vaikust segas ohe, mis sarnanes Joosepi surmaeelse kaebega, kajastudes niivõrd noormehe südames, et see pidaski seda surija korisemiseks. Ta avas vaikselt ukse ning nägi koridoripaistvat valgusjuga isa Goriot’ ukse alt. Eugène’il tekkis kartus, et ta naaber on haige; ta surus silma vastu lukuauku, vaatas tuppa ning nägi vanameest tegevuses, mis näis talle nii roimarlikuna, et ta luges oma kohuseks seltskonna vastu hästi järele uurida, mis see nõndanimetatud nuudlikaupmees sel öötunnil õieti sepitseb. Isa Goriot, kes oli, nagu näha kinnitanud selilipaisatud laua jalale ülekullatud hõbevaagna ja – kausi, keerutas midagi köietaolist nende rikkalikult voolitud asjade ümber, pigistades neid hirmsa jõuga ja käänates neid arvatavasti selleks, et muuta hõbekangiks.
«Pagana pihta! Kus on mees!» lausus Rastignac endamisi, nähes vanamehe tugevate lihastega käsivarsi, mis sõtkusid ilma mingi kärata kullatud hõbedat nagu tainast selle köie abil. «Kas on ta mõni varas või varjaja, kes, et julgemalt ajada oma äri, teeskleb totrust, abitust, elades kerjusena?» küsis Eugène eneselt, ajades end hetkeks sirgu. Üliõpilane surus uuesti silma lukuaugule. Päästnud köie lahti, võttis isa Goriot hõbetombu, pani lauale, laotas enne sinna oma vaiba ja rullis hõbedat; ta tahtis teha sellest ümmarguse kangi, – töö, mille ta sooritas imekspandava kergusega.
«Ta näib ju niisama tugevana kui August, Poolamaa kuningas,» lausus enesele Eugène, kui ümmargune kang oli peaaegu valmis.
Isa Goriot vaatles oma tööd kurva ilmega, pisarad tungisid tal silmi, ta kustutas küünlajupi, mille valgusel ta oli käänanud seda kullatud hõbedat, ja Eugène kuulis teda ohates magama heitvat.
«Ta on hull,» mõtles üliõpilane.
«Vaene laps!» lausus isa Goriot valjul häälel.
Seda sõna kuuldes pidas Rastignac ettevaatlikumaks vaikida sellest loost, et mitte mõtlematult oma naabrit hukka mõista. Ta tahtis oma tuppa minna, kui kuulis korraga kõbinat, mida väga raske oli määratella ja mida arvatavasti sünnitasid mehed, kes tulid riidest punutud tuhvleis trepist üles. Eugène teritas kõrva ning tundis ära tõepoolest kahe mehe vahelduva hingamise. Ukse kriuksumist ning meeste samme kuulmata, silmas ta korraga teisel korrusel härra Vautrini toas nõrka valgust.
«Perekondliku pansioni kohta liigagi palju saladusi!» pomises ta endamisi.
Astudes mõned sammud allapoole, asus ta kuulatama, ja kulla kõlin puutus talle kõrva. Peagi kustutati tuli, mõlema hingamine kuuldus jällegi, ilma et uks oleks kriuksunud. Siis, mõlema mehe kaugenedes, nõrgenes sahin ikka enam ja enam.
«Kes seal käib?» hüüdis proua Vauquer, avanud oma kambri akna.
«Mina tulen koju, emand Vauquer,» vastas Vautrin oma jämeda häälega.
«Imelik lugu! Christophe riivistas ometi uksed,» lausus Eugène endamisi, astudes oma tuppa. «Pariisis peab valvama, kui tahad teada, mis su ümber toimub.»
Nende väikeste sündmuste läbi oma auahneist armumeditatsioonidest kõrvale juhitud, asus ta tööle. Ent isa Goriot’ puhul tekkinud kahtlused hajutasid ta mõtteid, veelgi enam hajutas neid aga proua de Restaud’ kuju, mis kerkis aeg-ajalt tema ette hiilgava tuleviku ennustajana; ta heitis lõpuks magama ning uinus nagu kott. Kümnest ööst, mida noormehed tõotavad pühendada tööle, annavad nad seitse unele. Et valvata öösiti, peab olema vanem kui kahekümne-aastane.
Hommikul valitses Pariisis säärane läbitungimatu udu, mis mähib linna niivõrd tihedasse vinesse, et täpsemadki inimesed eksivad ajaga. Ärilised kohtamised lähevad luhta. Arvad, et kell on alles kaheksa, kui osuti juba näitab kahtteistkümmend. Kell oli juba pool kümme ja proua Vauquer ei olnud end veel voodis liigutanudki. Christophe ja tüse Sylvie olid jäänud samuti hiljaks ning jõid nüüd rahulikult kohvi koorega, mis oli riisutud pansionäridele määratud piimalt, mida Sylvie laskis kaua keeda, et proua Vauquer ei märkaks seda ebaseaduslikult võetud kümnist.
