>Hinge saatus. Uued eludevahelise elu uuringud
See raamat on pühendatud minu isale John H. Newtonile, kes süstis mu hinge juba varakult ajakirjanduspisiku, ning minu pojale Paulile tema huumorimeele ja julgustuse eest viimastel aastatel.
Tänan oma abikaasat Peggyt, kes oli mulle abiks sadade juhtumite läbivaatamisel raamatu kirjutamist ette valmistades. Eriline tänu Norah Newton Mayperile, John Fahey’le, Jacqueline Nashile, Gary ja Susan Aanesile, kes lugesid seda käsikirja, ning kirjastaja Rebecca Zinsile.
Samuti tänan ma kõiki inimesi, kes on alates 1994. aastast, mil ilmus “Hinge rännak”, minuga ühendust võtnud, et mulle teatada, kui palju tähendavad nende jaoks teadmised eludevahelisest elust. Lõpuks veensid just nemad mind viima neid veelkord teispoolsusse.
Joonised
Joonis 1. Kogukonna keskuse suur saal 115
Joonis 2. Kobargrupi asend 1 116
Joonis 3. Kobargrupi asend 2 116
Joonis 4. Vaimne õppekeskus 118
Joonis 5. Eluraamatute kogu 122
Joonis 6. Vaimsete aurade värvispekter 137
Joonis 7. Energia värvid hingegrupis 140
Joonis 8. Nõukogu saal 162
Joonis 9. Märgid nõukogu liikmete medaljonidel 178–179
Joonis 10. Vaimne ja inimgenealoogia 212
Sissejuhatus
Kes me oleme? Miks me oleme siin? Kuhu me läheme? Nendele ammustele küsimustele püüdsin vastata oma esimeses raamatus “Hinge rännak”,1 mille avaldas 1994. aastal kirjastus Llewellyn. Paljud on mulle öelnud, et see raamat äratas nende sisemise mina, sest kunagi varem ei olnud nad lugenud elust vaimuilmas. Samuti said nad kinnitust sügaval sisimas peituvatele tunnetele, et hing elab edasi pärast keha surma ning et Maale tagasipöördumisel on oma eesmärk.
Kui see raamat oli ilmunud ja hiljem teistesse keeltesse tõlgitud, küsisid lugejad kogu maailmast, kas ma ei võiks veel üht raamatut kirjutada. Pikka aega ei võtnud ma neid soovitusi kuulda. Aastaid kestnud uuringute tulemuste kogumine, sortimine ja nende põhjal meie surematuse kohta kõikehõlmava raamatu kirjutamine oli raske töö. Ma tundsin, et olen juba küllalt palju teinud.
Raamatu “Hinge rännak” eessõnas tutvustasin end traditsioonilise hüpnoterapeudina ja rääkisin, kui skeptiliselt olin suhtunud hüpnoosi kasutamisse metafüüsilise regressiooni saavutamiseks. Ma hakkasin hüpnoosiga tegelema 1947. aastal, kui olin viieteistkümnene, seega kuulun pigem vanasse koolkonda ega ole seotud New Age’iga. Kui ühe kliendi puhul avanes täiesti ettekavatsematult uks vaimuilma, olin vapustatud. Mulle tundus, et enamiku eelmise elu regressionistide arvates on meie eludevaheline elu lihtsalt mingi udune vaheolu, üksnes sild ühest elust teise. Peagi sai mulle selgeks, et pean ise leidma astmed, mida mööda jõuda inimese mälestusteni sellest müstilisest paigast, et need mälestused valla päästa. Pärast aastatepikkust uurimistööd suutsin viimaks luua toimiva vaimuilmamudeli ning sain aru, kui raviva mõjuga võib see meetod kliendi jaoks olla. Samuti avastasin, et pole oluline, kas on tegemist ateisti, sügavalt religioosse inimese või mõne vahepealse filosoofilise õpetuse järgijaga – kui nad viibivad hüpnoosis üliteadvusseisundis, kattuvad nende teated. Sel põhjusel saigi minust vaimne regressionist, nagu ma ise ütlen. See tähendab hüpnoterapeuti, kes on spetsialiseerunud elule pärast surma.
Kirjutasin “Hinge rännaku” selleks, et anda lugejale üldist infot, esitades seda tiheda korrapärase sündmuste jadana: mida kujutavad endast surm ja üleminek; kes meid vaimuilmas vastu võtab; kuhu me läheme ja mida teeme, enne kui valime taassünniks uue keha. Koostasin selle raamatu kui reisikirja rännust läbi aja, tuginedes oma klientidele, kes olid jutustanud mulle oma kogemustest varasemate elude vahelisel perioodil. Seega ei olnud “Hinge rännak” lihtsalt veel üks raamat eelmistest eludest ja taassünnist, vaid ta avas uued horisondid metafüüsika-alastele uuringutele, kus seni hüpnoosi peaaegu ei kasutatud.
