aprillist maini
Söödavus: väga hea ja maitsev söögiseen
Kasutamine: värskelt praetuna. Ei sobi säilitamiseks
Sarnased liigid: mürklitel on kübara pind kärjeline, mitte pikivaoline, ja kübaraserv jala külge kinni kasvanud. Väga haruldasel sõrmkübarseenel on täiesti sileda pinnaga kübar ja jalga katavad pruunikad soomused
Märkused: kurrel esineb talle sobivates haavikutes tihti väga arvukalt, kuid sageli on teda raske märgata, sest seened torkavad halvasti silma neid osaliselt katvate, peaaegu sama värvi mulluste haavalehtede vahel. Kurrel on väga õrn seen, vananeb päikeseliste kevadilmade korral kiiresti ja hakkab paari päevaga närbuma ja laiguti kuivama. Ilmsete vananemistunnustega seeni ei tohi korjata, need võivad põhjustada mürgistust
Võitatik
Kübar: läbimõõt 5–10 cm, kumer, noorelt sissekeerdunud servaga, kollakaspruun kuni tumepruun, sageli violetja tooniga, paksult limane
Torukesed: noorena kaetud valkja või helevioletse rõngaslooriga, selle rebenedes võikollased, vanana määrdunud-tumekollased kuni oliivkollased, jalale külge kasvanud või veidi laskuvad, kuni 1 cm pikkused; poorid väikesed, ümarad kuni ümar-nurgelised
Jalg: kõrgus 3–6 cm, läbimõõt 1–1,5 cm, silindriline, kahvatukollane kuni helepruun, ülaosas tugeva, rippuva, valkja, vatja rõngaga, sellest kõrgemal on jalg helekollane ja kaetud peente pruunide terakestega
Seeneliha: helekollane, õrn, hügrofaanne, puuviljalõhna ja meeldiva maitsega.
Kasvukoht: valgusküllased männikud ja männikuservad, rohtunud männinoorendikud, sageli massiliselt koos
Esinemisaeg: juunist oktoobrini
Söödavus: väga maitsev söögiseen, ei vaja kupatamist
Kasutamine: sobib värskelt praadimiseks ja eriti ühepajaroogade valmistamiseks. Säilitada võib marineeritult, aga siis tuleb eelnevalt eemaldada limane kübaranahk
Sarnased liigid: väga sarnane on sageli võitatikuga koos kasvav lambatatik, millel aga puudub noorelt torukesi kattev rõngasloor ja hiljem jalal rõngas. Lambatatik on samuti väga hea söögiseen
Märkused: noortel võitatikatel ei ole vaja eemaldada kompaktset ja kübara küljes kaunis kõvasti kinni olevat torukestekihti, sest see on toitaineterikas
Haavapuravik
Kübar: läbimõõt 4–30 cm, noorena poolkerajas, hiljem kumer või lame-kumer, oranž kuni tellispunane, kuiv, sile või kergelt viltjas, üle serva rippuva kübaranahaga
Torukesed: noorelt valkjad, muutuvad hiljem hallikaks või kollakaks, pikad, peened, väikeste ümarate pooridega, ei ole jala külge kinni kasvanud
Jalg: kõrgus 8–22 cm, läbimõõt 2–5 cm, silindriline, lihakas, tugev, kaetud noorelt valgete, vanalt punaste või punakaspruunide soomustega
Seeneliha: valge, tihe, muutub lõikekohtadel algul hallikaslillaks, seejärel varsti mustjaspruuniks, erilise lõhnata, meeldiva maitsega
Kasvukoht: haavikud ja segametsades haabade all
Esinemisaeg: juunist oktoobrini
Söödavus: hea ja maitsev söögiseen, ei vaja kupatamist
Kasutamine: sobib kasutamiseks nii värskelt, marineeritult kui kuivatatult. Muutub kõigi valmistamis-ja säilitamisviiside juures mustaks. Kõige maitsvamaks peetakse teda seenesupina või šnitsliks praetuna
Sarnased liigid: punase kübaraga puravikke, mida varem kõiki tunti punapuravikuna, on meil arvatavasti viis raskesti eristatavat liiki. Praktilise seenelise jaoks nende eristamisel tähtsust ei ole
Märkused: seeneliste hulgas punapea hellitusnime saanud punase kübaraga puravikud ilmuvad koos võitatikuga soodsate ilmade korral juba juuni esimesel poolel ja juhatavad sisse suvise seenehooaja
Harilik kivipuravik
Kübar: läbimõõt 5–20 cm, algul poolkerajas, hiljem kumer või lame-kumer, hele-kuni tumepruun, mõnikord kollaka varjundiga, enamasti peenekurruline, kleepuv-limane
Torukesed: algul valged, hiljem rohekaskollased, lõpuks oliivrohelised, 1–4 cm pikad, peente ümarate pooridega, jalale kinnitumata
Jalg: kõrgus 5–20 cm, läbimõõt 2–6 cm, aluselt jämenev, valkjas või helepruun, ülaosas kaetud peene, valkja või helepruuni reljeefse võrguga, kuiv
Seeneliha: paks ja kompaktne, valge, kübaranaha all pruunikas, nõrga meeldiva pähkli lõhna ja maitsega, ei muuda lõikekohtadel värvi
Kasvukoht: okas-, leht-ja segametsad
Esinemisaeg: juulist septembrini
Söödavus: kõrgekvaliteediline maitsev söögiseen, ei vaja kupatamist
Kasutamine: värskelt praetuna, marineeritult ja kuivatatult. Sobib rohkem säilitamiseks kui paljud teised seened, sest säilitab oma hea maitse
Sarnased liigid: mändide all kasvav männi-kivipuravik
Märkused: harilik kivipuravik on muutliku välimusega liik, kuuskede all kasvav vorm on lühema jalaga, massiivsem, ilmub juba suvel, kaskedega seotud vorm on peenem ja tavalisem hiljem sügisel
Männi-kivipuravik
Kübar: läbimõõt 6–25 cm, algul poolkerajas, hiljem kumer või isegi peaaegu lame, üle serva ulatuva ja selget servavolti moodustava kübaranahaga, voldilise ja kühmulise pinnaga, tume-punakaspruun kuni purpurpruun, mõnikord kergelt lillaka varjundiga, nõrgalt kleepuv-limane
Torukesed: noorelt valged, hiljem kollased kuni oliivrohelised, 1–4 cm pikad, ei ole jalale kinnitunud, poorid peened, ümmargused, algul torukestega sama värvi, hiljem roostepunased
Jalg: kõrgus 6–10 cm, läbimõõt 3–7 cm, ümarmuguljas, hiljem nuiakujuline mugulja alusega, kollakas-kuni punakaspruun, kaetud punakaspruuni või veinpunase reljeefse võrguga, kuiv
Seeneliha: paks ja tihe, valge, vanemana veidi kollakas, kübaranaha all veinipunakas, ei muuda lõikekohtadel värvi, meeldiva vürtsilõhna ja maheda maitsega
Kasvukoht:
