see sellepärast ongi kaitstud koht. Ma lugesin kuskilt raamatust, et oli üks puu, mida ei näinud need, kes selle olemasolust juba varem ei teadnud. Võib-olla on meiega sama lugu…” Minoo jääb poole lause pealt vait ja punastab, kui taipab, mis pada ta oli ajanud. „Kuigi see oli muidugi ainult lasteraamat.”
„Saad sa aru, et me räägime sellest täiesti tõsiselt?” küsib Rebecka.
Minoo turtsatab. Jah, see on tõesti ajuvaba. Nad hakkavad edasi minema ja mööduvad Vanessast, kes saadab neid pilguga, kuid ei ütle midagi.
„Tundub, et midagi on juhtunud,” ütleb Rebecka.
Alles nüüd märkab Minoo, kui palju inimesi koolihoovis on.
Gustaf tuleb neile vastu ja suudleb Rebeckat nii intiimselt, et Minoo on sunnitud kõrvale vaatama. Õnneks saavad nad sellega ruttu ühele poole.
Gustaf ja Rebecka on justkui üks neist täiuslikest paaridest, keda telekas näidatakse ja kelle puhul ennast lohutatakse, et päriselt selliseid küll olemas ei ole.
Kuidas näeb välja esimene poiss, kes mind suudleb?
See mõte lendab tal vaat et iga päev eri variatsioonides läbi pea. Õhtul hilja enne magamajäämist lubab Minoo endal mõnikord uskuda, et vastus on Max. Kuid päevavalgel tundub mõte nii lapsik kui ka absurdne.
„Kas te olete seda näinud?” küsib Gustaf.
Minoo ja Rebecka vahetavad kiire pilgu.
„Mida sa silmas pead?” küsib Rebecka.
„Kui sa oleksid näinud, poleks sa niimoodi küsinud. Tule!”
Ta võtab Rebeckal käest kinni ja viipab Minoole, et too kaasa läheks. Minoo järgneb neile. Nüüd märkab ta, et õpilased on kahte suurde rühma jagunenud, rühmad on teineteisest üksjagu eemal. Keset koolihoovi laiutab tühjus.
„Vaadake,” ütleb Gustaf ja näitab käega.
Põiki üle koolihoovi on tekkinud pragu. See pole kuigi lai, kuid lookleb jalgpallivärava juurest surnud puudeni välja.
„Käib jutt, et seal all on vanad sissevarisenud kaevanduskäigud,” selgitab Gustaf.
„Vaevalt, et nad nüüd koolimaja vanade kaevanduskäikude peale ehitasid,” kahtleb Minoo. „Kaevandused olid siit ju pealegi tükk maad eemal…”
„Ehk nad tegid siin kunagi proovikaevamisi,” katkestab Rebecka teda.
Ta heidab Minoole tähendusrikka pilgu, kui Gustaf parajasti ei näe. Rebecka ei usu ise ka seda seletust. Kuid praeguseks käib küll. Praol peab olema midagi pistmist kõige muuga, mis eelmisel ööl oli toimunud, ja seetõttu ei tohiks nad ärgitada kedagi küsima rohkem küsimusi kui hädavajalik.
Koolimaja uksed avanevad ja direktor tuleb trepile. Ta seisab rahulikult ja ootab, kuni sumin koolihoovil aeglaselt vaibub. Kui ta räägib, on iga sõna kosta nii selgesti, nagu ta oleks mikrofoni kasutanud.
„Ma pean teil kõigil paluma koolihoovilt lahkuda. Kool on täna kinni, kuni seda pragu uuritakse.”
Siit-sealt kostab hõiskeid ja plaksutamist. Minoo vaatab ringi. Tema ees seisavad Rebecka ja Gustaf. Vanessa on Evelina ja Michelle’iga jalkavärava juures. Ja Ida istub koos Feliciaga trepikäsipuul. Imelik küll, aga nende kõrval seisab Anna-Karin ja räägib Juliaga.
Max seisab koos paari teise õpetajaga. Tal on pintsak käsivarrel, portfell käes ja ta näeb ebamaiselt nägus välja. Tema taga vilksatab Nicolaus. Minool tekib tunne, et kõik nad on malendid, mis on enne otsustavat partiid üles rivistatud.
„Tuletõrje käis juba siin gaasi- ja veetorusid kontrollimas, kuid nad tahavad veel uuringuid teha,” jätkab direktor. „Homme teeme ärajäänud päeva järele.”
Ta läheb koolimajja tagasi. Hoov tühjeneb õpilastest kiiresti.
„Näeme siis homme,” ütleb Rebecka ja naeratab Minoole.
„Jah, nägemist,” sõnab Gustaf.
Nad lähevad ära teineteise ümbert kinni hoides. Minoo vaatab neile natuke aega järele, enne kui end uuesti koolimaja poole pöörab. Ta vaatab ilmetut hoonet – täpselt ühesugused aknad reas, mittemidagiütlev tellis – ja üritab ette kujutada, et see on kurjuse kants. Kuid see on raske. Ega see koht talle ei meeldi. Ent see on koht, kus ta teab, kes ta on ja mida ta oskab.
Väljaspool kooli ei ole tal sellest vähimatki aimu.
TEINE OSA
Trepist alla sööklasse joostes tundub talle, nagu oleks ta üleni üksainus voogav liikumine. Ta ei pea vaatama, kuhu astuda. Komistamishirm on kadunud – nagu poleks seda kunagi olnudki.
Järjekord lookleb trepikotta välja. Saba lõpus seisvad tüdrukud pööravad ringi, märkavad teda ja naeratavad avalalt. Justkui laine liiguks läbi terve toidusaba, kui ta sellest möödub. Äratundvad naeratused kiirgavad talle üksteise järel vastu. Mitu poissi vaatavad häbelikult mujale, kui ta nende pilku kohtab. Ta teab, et nad on armunud.
Ta läheb edasi kuni Kevin Månssoni ja Robin Zetterqvistini, kes seisavad kandikute, nugade-kahvlite ja taldrikutega juba leti ees. Ta tuvastab, et Erik Forslund ei ole nendega koos. Erikut pole kooli peal peaaegu nähagi olnud pärast seda, kui ta koolihoovis püksid täis tegi.
„Võta!” ütleb Kevin, ulatab talle oma kandiku ja laseb ta ette.
Ta ei vasta, aga võtab kandiku vastu ja tõstab endale toitu.
Keha on nüüd hoopis teistsugune. Ta tunneb ennast selles kodus. Ta valitseb seda. Sammud on kindlad. Selg on sirge. Hobusesaba hüpleb kuklas iga sammuga, mis ta astub. Ta tunneb ennast üleni kerge ja vaba ja loomulikuna. Ta on õnnelik.
„Oh sa poiss, kui ilus sa täna oled,” ütleb Felicia, kui ta nende laua juurde jõuab.
Nad istuvad suure söökla ühes küljesopis – pimesoolt meenutavas akendeta ruumis, kuhu mahub kuus lauda. Kirjutamata seaduse järgi istuvad siin kõige populaarsemad õpilased.
„Aitäh,” vastab ta ja võtab istet.
Nii Felicia kui ka Julia vaatavad talle ootusärevalt otsa. Nad on justkui väikesed koerakutsikad, kes peremehe jalge ees karglevad. Kui Felicial ja Julial oleks saba, siis oleksid nad seda praegu kindla peale liputanud.
„Rääkisime just Feliciaga, et tundub, nagu oleksime sinuga vähemalt sada aastat sõbrad olnud,” ütleb Julia.
„Jah, ma ei suuda mõista, et nii on olnud ainult paar nädalat,” lisab Felicia.
Anna-Karin naeratab ja vastab:
„Mina ka ei suuda.”
Kevin ja Robin tulevad nende poole. Poisid, keda on terve elu peetud klassi või isegi kogu kooli kõige lahedamateks ja lõbusamateks. Ta mõtleb, kes seda küll otsustas. Millal toimus suur üldkoosolek, kus nad kuningateks krooniti?
Aga see ei oma mingit tähtsust. Nüüd on see aeg möödas. Anna-Karin on selle eest hoolitsenud.
Robin ja Kevin jõuavad
