hoogu, tüdruk! Inimestel on ju õigus kell kolm öösel pisut unine ja aeglasema taibuga olla. Äkki sa oled nii kena ja seletad natuke.”
Lee istus. “Anna andeks,” ütles ta seekord siiralt. “Ma ju tõepoolest ei oleks pidanud sind niiviisi südaöösi siia jooksutama. Aga ise sa ütlesid, et kui me midagi sest kannust leiame, siis pean ma seda sinuga jagama. Ma tahtsingi jagada ju … See on tõepoolest erakordne. Sellist asja pole keegi varem tõestanud.”
“Räägi lähemalt,” sõnas mees. “Ma palju sest ruunivärgist ei tea, tean, et muistsed viikingid kirjutasid nendega ja see ongi kogu mu teadmine.”
“Vaata,” alustas Lee papüürusetükki hellalt käes hoides. “Ruunid on polüfunktsionaalsed piktograafilised sümbolid, mis funktsioneerivad ühtaegu nii alfabeetilises kui ka mütoloogilises kontekstis.”
“Nii, nii. Ja kui saaks selle jutu veelkord eesti keeles, palun,” muigas mees. “Mu viikingitelt päranduseks saadud paks peakolu ei võta sellisel kellaajal nii keerulisi termineid.”
“Kust ma alustan?” Lee kogus end pisut. “Ruunid on märgid, mida tõepoolest peetakse maailma üheks vanimaks kirjakeeleks. Seda seostatakse nii muinasskandinaavlaste kui ka muinasgermaanlaste ja isegi etruskidega, kes teatavasti olid maailma üks salapärasemaid rahvaid. Vanagermaani keeles tähendab runa otsetõlkes “salajane arutlus”. Legendi järgi lõi ruunikirja jumal Odin, kes andis kõigile märkidele ka topelttähendused. Peale lihtviisilise teksti jäädvustamise oli iga ruun omaette sümbol või maagiline märk, mille maagia tulenes märgi nimest, kuid omas ka laiemat, energeetilist tähendust. Näe, vaata, see siin on lagu.”
Lee osutas papüüruslehel ülespidi pööratud õngekonksu meenutavale märgile.
“See võis olla nii täht L kui ka “vesi”, mis on tema otsetähendus, ning tähistada ka emotsioone, tundeid, armastust, intuitsiooni ja paindlikkust.”
“Ja kust siis aru saadi, mida just see konkreetne märk siin neist kolmest tähendas?” küsis Thor. Uni oli läinud. Tüdruku hasart kiskus kaasa, kuigi aru ei saanud ta veel suurt midagi.
“Jah, seepärast ongi ruunikirja raske lugeda, et ühel tekstil võib samaaegselt olla mitu tähendust,” tõdes Lee. “Ma püüdsin seda siin lugeda …” Naine osutas oma käes olevale papüüruseribale.
“Oot, sa oskad neid lugeda?” hämmeldus mees.
Naine tema ees oli nagu sülem üllatusi, ühelgi hetkel ei võinud kindel olla, mis sealt järgmisena tuleb. Ilmselt see oligi omadus, mis Lees Thori võlunud oli. Väljanägemiselt keskmist viisi kenake, kuid mitte silmapaistvalt ilus, meenutas naine matrjoškat, kus iga nuku lahtivõtmise järel ilmus nähtavale uus, seni veel nägemata nukk.
“Pisut oskan,” tunnistas Lee. “Täna, neid lehti nähes tean aga, et mitte piisavalt. Aga piisavalt selleks, et aru saada, mille otsa me komistanud oleme.”
“Mille otsa siis? Ütle nüüd, et järgmisena peame hakkama maailma päästma nagu Hollywoodi filmis.”
Ega Thor polekski olnud enam väga üllatunud, kui midagi sellist oleks järgnenud. Kogu möödunud päev ja tänane öö olid nii ebatavalised, et mehel oli tõepoolest tunne, nagu ei leiaks temaga toimuv aset päriselt, vaid mingis filmis, kuhu ta on poolkogemata osaliseks sattunud. Oma senise elu oli ta veetnud ettevõtteid juhtides, raha paigutades ja enda arvates üsna sisukat ja huvitavat elu elades, kuid viimase päevaga ei andnud tema senises elus midagi võrrelda.
“Sa teed nalja,” torises Lee, kuid solvumist tema hääles polnud. “Tegelikult, kui see tõesti tõsi on, mida ma siit välja suutsin lugeda, muudab see papüürusetükike tõepoolest maailma ajalugu. Ilma naljata.” Naise hääles kõlas plikalik trots. “Mina igatahes kavatsen selle mõistatuse lahendada. Kui sa ei soovi kaasa lüüa, võid nüüd tagasi magama minna.”
