Naine nurgas oli ilmselt poiste ema. Ta silmad olid suletud, kriimul näol pärlendasid higipiisad. Naine oli teadvuseta, nähtavasti oli tal kõrge palavik. Poisike tahtis veepudelit Lee käest ära tirida, et anda nende ainus veelonks oma haigele emale, kes ilmselt ka joomata oli!
Ka Thor mõistis, mis onnis toimus. “Pagan, seda jama veel vaja! Neil pole endalgi vett! Ära mine lähemale, mine tea, mis jube kõrbehaigus tal võib olla!”
Ometi Lee läks. Noore araablanna nägu oli isegi palavikukurnatuses ilus. Lee kükitas ja katsus Thori hoiatusest hoolimata naise otsaesist. See oli tulipalav. Naine hingas raskelt ja higinired jooksid mööda tema auku vajunud palgeid.
“Ta vajab abi,” sosistas Lee. “Ma kardan, et ta on suremas.”
“Kuidas saame meie teda aidata? Kui me oma viimase veetilga talle anname, ei saa me sellest pärakolkast ise enam kuidagi minema.” Thori hääl polnud kuri, pigem oli see ratsionaalsus, mis mehes kõneles. Ilmselgelt liigutas onninurgas avanev vaatepilt ka teda.
“Selle veetilgaga ei käivita me nagunii autot. Aga me ei saa kahe lapse ema siia lihtsalt janusse surema jätta,” oli Lee resoluutne.
“See tilk vett ei päästa teda,” manitses Thor. “Lähme parem minema, äkki on kuskil veel inimesi.”
“Kui oleks, siis oleksid need lapsed juba ammu nende juurest vett toonud või abi kutsunud,” tõdes Lee.
Olukord näis lootusetu ükskõik mis kandi pealt vaadates.
Ootamatult meenus Leele midagi ja ta avas oma käekoti. Aspiriin! Loomulikult oli tal käekotis aspiriin. Ta oli selle hommikul kotti pistnud, kuigi eelmisel õhtul ei olnud kuigi palju veini joodud. Aga mine sa palavat ilma tea, pohmell võis kuumas kliimas tulla ka väga väiksest joogikogusest. Tuubis oli neli lahustuvat aspiriinitabletti. Lee murendas need näppude vahel tükikesteks ja toppis tükid veepudelisse. Ta loksutas pudelit, kuni tabletid vees lahustusid. Thor seisis eemal ja lasi naisel toimetada. Ju ta mõistis Lee olekust, et naine teeb oma otsuse nagunii teoks ka siis, kui see nad ööseks tilga veeta kõrbesse jätab. Lee oli mehele tema mõistvuse eest tänulik. Selline mõistvus tuli Leele üllatusena, ta oli eeldanud, et kui mitte varem, siis vähemalt nüüd mees vihastab.
Poisikesed olid vagusi jäänud ja jälgisid oma suurte mandlisilmadega hiirvaikselt toimuvat. Lee kükitas naise kõrvale ja püüdis ta pead tõsta.
“Oot, ma aitan,” ütles Thor vaiksel häälel. Ilmselt oli ta unustanud, et käskis veel hetk tagasi Leel maaslamajast nakkusekartusel eemale hoida. Hetkeks näisid poisikesed võpatavat, kui võõras valge mees nende emale lähenes. Tohtis ta üldse araablannat puudutada?
“Toeta teda, ma katsun selle talle suhu valada,” sosistas Lee. Ta ei saanud aru, miks nad inimtühjas kõrbes sosistasid. Ilmselt tuli see haige naise juuresolekust.
Osa hinnalist vedelikku nirises naise lõuga pidi alla, kuid aegamisi sai Lee joogi naisele suhu valatud. Olgugi et teadvuseta, neelatas naine vee puudutust oma huultel tundes instinktiivselt. Lee asetas ta pea hellalt riidekuhjale tagasi. Näis, nagu oleks naisel kergem saanud, ta ei avanud silmi, kuid võis arvata, et ta uinus. Lee ja Thor tõusid.
“Noh, ema Theresa, mis me nüüd edasi teeme?” küsis mees, kui naine pilgu taas haigelt temale pööras. “Ootame mõnd kaarnat, kes meile noka vahel vett tassiks?”
Ukseavast kumas sisse päikeseloojang.
“Ma ei tea,” tunnistas Lee vaikselt.
Ta tõepoolest ei teadnud. Nii seisis ta kesk räpast beduiinionni nagu pahandust teinud kooliplika, kes ootab karistust. Karistuse asemel astus mees ta juurde ja tõmbas oma käega üle naise kuldblondide juuste.
“Pole midagi. Küll me miskit ikka välja mõtleme. Sa olid väga tubli.”
Leest käis jõnksatus läbi. See oli viimane, mida ta taolises situatsioonis võõralt mehelt oodanud oleks.
Ootamatult kostis kusagilt mootorimürinat. Nad kiirustasid onni sissekäigu poole.
III peatükk
Liivast leitud
Eemalt kõrbest lähenes tolmupilv. Poisikesed, kes kogu stseeni vältel hiirtasastena seisnud olid, elavnesid ootamatult ja tormasid onnist midagi oma keeles karjudes välja.
Tolmupilvest ilmus iidvana, arusaamatut värvi auto. Autost astus välja heledas hõlstis araablane, samasugune nagu need, kes hotelliväravas taksoteenust pakkusid. Nähes oma uksel kaht valget, mees peatus. Poisikesed kihutasid tema juurde ja kukkusid midagi elavalt seletama. Mees uuris neid. Üks poisikestest näitas käega Lee poole ja kordas vahetpidamata üht ja sama sõna, mis millegipärast Leele tuttav tundus. Pisut oli ta oma egüptoloogiahuvis araabia keelega kokku puutunud, just nii palju, et teada keskeltläbi paarikümne sõna tähendust.
“Ta ütleb “ingel”,” sosistas Lee jahmunult.
Thor naeratas. “Eks sa olidki neile nagu ingel. Selline helekuldne.”
Mehe soe toon tekitas naises hetkelise võbina.
Beduiin sammus otsejoones Lee suunas ja enne kui naine ahhetadagi jõudis, laskus tema ette ja põlvitas ning kummardus maani. Segadus Lees süvenes iga hetkega. Kui beduiin tõusis, läksid nad tema käeviipe peale uuesti onni. Araablane suundus otsejoones tagaseinas lamava naise poole. Naise nägu oli muutunud. Tema ilme oli rahunenud, näis, et ta magab sügavalt. Higinired ei jooksnud enam ta kriimudel palgetel. Beduiin laskus oma naise kõrvale põlvili, puudutas huultega tema laupa ja tõusis siis.
“Väga tänu,” ütles ta ülikohmakas inglise keeles. “Minu naine. Väga haige. Surema. Ei surema.”
Ta osutas peaga Leele ja kordas araabia keeles sõna “ingel”, siis osutas käega kuhugi kaugusse. “Mina. Vesi. Seal.”
Nüüd said Lee ja Thor aru, et beduiin oli jätnud oma ülikõrge palavikuga naise koju, kartes et too võib surra, ja kihutanud kes teab kui kaugele külla või linna vee ja ehk ka arstimite järele. Beduiin kummardas veelkord kõigepealt Lee ja siis Thori ees. Temas oli uhkust, mida hotelliesistel taksojuhtidel polnud. Ometi pidi mees mingil määral olema valgetega kokku puutunud, sest üksikuid ingliskeelseid sõnu näis ta kõigest hoolimata teadvat.
Nüüd võttis Thor juhtimise üle. Ta osutas käega sinna, kus seisis nende džiip. Lee jälgis onni lävelt, kuidas mehed beduiini autologu juurde läksid ja Thor kätega selgitas, mis tema auto probleem on. Kuigi beduiin ei mõistnud Thori sõnadest midagi, sai ta ometi aru žestidest. Kiiresti otsis ta autokastist välja mõned kanistrid, kus loksus vesi, veel pisut sorimist ja nähtavale ilmus ka roosteplekiline rauast tööriistakast. Mõlemad mehed – üks heleda healõikelise suvesärgi ja teksadega ning teine lehvivas hallikas hõlstis – suundusid sinnapoole, kus kesk hämarduvat kõrbe seisis katkine džiip.
“Oota siis, kui auto käima saame, tulen toon su ära,” hõikas Thor üle õla.
Lee läks onni. Seal oli peaaegu kottpime. Ometi kuulas ta nurgas lamava kõrbenaise rahulikku hingamist ja tundis, et kuigi nad polnud leidnud templivaremeid, oli päev selline, mida eluks ajaks meelde jätta.
Järsku puudutas keegi pimeduses tema kätt. Märkamatult oli tema juurde tekkinud beduiinipoisike ja sikutas teda taas varrukast. Lee lasi end onnist välja juhtida. Mõlemad lapsed vaatasid teda oma suurte sõstramustade silmadega ja näis, et nad tahavad talle midagi öelda. Kriimpõsksed poisikesed vahetasid pilke ja siis
