jõudsid Tallinnasse alles 17. sajandil. Neid mõlemaid tunnustati samuti maksevahendina nagu soola ja veinigi. Kala ja liha konserveerimise, kuid ka toidu maitsestamise vahendina eelistati kasutada soola ja äädikat. Teised säilitamise meetodid olid kuivatamine, hapendamine, marineerimine ja suitsutamine.
Jookide valik ei jäänud oma mitmekesisuselt toidulauale alla. Õlu oli igapäevajoogi eest, vaeste õlle aset täitis vesi. Mõdu ja veini pakuti pidulikel puhkudel, kusjuures Tallinnas joodi peamiselt reinveini, malvasiiri ja romeniid. Neid kõiki võis saada ainult monopoolses seisundis Tallinna raekeldri kaudu. Rahakotile soodsat asendust importveinidele pakkusid kohalikud puuviljaveinid, hõõgveinid, ent ka kali, lahjendatud äädikas ja muu taoline.
Ka lauakombed erinesid oluliselt tänapäeva omadest. Söömaaeg algas rituaalse kätepesuga ja palvega. Peenemates majades kanti toidud söögiruumi eraldi laual (Tafel). Lauanõusid kasutati igapäevasel söömisel vähe. Tavapärased olid nuga ja lusikas, kusjuures pidusöökidele tuli nuga endal ise kaasa võtta. Taldriku aset täitis leivakäär, aga esines juba ka puu- või tinataldrikuid. Laudlina oli salvräti eest. Matslikuks peeti täis suuga rääkimist, matsutamist ja luristamist, lauale sülitamist, laudlinasse nuuskamist, noa kasutamist hambaorgina ja kontide viskamist laua alla või lausa üle õla pildumist.
Linnakorporatsioonide – muuseas kogu hansaruumis levinud – „kostitamised” (Gastereyen) ja „joodud” ei erinenud mitte niivõrd oma laadilt kui söökide ja jookide hulgalt. Ohtralt lauanõusid, eriline ja aeganõudev toiduvalmistamise viis, kallid ja valitud maitseained, suur kogus kallihinnalisi alkohoolseid jooke, muusika ja tants iseloomustasid üht õnnestunud pidusööki, mida ei võetud üksnes seltskondliku olemisena ja lõbutsemisena, vaid milles nähti ka võõrustaja ühiskondliku staatuse ja jõukuse indikaatorit.
Keskajal kujutas söömine ja joomine endast tähtsat argielu osa ja koormas majapidamiskassat kaugelt suuremas mahus kui hilisematel aegadel. Käealused, oskustöölised ja „alamad” käsitöölised pidid kulutama umbkaudu poole oma sissetulekutest selle peale, et neil endil, nende pereliikmetel ja majalistel kõhud täis saaksid. Seejuures ei järgitud söömise puhul ühe majapidamise piires ühiskondlikke ja õiguslikke hierarhiaid: käsitöömeistrid ja kaupmehed sõid oma perekondade, sellide, kaupmeheabide, sulaste ja tüdrukutega ühes ruumis (küll mitte ilmtingimata sama laua taga). Gildi söömingutele siiski naisi reeglina ei lubatud. Erandi moodustasid teatud erilised päevad aastaringis.
Seda, et söömine-joomine ei olnud ainult igapäevane hädavajadus, vaid see täitis ka seltskondlikke ja esinduslikke eesmärke, esitledes kõige muu kõrval isiklikku jõukust või linnakorporatsiooni rikkust, võime järeldada keskaegset peokultuuri uurides. Pidutseti sageli ja helde käega. Raad andis pidusööke tähtsatele külalistele ja kõrgest soost isikutele, pidas lahkunud ordumeistrite ja kõrgmeistrite peiesid (Begängnisse) ja tervitas pidudega uusi ordumeistreid. Gildid korraldasid veidi enne jõule, toomapäeval (21.12), ja lihavõttepaastu ajal (4. paastupühapäev laetare, vastlapäev) nn peajootusid (gildisöömingud) tantsuetteastete ja pidusöökidega. Maikuus järgnes maikrahvipidu, omalaadne kirmas rongkäikude, ratsasõitude ja pidusöökidega, mis vältasid mitu nädalat. Kirikud, mis tähistasid keskajal märksa rohkem pühi kui reformatsiooni järel ja mis soodustasid oma ettenähtud paastuaegadega ex negativo pidutsemist, seadsid sisse hingedepäeva (Hinkepe) ja Kristuse ülestõusmispüha. Muidugi tähistati nende suurte linnapidude kõrval aastaringselt sünde ja surmasid, peeti leeri-, sünnipäeva- ja pulmapidusid.
Meelsasti kulutati raha ka rõivastele ja välimusele. Riided tegid mehe juba tollal ja kuulusid sõna otseses mõttes Tallinna kodaniku habitus’e juurde. Valik koosnes niisamuti nagu toidu puhulgi osalt kohalikest, osalt sisseveetud toodetest (kalev, karusnahad, nahk, aksessuaarid). Ühe loetelu järgi aastaist 1312–1360 töötas linnas 29 rätsepat ja 33 kingseppa. Neile lisandusid köösnerid, arvukalt kalevi- ja karusnahakaupmehi ning 21 kingakaupmeest. Peente kaunistuste ja lisandite tarvis olid ametis värvijad, kullassepad, hõbe-, vase- ja rauasepad, merevaigu lihvijad või mingid muud spetsialistid, kes tegelesid kivide vääristamisega. Igatahes ei olnud mood keskajal mitte niivõrd isikliku või kaasinimeste poolt kujundatud maitse küsimus, vaid pigem küsimus teatud ühiskondlikku seisusesse kuulumisest. Kindlad kangad, värvid ja aplikatsioonid kuulusid kindla ühiskondliku staatuse juurde ja olid teistele seisustele ja kihtidele keelatud. Tekstiil, mida kasutati, koosnes tavaliselt linast, kanepist, nõgesest (kõrvenõgesekiud) ja lambavillast. Lambavilla tarvitati üleriiete valmistamiseks, seetõttu oli tegu materjaliga, mis tõi esile linnakodanike tavapärased ihad. Mida väärtuslikum ja peenemalt töödeldud oli vill, seda kõrgemale kohale linna ühiskondlikus hierarhias tuli paigutada selle kandja. Kes tahtis selles osas veelgi rohkem ära teha, lubas endale rikkalikult värvitud importkangaid Flandriast ja Brabandist, mähkis end sametisse, siidi ja damasti, varustas oma rõivad kallite pannalde ja prossidega, kandis peakotti (kogele) või peent pearätti ja tugevalt pikendatud ninaga nokk-kingi. Peale kõige muu olid 14. ja 15. sajandil kõrges hinnas karusnahad Venemaalt. Keebid ja peakatted said endale ilvese-, leopardi- ja nirginahast voodri. Kes ei tahtnud nii laialt rahakoti raudu paotada, rahuldus rebase-, kärbi-, oravavõi hundinahaga.
Seda, mil määral oli silmatorkavalt kallite ja toretsevate rõivaste kandmise eesmärk inimest esindada ja temast pilti luua, võib välja lugeda Tallinna rae hiliskeskaegsetest rõivamäärustest. Need kehtestasid reeglid selle kohta, mis oli linnas sobilik ja mis sobimatu, kuni kõige pisemate detailideni välja, piirasid kübarate ja kaelusekroogete kõrgust, kaunistuste laadi, hulka ja väärtust (näiteks sohilastel, talunaistel ja prostituutidel oli ehete kandmine täielikult keelatud) ning keelasid daamidel kanda pikki samet-, siid- ja damastseelikuid, pärlitega kraesid, kuldbrokaadist pearätte ja kalliskividega kaetud vöösid. Köösneritele tehti teatavaks karusnahksete pealiste lubatud mõõdud ja hulk. Kingseppadele jagati juhiseid, kui kaugele üle varbaotste võisid ulatuda nende valmistatud nokk-kingade ninad.
Samaväärselt toidu ja riietega väljendus linnakodaniku jõukus ka majaehituses. Vanimad Tallinna kodanikumajad nägid ilmselt välja üsna tagasihoidlikud. Arvatavasti olid need puumajad ja ehitatud Toompea alla läbisegi, ilma kindla korrata. Alles tänavate tekkimise käigus moodustusid tasapisi majaderead, millest kujunesid välja tänavad, mida võime näha tänapäeval. Alates 14. sajandist oli puumajade ehitamine seespool linnamüüri keelatud. Kuid mõistega kivimaja (hereditas lapidas), mida kohtab allikates, ei tähistatud esialgu mitte elumaja, vaid maja juurde kuuluvat aita. Et teha vahet elumaja ja aida vahel, avardasid linnaraamatud hiljem oma mõistete tagavara ja hakkasid aita kutsuma hereditas lapidea dicta kornhus (kivimaja, mida kutsutakse viljaaidaks), elumaja nimetati aga hereditas lapidea in qua moratur või inhabitalis (kivimaja, milles elatakse). Tänapäeval tüüpiliseks peetav Tallinna kodanikumaja sündis niisiis alles 14. sajandi keskpaigas, oli ehitatud kivist ja tavapäraselt gooti stiilis. Sisemiselt struktuurilt vastas maja hansalinnades laialt levinud diilemajale, mis oli Tallinna all-linnas valdav kuni 17. sajandi alguseni. Tegemist oli kõrge viilkatusega hoonega, mis oli kitsama otsaga tänava poole, kuid ulatus sügavale krundi sisse. Avaramatel kruntidel võis seista ka kaks maja, mõlemad oma viilkatusega, ühte neist kasutati peamajana („suurmaja”), teist kõrvalhoonena („väikemaja”). Kui majja siseneti eesuksest, satuti diilesse, mis tihtipeale ulatus ka ülemise korruseni ja moodustas sel kombel hallitaolise struktuuri. Osalt all- , osalt ülakorrusel asuvad eluruumid olid aknaga hoovi poole. Eluruumide hulka kuulusid kohustuslikus korras üks köetud tuba (aestuarium), üks või mitu kütmata kambrit ja mitmesugused väiksed magamiskambrid ja panipaigad. Köök asus sageli allkorrusel trepi kõrval. Ülakorruse eluruumide peal asusid pööningud, mõnikord mitu tükki ülestikku, kuni katuseni välja. Kes tahtis näidata oma rikkust ja selle kaudu ka oma ühiskondlikku staatust, lubas endale uhkeid portaale rikkalike reljeefide, nikerduste ja metallist kaunistustega. Jõukamates majades leidus sageli uhkete kaunistustega sambaid tubades ja akendel, kunstipäraselt kujundatud kappe, kirste ja trepikäsipuid. Klaasaknad olid kogu keskaja vältel väga kallihinnalised ja neid peeti eriliseks luksuseks veel 15. sajandilgi.
Sootuks