“Naljatilk oled, ise ajad asja nii põnevaks ja siis ütled, et mine magama. Ka hea tüüp! Kuigi tegelikult oleks magamaminek hetkel tõepoolest hea mõte. Täna öösel me seda saladust nagunii ei lahenda. Puhka oma tark peake korralikult välja ja homme vaatame edasi. Unise peaga maailma päästes võime midagi olulist kahe silma vahele jätta ja siis …” naeris mees.
“Olgu, olgu. Tegelikult on sul õigus. Lähme magama. Kui ma muidugi saan magada, sest kõik see keerleb hetkel mu sees nii intensiivselt, et ma lihtsalt ei suuda!”
“Suudad küll! Mine pane nüüd ilusasti ööriided selga, ma ootan su ära, panen teki peale, teen pai ka ja head tüdrukud jäävad ilusasti tudile. Homme aga päästame maailma edasi. Meil on tervelt kaks nädalat puhkust, et teda päästa.”
“Pähh!” Lee turtsatas. “Küll ma endale teki peale saan.”
Thor kehitas õlgu ja astus ukse suunas.
“Aitäh sulle!” kostis vaikne hääl tema selja taga enne, kui uks nende vahel kinni klõpsatas.
V peatükk
Ruunid räägivad
“Ma suren varsti. Mu silmad on palju näinud. Enne surma tahaks ma veelkord näha võimsaid tammesid Püha järve ääres, kus tuline madu sõi kaks linna ja pillas oma kolmanda pea enne laskumist Valtala rannas. Minu tee on olnud pikk ja sellel olen kogunud palju tarkust. Tarkuse emanda kaljude alla Kültepe rannal jätsin osa oma teadmistest, mida tooma olin tulnud. Dodona tammed ei võtnud neid enam vastu, Delosel ei nõutud enam meie püha vilja ega ruunisõnumeid. Asgardi pealik Odin leidis oma tõelise vere, temale õpetasin pühade märkide saladusi. Oh, kui ma oleks saanud koos temaga purjetada Ra-Rau jõele ja sealt tagasi Valtasse. Sõja kurjad tuuled tõid mind hoopis siia tuliste liivade maale, kust leidsin Päevapoja iidse saladuse. See, kes viib mu saladuse päiksepoja templisse Püha järve ääres, leiab mu aarde …”
“Vahepeal tulevad märgid, millest ma aru ei saa,” ohkas Lee papüüruslehte sülle pillates. “See tähendab, märke nagu teaksin, aga nad on mingis veidras kombinatsioonis, mis minu jaoks ei anna kokku mingit mõistuspärast kohanime ega sõna.”
Thor kissitas päikseprillidest hoolimata silmi. “Oled sa kindel, et neist ülejäänud märkidest just seda välja lugesid, või panid poole omalt poolt juurde, et põnevam oleks?”
Lee silmad sähvatasid. “Sa näid ikka veel arvavat, et tegu on mingi mänguga. Kuidas sa eile ütlesidki – Indiana Jones seelikus. Saad aru, see on siia papüürusele ruunikeeles kirjutatud ja ma ei usu siiamaani oma silmi. Tõepoolest, see ongi nagu filmis. See on uus lehekülg maailma ajaloos. Või kas just uus … ” Lee jäi mõttesse.
“Dodona on püha tammesalu või miski müütiline tammik Kreekas, ma olen seal käinud, kui me Kreekas olime. Delos on Delfi Kreekas, ma arvan,” pakkus Thor. “Mida aga need teised nimetused tähendasid?” päris ta. “Valtala rannast pole ma varem kuulnud ega ka Ra-Rau jõest. Kas need on kuskil Kreekas, Egiptuses või …”
“Eestis,” ütles Lee väga vaikselt enda ette vaadates. “Selles asja point ongi. Valtala ehk Valtia on esmaseid nimetusi meie kandile, millest on tulnud hilisem Baltia või praegune Baltikum. Ra-Rau on muistsete Läänemere rahvaste nimetus Volga jõele, kustkaudu käidi kauplemas Musta mere äärde ja selgub, et sealt kaugemalegi. Aga Püha järv ja kolme peaga tuline madu, kes sõi ära kaks linna, mis see võib olla?”
“Eestis … Mjaa, siis ma saan aru, miks sa seda teksti nii eriliseks pead.”
Thorile hakkas kohale jõudma, et see,
