab selle lõhna. Vanaisa väikeses majas on kogu aeg kohvi, puuhalgude ja loomade lõhn. Nüüd on lisaks veel ka triigitud pesu lõhn. Eemal magamistoa ukse juures on korvitäis ilusti kokku volditud riideid.
„Tervitus, kullakene,” ütleb vanaisa.
„Tere,” vastab Anna-Karin ja istub laua äärde.
Vanaisal on seljas rohelise-punaseruuduline metsamehesärk ja jalas velvetpüksid. Ta võtab alati tunked seljast, enne kui tuppa tuleb. Et ära ei määriks.
Vanaisa vaatab teda uurivalt.
„Kas teil sai juba läbi?”
„Meid lasti täna varem ära.”
„Ah soo?”
See on koht, kus võiks lähemalt jutustada, kuid Anna-Karin tunneb, kuidas ta kõri kinni nööritakse. Ta ei taha Eliasest rääkida, isegi mitte mõelda tema peale.
Äkki soovib ta, et ta oleks ikka veel väike. Kui ta kukkus ja ennast ära lõi, tahtis ta alati vanaisa sülle. Nüüd tahab ta uuesti sinna. Siis ta ehk julgeks nutta, julgeks valla päästa kõik selle, mis on ta südamesse takerdunud ja seal üha paisunud. Anna-Karin ei ole pärast algkooli õieti nutnudki. Asju, mille pärast nutta, on nagu liiga palju olnud. Nüüd on tal tunne, otsekui oleks pisaratele kaas peale pandud.
„Kas ema käis täna väljas ka?” küsib ta.
„Ta vist ei jaksanud.”
„Vähemalt on ta voodist üles tõusnud,” ütleb Anna-Karin ja tunneb suurt, teravat viha.
„Mial ei ole lihtne.”
Anna-Karin kahetseb, et ta jutu emale viis. Tegelikult on ema talu üle võtnud, aga ikka veel on vanaisa see, kes peab kõige rohkem vaeva nägema. Mõnel päeval jätab ema kõik vanaisa hooleks. Ometi ei ütle vanaisa kunagi oma tütre kohta ühtki halba sõna.
Mõnikord tunneb Anna-Karin hirmsaid süümepiinu, et ta ema peale nii pahane on. Ta saab aru, et küllap emal on mingit sorti depressioon, et ta võib-olla ei tahtnudki talu üle võtta, aga on selle külge kuidagi kinni jäänud. Samas tundub, et ema elabki selleks, et halada. Sest kes ta muidu üldse oleks? Alati on tema see, keda on kõige rohkem solvatud, kes on rataste vahele jäänud, kellest on kogu maailmas kõige rohkem kahju. Nii on olnud terve Anna-Karini elu.
Anna-Karin silmitseb vanaisa, kes istub ja vaatab aknast välja. Ta võib niimoodi tundide kaupa istuda. Anna-Karin mõtleb sageli, mida ta sealt väljast otsib.
Vanaisa sai kevadel seitsekümmend seitse. Aga alles viimasel aastal on ta nagu päriselt vanaks jäänud. Anna-Karin ei taha mõeldagi sellele, mis saab siis, kui vanaisa enam ei ole.
Vanessa laotab rätiku Jonte maja ees murule. Rätikul on pruunide ja kollaste lilledega pleekinud muster ja see ei paista kuigi puhas. Vahet pole. Ta tahab vaid pikali visata ja ennast kõigest välja lülitada. Ilma et riietele muruplekke tuleks.
Ta heidab pilgu punase kahekorruselise maja poole, mis on samuti pleekinud moega. Värv on päikese käes sära kaotanud ja koorub. Seest kostev bassikäik paneb aknaklaasid klirisema. Elutoa aknast näeb ta hiigelsuurt televiisorit ning Wille, Jonte ja Lucky siluette, mis ekraanil kärgatavate plahvatuste taustal välja joonistuvad.
Ta heidab pikali, tõmbab särgi rinnahoidja servani üles ja laseb päikesel kõhtu soojendada.
Wille oli halvas tujus, kui talle kooli juurde järele tuli.
„Ma ei ole sulle mingi taksojuht,” ütles ta.
„Ära siis ole!” kähvas tüdruk vastu ja lükkas autoukse sõidu pealt lahti.
Wille vajutas piduri põhja ja taga tulnud auto oleks neile äärepealt sisse sõitnud. Vanessa vahtis talle otsa, ohutunne kehas pulbitsemas.
„Pane uks kinni,” ütles poiss vaikselt ja ta kuuletus kohe.
„Kuradi vanamees.”
See mõjus, Vanessa nägi seda. Wille on kakskümmend üks ja Vanessa teab, et poisi arust on nende vanusevahe piinlik.
Kui nad kohtusid, oli Vanessa just viisteist saanud. Selleks ajaks oli ta kuulnud juba tükk aega Willest räägitavat. Vanessa tundis temas kohe ära iseenda. Wille tahtis midagi rohkemat. Rohkem tunda. Rohkem kogeda. Ta arvas, et elu koos Willega on nagu seiklus.
Ja nüüd pikutab ta siin ja Wille mängib oma laksu all kamraadidega telekamängu.
Aga ta on endiselt kõige kenam kutt, keda Vanessa teab. Ja suudleb täpselt nii, nagu Vanessale meeldib.
Vanessa rehmab ärritunult kärbest, kes keeldub mõistmast, et pole tema näol teretulnud külaline. Päike on soe, aga esimese sügiskülma alatoon on siiski aimatav. Suured pilved on hakanud silmapiirile kogunema.
„Vanessa?” kostab Wille hääl.
Vanessa tõstab käe ja lehvitab.
„Nessa?” hüüab Wille uuesti.
„Jaa!” karjub tüdruk vastu. „Mis sa tahad?”
Vastust ei tule. Ta tõuseb rätil istukile. Wille seisab lahtise akna all ja vahib teda.
Ei. Ta vaatab minust otse läbi, mõtleb Vanessa. Jälle seesama asi.
„Wille!” karjub ta äkilises paanikahoos.
Reaktsiooni ei järgne. Wille küünitab kaela ja uurib ümbrust.
„Kus kuradi kohas sa oled?”
„Ma olen siin!” lõugab Vanessa ja vehib kätega.
Aga