II-le. Aastail 1208–1213 vallutas ja kaotas Valdemar II mitmeid osi Bremeni peapiiskopkonnast ja Stade linna. 1216. aastal hõivas ta Hamburgi. Aastal 1218 kinnitas keiser Friedrich II (1220–1250) Taani võimu Schleswigi, Holsteini, kogu Vendimaa ja Pommeri üle.
Ent Taani ekspansiooni kõrgpunkt Läänemere ruumis oli Eesti alade vallutamine 1219. aastal. Aasta varem oli Riia piiskop Albert ühel riigipäeval Schleswigis palunud Valdemar II abi Novgorodi ja Pihkva sõjaväe sissetungi vastu Liivimaale. Paavst Honorius III (1216–1227) kuulutas järgnevalt kavandatud Taani sissetungi ristisõjaks, Valdemar II kogus kokku sõjaväe, mobiliseeris 1500 laevast koosneva laevastiku ja maabus eestlaste poolt mahajäetud Lindanise linnuse, hilisema Toompea alla. Lisaks taanlastest, slaavlastest ja sakslastest koosnevale kaaskonnale saatsid Taani kuningat veel Lundi peapiiskop Andreas Sunonis (Anders Sunesen) (1201–1228), Schleswigi piiskop Nikolaus I (1192–1233), Århusi piiskop Peder Vagansen (1191–1204) ja ilmselt juba alates 1191. aastast Eestimaal tegutsenud tsistertslasest munk Theoderich, kelle Riia Albert oli määranud eestlaste misjonipiiskopiks (1211–1219).
Kui sõjavägi maale tuli, palusid eestlaste vanemad läbirääkimisi, andsid üle kingitusi ja alistusid Taani kuningale kui oma ülemvalitsejale. Mõned neist lasid end isegi ristida. Seepeale andis Valdemar II välja korralduse linnuse ja kiriku, hilisema toomkiriku ehitamiseks. Samal ajal alustasid sõjameestega koos sõitnud vaimulikud misjonitegevust eestlaste seas. Ent kolm päeva pärast eestlaste vanemate ristimist, arvatavasti 15. juuni õhtul, ründasid eestlased taanlaste laagrit linnuse künkajalamil. Lahing suudeti taanlaste kasuks pöörata ainult tänu Valdemar II läänimehe ja Rügeni vürsti Wizlaw I (1221–1250) ootamatule rünnakule. Selle tagajärjena pani Valdemar lahingus langenud Theoderichi asemel Tallinna piiskopiks (1219–1227) oma kaplani Wescelini (Wesselin) ja allutas talle Lundi peapiiskopkonna. Legendi järgi langes lahingu ajal taevast alla ka nn Dannebrog, märk Jumala soosingust taanlaste üritusele.
Legend jutustab, et Lindanise lahingus tungisid taanlased peale senikaua, kuni piiskop Sunesen käsi taeva poole hoidis, aga kohe kui piiskopil käed ära väsisid ja alla vajusid, taanduti eestlaste ees. Mõned, kes seda märkasid, tulid piiskopile appi, toetasid tema käsivarsi ja taanlased sammusid taas võidukalt edasi. Lahingu otsustaval hetkel palus piiskop Sunesen, et Jumal annaks talle mingi märguande. See langeski taevast punase kangana, millel valge rist, ja just sel hetkel, kui taanlased uuesti taganema hakkasid. Üks hääl hüüdis: „Niipea kui see sõjalipp saab heisatud, te võidate!” Taanlased tormasid edasi ja võitsid lahingu. Päeva lõpuks lamasid tuhanded eestlased surnult maas. Selle legendi toob ära Taani krooniku ja humanisti Christiern Pederseni poolt 1620. aastate algul välja antud Saxo Grammaticuse „Gesta Danorum, Editio Princeps” jafrantsiskaani munga Peder Olseni (Petrus Olai) „Collectanea” umbes aastast 1527. Olsen oli see, kes sidus sündmuse Lindanise lahinguga. Oletatavasti on legend sündinud 1500. aasta paiku, lähtudes ettekujutusest, et taevast allalangenud Dannebrogi puhul on tegemist lipuga, mille Kalmari uniooni kuningas Hans (Johann I) Põhja-Saksamaal Dithmarschis 1500. aastal alla andes kaotas. Esimest korda esineb Dannebrog Hollandi 1370.–1386. aasta vapiraamatus(Gelre). Seal on valge ristiga punast lippu näha Valdemar IV Atterdagi vapil. Valget punase äärisega ja otstest laienevate harudega risti kasutas Portugali Kristuse ordu, mis asutati 1318. aastal ühe ristisõja ajal mauridega. Hamburgis vermitud kuldmündil portuguez’il oli kujutatud Kristuse ristja sõnad i hoc signo vinces. Alates 1478. aastast esineb Dannebrog ka taanikeelsetes tekstides. 1591. aastast alates lasi Christian IV (1588–1648) Taani müntidele vermida samasuguse risti, mis sai peagi tuntuks kui Dannebrogi rist. Kalmari uniooni sõdades Rootsiga peetud läbirääkimistel 15. sajandil oli Dannebrog Taani põhilipp. Pärast 1625. aastat oli Taani sõjaväe lippudel ülemises sisenurgas Dannebrogi märk, mida 17. sajandi kestel esines ka otstest laienevate ristiharudega. Alates 1842. aastast kannavad kõik Taani sõjaväe üksused Dannebrogi lippu otstest laieneva ristiga, erinevalt rahvuslipu ja laevastiku lipu ristist, mille harud on alati kujutatud külgjoontega paralleelselt.