Eludevahelise maailma mudelile 1980. aastatel kuju andes lõpetasin tegelemise kõigi teiste hüpnoosiravi liikidega. Suure hulga juhtumite kogunedes köitis mind vaimuilma saladuste tundmaõppimine. Ma veendusin üha enam oma varasemate avastuste paikapidavuses ja usaldusväärses. Kuna need aastad kujunesid eriliseks vaimuilma uurimiseks, töötasin peamiselt üksinduses, vaid minu kliendid teadsid sellest tööst ja nemadki ainult seda, mis puudutas neid ja nende sõpru. Ma ei käinud enam isegi sellistes raamatukauplustes, kus müüdi metafüüsilist kirjandust, sest tahtsin olla kõrvalistest mõjutustest täiesti vaba. Arvan praegugi, et minu otsus eraldatusse tõmbuda ja mitte esineda avalikkuse ees oli õige.
Kui lahkusin Los Angelesest, et puhata Sierra Nevada mägedes ja kirjutada raamatut “Hinge rännak”, lootsin, et mul õnnestub jääda tagasihoidlikult anonüümseks. See oli aga pettekujutlus. Enamikku raamatus esitatud materjalist ei olnud trükis varem avaldatud ja ma hakkasin saama kirjastuse kaudu tohutul hulgal kirju. Olen Llewellyni kirjastusele tänu võlgu nende ettenägelikkuse ja julguse eest tutvustada minu uurimistööd avalikkusele. Varsti pärast raamatu ilmumist alustasin väljasõite, pidamaks loenguid ning esinemaks raadios ja televisioonis.
Inimesed tahtsid vaimuilmast täpsemalt teada ja minult päriti, kas mul on oma uuringu kohta veel materjali. Pidin vastama jaatavalt. Mul oli tõepoolest hulganisti avaldamata infot, kuna olin oletanud, et avalikkus ei suuda seda kõike tundmatult autorilt vastu võtta. Kuigi inimesed pidasid “Hinge rännakut” väga innustavaks teoseks, olin vastu mõttele kirjutada raamatule järg. Otsustasin minna kompromissile. Lisasin “Hinge rännaku” viiendale trükile registri, raamat sai uued kaaned ja mõned täiendavad lõigud teatud teemade selgitamiseks. Sellest ei piisanud. Mulle saadetud kirjade hulk kasvas iga nädalaga. Päriti elu kohta pärast surma.
Inimesed hakkasid mind üles otsima ja nii otsustasin vähesel määral uuesti praktiseerima asuda. Märkasin, et minu juurde sattunud arenenud hingede protsent oli kasvanud. Minu seansile pääsemist tuleb kaua oodata, sest olen pooleldi pensionil ega võta kuigi palju kliente vastu. Seetõttu käib minu juures vähe psühholoogilises kriisis vaevlevaid noori hingi, enam on kliente, kes suudavad olla kannatlikumad. Need on inimesed, kes tahavad mõista teatud teemadega seotud tähendusi, kombata oma vaimseid mälestusi ja häälestada end mingitele eesmärkidele elus. Paljud neist on ise tervendajad ja õpetajad, kes hea meelega usaldavad mulle infot oma vaimuelu kohta eludevahelises elus. Loodan, et olen omakorda aidanud neid nende teel.
Avalikkus tajus, et ma pole kõiki oma saladusi avaldanud. Lõpuks hakkas mu mõtteis küpsema järgmine raamat. Kõik, mida olen siin kirjeldanud, mõjutas mind sedavõrd, et sündis teos “Hinge saatus”. Pean oma esimest raamatut palverännakuks läbi vaimuilma mööda suurt igavikujõge. Rännak algas jõesuudmes füüsilise surma hetkel ja lõppes kohas, kus me siseneme uude kehasse. “Hinge rännakus” läksin ülesvoolu Allika poole nii kaugele, kui suutsin. Nüüdki pole see teisiti. Kuigi iga inimese meeles on mälestus, et ta on seda retke sooritanud lugematuid kordi, tundub, et kehastunud hinged ei suuda mind kaugemale viia.
“Hinge saatus” püüab viia rändurid edasi teisele ekspeditsioonile piki seda jõge, tehes kõrvalepõikeid suurematele harujõgedele, et neid täpsemalt uurida. Meie teisel ühisel retkel tahan avaldada enam selle teekonna varjatud aspekte, et anda inimestele terviklikumat pilti. Koostasin raamatu teemade, mitte aja ja koha järgi. Seega astusin üle hinge teel olevatest tavapärastest erinevate vaimsete paikade vahelistest ajaraamidest, et analüüsida neid kogemusi täiuslikumalt. Samuti püüdsin anda lugejale pildi hinge elu samadest elementidest erinevate juhtumite põhjal. “Hinge saatus” püüab avardada meie arusaamist tohutust korrapärast ja planeeritusest, mis eksisteerib inimeste hüvanguks.
Samas soovin, et teine rännak vaimuilma imede juurde
Kirjastus Nebadon, 2004.