«Sylvie,» ütles Christophe, kastes oma esimest praetud saia kohvisse, «härra Vautrini juures käis täna öösel jälle kaks meest; on ikka va hea mees teine! Kui proua peaks jääma rahutuks, pole vaja talle midagi sest lausuda.»
«Kas ta sulle andis midagi?»
«Ta andis mulle sada soud käesoleva kuu eest, mis pidi nagu tähendama: «Pea keel hammaste taga.»»
«Üksnes tema ja proua Couture ei ole kitsipungad, teised võtaksid heameelega pahema käega tagasi, mis nad paremaga uusaastapäeval annavad,» lausus Sylvie.
«Ja mis nad siis õieti annavad?» vastas Christophe. «Ühe va räbala sajasoulise. Seal on see vana Goriot, kaks aastat juba puhastab ta ise oma jalanõusid. See va koi Poiret ajab viksita läbi, ta jooks selle vist ennem ära, kui et raatsiks seda saabastele määrida. Ja mis puutub sellesse üliõpilasekööbatsisse, annab see mulle nelikümmend soud. Nelikümmend soud ei tasu minu harja kulugi, pealegi müüb ta oma vanad riided maha. Eh, küll on see aga barakk!»
«Päh!» kostis Sylvie, rüübates kohvi väikeste sõõmudega, «meie kohad on kvartalis siiski veel parimad: elu ei ole siin halb. Kuule, Christophe, kas sult on küsitud midagi Vautrini-papa kohta?»
«Noh, muidugi! Kohtasin mõne päeva eest uulitsal kedagi härrat, kes päris minult: «Teie juures elab vist keegi tüse härra, kes värvib oma põskhabet?» Mina vastasin: «Ei, mu härra, ta ei värvi seda. Säärasel lõbusal härral ei ole seks aegagi.» Ma ütlesin seda ka Vautrinile, kes lausus mulle: «Seda tegid sa hästi, mu poiss! Vasta ikka nõnda. Miski ei ole vastikum, kui teised meie vigu teavad. See võib ju naisevõtmise nurja ajada.»»
«Noh, ja minult taheti turul välja pigistada, kas olen näinud, kui ta särki selga ajab. Küll on naljakad … Oh, oh,» katkestas ta korraga oma jutu, «Val-de-Grâce’i kell lööb juba kolmveerand kümme ja keegi ei liigutagi meil.»
«Ah, kus nüüd! Nad on ju kõik väljas. Proua Couture ja ta noor tütarlaps läksid juba kella kaheksa ajal Saint-Étienne’i kirikusse armulauale. Isa Goriot väljus pakiga. Üliõpilane tuleb alles pärast loenguid, kell kümme. Treppi koristades nägin neid minevat, isa Goriot müksas mulle selga oma kandamiga, mis oli kõva nagu raud. Ei tea, mis see vanamees ometi peaks tegema? Teised keerutavad teda nagu vurri, kuid sellegipoolest on ta tubli mees ja rohkem väärt kui kõik need teised kokku. Suurt ta just ei anna; aga need daamid, kelle juurde ta mind vahetevahel saadab, maksavad mulle toredaid jootrahasid, ja kui uhkesti nad veel riietuvad!»
«Kas need, keda ta nimetab oma tütardeks? Neid on ju terve tosin.»
«Mina olen käinud ainult kahe juures, nendesamade pool, kes siingi käisid.»
«Proua ongi juba üleval; ta pistab kohe kisama, ruttan sinna. Sina valva piima, et kass kallale ei läheks.» Sylvie tõttas oma käskijanna juurde.
«Kuidas, Sylvie! Kell on juba kolmveerand kümme ja sa lased mul magada nagu unimütsil! Sihukest asja pole mul veel kunagi juhtunud.»
«Selles on udu süüdi, lõika kas või noaga.»
«Aga hommikueine?»
«Teie pansionäridel oli ju kange kihk sees; nad kõik punusid minema juba kuke ja koiduga.»
«Räägi ometi õigesti, Sylvie,» parandas teda proua Vauquer, «öeldakse ikka enne kukke ja koitu.»
«Ah, proua, ütlen nii, nagu soovite! Niipalju jätkub küllalt, et teie võite kell kümme einestada. Michonnette ja Poiret ei ole end veel liigutanudki. Nemad üksi on kodus ja magavad nagu notid, ja notid nad ongi.»
