ta seisukorda ja teha temast rikka partii. Pealegi ei võtnud ükski neist inimestest vaevaks järele uurida, kas need ühe või teise poolt mainitud õnnetused olid tõelised või välja mõeldud. Kõik tundsid üksteise vastu umbusaldusega segatud ükskõiksust, mis kasvas välja nende vastastikustest vahekordadest. Nad teadsid, et ei suuda kergendada üksteise vaevu, ning jutustanud neid üksteisele, olid kõik tühjendanud oma kaastundeavalduste karika. Nagu vanadel abieluinimestel ei olnud neil üksteisele enam midagi ütelda. Neile olid jäänud vaid mehaanilise elu vahekorrad, õlitamata rataste mäng. Igaüks neist oleks möödunud tänaval pimedast, igaüks neist kuulas meeleliigutuseta jutustust õnnetusest ning nägi surmas viletsusprobleemi lahendust, mis tegi nad külmaks hirmsaimagi agoonia vastu. Õnnelikem neist lohutamatuist hingedest oli proua Vauquer, kes troonis selles vabatahtlikus seegis. Ainult temale üksi näis naeratleva puudepuhmana see väike aiake, mille vaikus ja jahedus, kuivus ja niiskus tegid avaraks nagu stepi. Ainult temale üksi oli see kollane ning morn maja, mis lehkas poeleti vaseroheluse järele, täis õndsust. Need pimedad vangikongid kuulusid temale. Tema toitis neid eluajaks sunnitööle mõistetuid, lastes neid tunda oma võimu, millest kõik lugu pidasid. Kus oleksid need vaesed olevused leidnud Pariisis säärase hinnaga nagu tema juures tervet, jagusat toitu ning ruume, mis nad võisid muuta kui mitte just elegantseks või mugavaks, siis vähemalt tervishoiunõuete kohaselt puhtaks. Kui ta olekski olnud karjuvalt ülekohtune, oleks ohver kannatanud seda kaebuseta.
Säärane inimeste kogu pidi pakkuma ning pakkuski väikesel viisil täielikku läbilõiget kogu ühiskonnast. Nende kaheksateistkümne lauanaabri hulgas leidus nagu kooliski, nagu kogu maailmaski vaene tõugatud olevus, pilkelaud, kelle pihta sadasid kõik naljad. Teise aasta algul äratas see kuju Eugène de Rastignacis kõige suuremat huvi kõigist neist, kelle keskel ta oli sunnitud elama veel kaks aastat. See patuoinas oli endine nuudlivabrikant, isa Goriot, kellele niihästi maalikunstnik kui ka ajaloolane oleksid koondanud pildil kogu valguse. Millise juhuse tõttu oli see poolvihkav põlgus, see kaastundega segatud tagakius, see lugupidamatus õnnetuse vastu tabanud kõige vanemat pansionäri? Oli ta andnud seks põhjust mõne naeruväärsuse või iseärasusega, mida andestatakse vähem kui pahesid? Need küsimused riivavad juba sotsiaalse ülekohtu nähtusi. Võib-olla on inimese loomuses lasta osaks saada kõik kannatused sellele, kes talub kõik tõsiselt alandlikust meelest, nõrkusest või ükskõiksusest. Kas ei armasta me kõik näidata oma jõudu kellegi või millegi kulul? Nõrgim olevuski, uulitsapoiss, kõlistab külmaga kõikide uste taga või upitab end kirjutama oma nime neitsilikule monumendile.
Lahkudes oma ärist, oli isa Goriot, umbes kuuekümne üheksa aastane vanamees, asunud 1813. aastal proua Vauquer’ juurde elama. Alguses oli ta üürinud korteri, mis oli nüüd proua Couture’i käes, ja maksis siis tuhat kakssada franki pansioni eest mehena, kellele viis luidoori ees või taga oli tühine asi. Proua Vauquer värskendas seda kolmetoalist korterit Goriot’lt saadud käsirahaga, mis tasus, nagu öeldi, kogu selle odava mööblikrempli, kuhu kuulusid kollasest kalingurist aknaeesriided, utrehti sametiga kaetud lakeeritud puust tugitoolid, mõned liimitrükk-pildid ja tapeedid, mida alevikõrtsidki oleksid põlanud. Võib-olla et just see muretu heldus, kuidas isa Goriot laskis end ninapidi vedada – teda nimetati sel ajal veel aupaklikult härra Goriot’ks – panigi lese vaatama temale kui lollile, kellel ei ole äriasjust aimugi. Goriot saabus sinna väga korraliku garderoobiga varustatult, kaupmehe suurepärase kaasavaraga, kes ärist lahkudes ei keela enesele midagi. Proua Vauquer imetles ta kaheksatteistkümmend hollandi poollõuendist särki, mille peenus äratas seda suuremat tähelepanu, et nuudlivabrikant kandis lamedal žabool kahte ketiga ühendatud nõela, kumbki kaunistatud suure briljandiga. Harilikult rõivastus ta rukkilillesinisesse kuube, vahetas iga päev valget pikeevesti, mille all vabises ta pirnivormiline õieli kõht sellel hõljuva, ripatsitega kaunistatud raske kuldketiga. Tema tubakatoos, samuti kullast, sisaldas juustega täidetud medaljoni, mis äratas näiliselt usku, nagu oleksid tal seljataga mõnedki armulood. Kui perenaine nimetas teda elumeheks, ilmus ta huulile rõõmus naeratus nagu inimesel, keda meelitatakse tema nõrgast küljest. Tema suhvlid (ta väljendas seda mõistet lihtrahva viisil) olid täidetud rohkearvuliste hõbenõudega. Lesknaise silmad lõid põlema, kui ta aitas lahkelt välja võtta ning korraldada kulpe, raguulusikaid, lauanõusid, õlipudeleid, kastmekanne, mitmesuguseid taldrikuid, kullatud kohviserviisi, ühe sõnaga, mitmesuguses raskuses enam või vähem ilusaid asju, millest Goriot polnud raatsinud lahkuda. Need kingitused tuletasid talle meelde ta perekonnaelu pühalikke momente.
