valimisena. Kuid alguses toimus ikkagi valik. Teatud mõtete mõtlemisest võib keelduda. Meenuta, kui tihti oled keeldunud mõtlemast mõnd enda kohta käivat positiivset mõtet. Aga samamoodi võib keelduda ka enda kohta käivast negatiivsest mõttest.
Kui mõtlen selle planeedi inimestele, keda tunnen või kellega koos olen töötanud, siis näib mulle, et kõigis neis on suuremal või vähemal määral enesevihkamist või süütunnet. Mida rohkem end vihkame ja süüdistame, seda halvemas seisus on meie elu. Mida vähem enesevihkamist ja süütunnet, seda parem on elu igal tasandil.
Inimeste kõige levinum sisemine arvamus on: „Ma pole küllalt hea.”
Sellele lisame veel: „Ja ma ei tee piisavalt,” või „Ma ei ole midagi väärt.” Kas tuleb tuttav ette? Ütleme, vihjame või tunneme sageli, et me „pole küllalt head”. Aga kelle jaoks? Ja kelle arvates?
Kui säärane mõtteviis on sinus sügavalt juurdunud, siis kuidas suudaksid luua armastavat, rõõmsat, edukat ja tervet elu? Sinu peamine alateadlik uskumus ei sobiks hea eluga kuidagi kokku. Sinu elu ei veereks iial õigetel rööbastel, sest miski kisub kuskil ikka ja jälle kiiva.
Vaenulikkus, kriitiline meel, süütunne ja hirm põhjustavad minu meelest maailmas kõige rohkem muresid.
Need neli tunnet põhjustavad kõige suuremaid probleeme nii meie kehades kui eludes. Nende tunnete allikaks on teiste süüdistamine ja enda kogemuste eest vastutuse võtmisest keeldumine. Mõistad, kui vastutame kõige eest oma elus, siis pole ju võimalik kedagi süüdistada. Mis juhtub „seal”, on vaid peegelpilt meie enda sisemistest mõtetest. Ma ei arva, et teiste inimeste halbadele tegudele peaks läbi sõrmede vaatama, kuid MEIE uskumused tõmbavad meiega halvasti käituvaid inimesi ligi.
Kui tabad end mõttelt: „Mulle tehakse kogu aeg liiga, mind kritiseeritakse, mulle ei olda kunagi toeks, olen teistele jalamatiks,” siis on tegu SINU MÕTTEMALLIGA. Sinu mõtetes on midagi sellist, mis taoliselt käituvaid inimesi su ellu tõmbab. Kui neist mõtetest loobuda, siis lahkuvad sinuga halvasti käituvad inimesed su elust ja jätkavad kusagil mujal. Sina neid enam ligi ei tõmba. Järgnevalt mõned näited selle kohta, kuidas mõttemallid füüsiliste hädadena väljenduvad: pikka aega kestnud vaenulikkus sööb organismi ja võib areneda haiguseks, mida nimetame vähiks. Jätkuv kriitiline meel võib sageli kujuneda artriidiks. Süütunne otsib karistust ja karistus tekitab valu. (Kui minu juurde tuleb suurtes valudes klient, siis tean, et temas peitub suurel määral süütunnet.) Hirm ja sellega kaasnev pinge võib põhjustada selliseid nähtusi nagu on juuste väljalangemine, haavandid ja jalavaevused.
Olen avastanud, et andestamine ja vaenulikkusest vabanemine aitavad lahti saada isegi vähist. Kõlab ehk liiga lihtsalt, kuid olen seda näinud ja kogenud.
Muuta saame suhtumist minevikku.
Minevik on möödas. Me ei saa seda enam muuta. Küll aga saame muuta oma mõtteid mineviku kohta. Nii rumal on KARISTADA ENNAST praegusel hetkel sellepärast, et keegi kunagi kauges minevikus meile haiget tegi.
Ütlen vaenulike mõtetega inimestele sageli: „Palun hakake vaenulikkusest vabanema juba nüüd, mil see on veel suhteliselt kerge. Ärge jääge ootama, mil teid ähvardab kirurgi noa alla minek või olete surivoodis, kus teil tuleb kõigele lisaks veel paanikaga hakkama saada.”
Paanikas olles on äärmiselt keeruline mõtteid tervenemisprotsessile keskendada. Kõigepealt tuleb aega maha võtta ja hirmust vabaneda.
Kui otsustame uskuda, et oleme abitud ohvrid lootusetus olukorras, siis toetab universum meid selles uskumuses ning kõik lähebki vett vedama. Neist rumalatest, iganenud ja negatiivsetest arvamustest, mis meid ei toeta ega anna jõudu, on eluliselt oluline vabaneda. Isegi jumalakäsitlus tuleb muuta selliseks, mis oleks meie poolt, mitte meie vastu.
Minevikust vabanemiseks tuleb olla valmis andestama.
Meil tuleb otsustada, et vabaneme minevikust ja anname andeks kõigile, sealhulgas ka iseendale. Võib-olla ei oska me andestada ega tahagi seda teha, kuid juba ainuüksi valmisolek andestada paneb alguse tervenemisprotsessile. Tervenemise puhul on ilmtingimata vajalik, et MEIE laseme minevikust lahti ja andestame kõigile.
„Annan sulle andeks, et sa ei olnud selline, nagu oleksin soovinud. Andestan sulle ja lasen su vabaks.”
Selline kinnitus vabastab meid.
Kõik terviseprobleemid tulenevad sellest, et ei andestata.
Kui jääme haigeks, siis tuleb iga kord vaadata sügavale südamesse, et näha, kellele tuleks andeks anda. A Course in Miracles1 ütleb, et „kõik tervisehäired tulenevad mitteandestamise seisundist”, ja et „siis kui oleme haiged, on vaja ringi vaadata ja näha, kellele tuleks andeks anda”.
Mina lisan sellele käsitlusele veel oma seisukoha – inimene, kellele on kõige raskem andestada, on just see, kellest sul tuleb KÕIGE ROHKEM VABANEDA. Andestamine tähendab lahtilaskmist, minemalaskmist. Sel pole mitte midagi pistmist halvale käitumisele läbi sõrmede vaatamisega. Andestamine tähendab lihtsalt kõigest halvast lahtilaskmist. Pole vaja OSATA andestada. Tuleb vaid TAHTA andestada. Küll universum hoolitseb selle eest, kuidas.
Mõistame oma valu nii hästi. Siiski on enamikel meist keeruline mõista, et NEMAD, kellele on kõige rohkem vaja andestada, ükskõik kellega tegu, said samuti haiget. Meil on vaja mõista, et nad andsid tol hetkel oma arusaamadest, teadlikkusest ja teadmistest lähtuvalt endast parima.
Kui inimesed oma muredega minu poole pöörduvad, siis pole minu jaoks tähtis, mis neid täpselt vaevab – nõrk tervis, rahapuudus, rahuldust mittepakkuv suhe või lämmatatud loomingulisus –, saan teha tööd vaid ühe asja kallal, ja selleks on ENESEARMASTUS.
Kui me ennast tõesti armastame, endaga lepime ja end HINDAME TÄPSELT SELLISENA NAGU OLEME, siis toimib elus kõik. Siis oleks elu justkui täis väikseid imesid. Tervis paraneb, me tõmbame ligi rohkem raha, meie suhted muutuvad üha rahuldustpakkuvamateks ja me hakkame end väljendama loomingulist rahuldust pakkuval moel. Ja kõik näib juhtuvat nagu iseenesest, ilma et üldse üritaksime.
Enda armastamine ja hindamine, turvalisuse, usaldava, väärtustava ja tunnustava ruumi loomine loob korda meie meeltes, toob meie ellu armastavamaid suhteid, tõmbab ligi uusi töökohti, paremaid elupaiku ja võimaldab isegi kehakaalu korda saada. Inimesed, kes armastavad ennast ja oma keha, ei ole halvad ei enda ega teiste vastu.
Rahulolu endaga, enda väärtustamine siin ja praegu on peamisteks võtmeteks positiivsetele muutustele igas elu valdkonnas.
Enesearmastus algab minu arvates sellega, et me ei kritiseeri ennast enam mitte iial mitte millegi pärast. Kriitika sulgeb meid samasse mõttemalli, mida üritame muuta. Mõistmine ja leebus enese suhtes aitavad sellest mustrist välja pääseda. Tuleta meelde – oled end juba aastaid kritiseerinud, ometi pole see kuhugi viinud. Püüa end hindama hakata ja vaata, mis juhtub.
II
USA psühholoogide Helen Schucmani ja William Thetfordi 1970ndate lõpus ilmunud raamatute ja töövihikute sari (