«See siin,» ütles ta proua Vauquer’le, hoides käte vahel alustassi kausikesega, mille kaas kujutas kaht teineteist suudlevat tuvikest, «see on minu naise kingitus mulle meie esimesel pulmapäeval. Vaene kallis, ta ohverdas selleks oma neiupõlve hoiukopikad. Vaadake, proua, pigem kraabiksin ma mulda küüntega, kui et lahkuksin sellest. Jumalale tänu, võin juua sellest nõust igal hommikul kohvi niikaua, kui mulle elupäevi on antud. Ma ei või nuriseda, minu leivapaluke on kindlustatud nii mõnekski ajaks.»
Pealegi olid proua Vauquer’ harakasilmad näinud mõningaid riigivõlapabereid, mis umbkaudselt kokkuarvatult võisid anda sellele tublile Goriot’le umbes kaheksa kuni kümme tuhat franki aastast tulu. Sellest päevast peale hakkas proua Vauquer, sündinud de Conflans, hellitama mõtteid; ta oli sel ajal neljakümne kaheksa aastane, võttis aga omaks vaid kolmkümmend üheksa aastat. Kuigi isa Goriot’ pisarakotid olid punsunud ning rippuvad, mis sundis teda sageli silmi kuivatama, leidis leskproua ta olevat meeldiva ning comme il faut (seltskonna nõuete kohase)! Pealegi tunnistasid ta lihavad, tugevad jalamarjad nagu ta pikk, neljakandiline ninagi moraalseist omadustest, mida lesknaine näis hindavat ja milliseid omadusi kinnitas pealegi vanamehe kuutaoliselt ümmargune lihtsameelne nägu. Ta näis olevat tugeva kehaehitusega mürakas, kes kulutab tundmustes vististi kogu oma vaimukuse tagavara. Tema tuvitiivana soetud juuksed, mida polütehnikumi juukselõikaja käis igal hommikul puuderdamas, joonistusid viie lokina ta madalale otsaesisele, dekoreerides kenasti ta nägu. Kuigi pisut talupoeglikult kohmakas, oli ta nagu nõelasilmast tulnud, tarvitas rikkalikult tubakat, nuusutas seda mehena, kes on täiesti kindel, et ta toosist kunagi ei puudu makubaatubakas, nii et sel päeval, kui härra Goriot asus lese juurde elama, heitis proua Vauquer õhtul magama, küpsedes nagu pekiga pikitud teder igatsustules, mis valdas teda mõtte juures lahkuda Vauquer’ surnulinikust ning sündida uuesti Goriot’na. Abielluda, müüa ära oma pansion, ulatada käsivars sellele kodanluse peenele õiele, saada tähtsaks prouaks kvartalis, korjata armuande vaestele, korraldada pühapäeviti väikesi väljasõite Choisysse, Soissysse, Gentillysse; minna oma vaba soovi järgi teatrisse, istuda loožis, ilma et oleks vaja oodata autoripääsmeid, mida mõned pansionärid talle juulikuus tõid; ta lõi unistades kõigi Pariisi väikekodanlike perekondade Eldorado. Ta ei olnud kellelegi kõnelnud, et omas nelikümmend tuhat franki, mis ta oli korjanud sou sou kõrval. Kindlasti pidas ta end varanduslikust seisukohast päris viisakaks partiiks.
«Mis puutub kõigesse muusse, ei ole ma vanamehest põrmugi halvem!» ütles ta end voodis pöörates, nagu tõendades iseenesele oma võlusid, mille ümaruste jälgi paks Sylvie leidis igal hommikul aseme lohkuvajutatud õnaruses.
Sellest päevast peale, umbes kolme kuu jooksul, kasutas Vauquer’ lesk härra Goriot’ juuksekammijat ja kulutas pisut tualeti peale, vabandades seda vajadusega parandada maja dekoorumi, et kooskõlastada oma pansioni seda külastavate auväärsete isikutega. Ta nägi palju vaeva, et muuta pansionäride koosseisu, esitades nõude võtta edaspidi vastu ainult igas suhtes kõige valitumaid isikuid. Kui ilmus mõni võõras, kiitles ta sellele, et härra Goriot, Pariisi silmapaistvamaid ning lugupeetavamaid kaupmehi, oli lasknud talle osaks saada au, eelistades tema pansioni. Ta laotas laiali prospekte, mille pealkirjal võis lugeda: Vauquer’ Pansion. «See on,» ütles ta, «vanemaid ning lugupeetavamaid perekondlikke pansione Ladina linnajaos.» Ses prospektis esinesid kauneim vaade Gobelins’i orgu (seda võis näha kolmandalt korruselt) ja ilus aed, mille tagapõhjal sirgub pärnade allee. Ta kõneles seal heast õhust ning üksindusest. See prospekt tõi talle proua de l’Ambermesnili, kolmekümne kuue aastase naise, kes ootas siin oma asjade likvideerimist ning elatise väljamaksu korraldust, mida tal oli õigus saada kindrali lesena,