Need Läti Henriku (Henricus de Lettis) kroonikas jutustatud sündmused on seni seisnud esiplaanil enamikus, eelkõige baltisakslaste kirjutatud Tallinna ajaloo käsitlustes, mistõttu neile on Taani poolt ette heidetud ühekülgset (saksasõbralikku) käsitlust. Toetudes teistele allikatele muutub Taani varajane huvi Liivimaa põhjapoolsema osa, Eestimaa vastu veelgi ilmsemaks. Nende põhjal tegi Taani kuningas Knud IV Püha (1080–1086) 1075. aastal ja 1080. aastatel kaks sõjakäiku Liivimaale, sealhulgas Eestimaale, ja võttis endale Eestimaa hertsogi tiitli. Just niimoodi tituleeris paavst Coelestinus III (1191–1198) 1197. aastal ka Taani kuningat Knud VI (1182–1202). Valdemar II olevat juba 1219. aastal rajanud Lindanise lahinguvälja lähedusse Revali linnuse, mida eestlased aastail 1220 ja 1223 ründasid, aga ei suutnud ära võtta. On võimalik, et selsamal 1219. aastal andis kuningas temaga koos Eestimaale tulnud Taani kaaskonnale erilise rüütliõiguse („regulatsioonide”). Sellest võib järeldada, et Taani kuninga ja Rävala maakonna eesti elanike omavaheline suhe oli lepingulise või kaitselise iseloomuga. Peale selle oletatakse, et taanlased tegid seal ka edukaid ristiusustamise katseid.
1 Valdemar II Võitja pitser.
Mis iganes seal tegelikult ka ei sündinud – Valdemar II võim Rävala maakonnas kestis vaid üürikest aega. Kui üks põhjasaksa vasall oli Valdemari 1223. aastal vangi võtnud, sai ta end vabaks osta üksnes lubadusega vabastada kõik vallutatud alad peale Eestimaa ja Rügeni. Kõrvuti nende sündmustega tungis Mõõgavendade ordu alates 1224. aastast üha kaugemale Taani-Eesti terrirooriumile. Paavsti legaat Modena Wilhelm üritas küll sündmuste arengut pärssida ja luua üht Rooma kuuriariiki neutraalse tsoonina kahe vaenutseva poole vahele, ent see ei läinud tal korda. Aastal 1227 vallutas Mõõgavendade ordu paavsti nõusolekul Lindanise linnuse ja paavsti asevalitseja Eestimaal andis Rävala maakonna valitsemise ordule üle. Kohe seejärel hakkas Mõõgavendade ordumeister Volquin (1209–1236), kes oli varmas ehitama, Toompeale kivilinnuse esimesi müüre ja torne rajama (vt ill 2). Taanlaste, võib-olla ka paavsti vasallide poolt veel samal aastal ette võetud katse linnus tagasi vallutada luhtus haledalt.
Hansa Liidu sünd
Tallinna linna tekkimise kolmas ajend oli Hansa Liit. See kasvas välja 12. sajandi Põhjamere ja Läänemere ruumi kaupmeesteühistutest. Üldiselt käsitletakse Hansa Liidu sünnina Lübecki linna kui esimese saksa Läänemere-äärse linna asutamist 1143. aastal ja saksa kaupmeesteliidu mainimist ühes Londoni ürikus aastast 1157. Läänemerele sel moel loodud juurdepääs andis Saksa-Rooma riigi kaupmeestele võimaluse organiseerida kaubandust Põhja-Venemaa rikkalike toorainevarudega (nt teravili, puit, vaha) alade ja valmistoodetega (nt kangad, relvad) kauplevate Lääne-Euroopa maade vahel. Lübecki asutamine oli Tallinnale oluline, sest nüüdsest hakati Lübecki linnaõiguse eeskuju järgima kogu Läänemere ruumi saksaõiguslikes linnades, nende hulgas ka Tallinna all-linna linnaõiguses. Läänemerele Lübecki ja teiste hansalinnade kaudu juurdepääsu loomise olulisust suurendas Läänemerelt Mustale merele ja idamaadesse viivate Skandinaavia vanade kaubateede tähtsuse kahanemine seoses kasaaride ja mongolite riigi laienemisega läände. Põhjavene kaubandus võttis nüüd Läänemere kaudu jõulisemalt suuna läände.
Tallinn Mõõgavendade ordu, Taani kuningriigi ja Hansa Liidu vahel (1219–1346)
Tallinna linnuse ülevõtmisega kinnitas Mõõgavendade ordu küll esialgu de facto oma võimu Tallinna ja Eestimaa üle, ent sellele järgnenud ajajärgul kohtas ta vastuseisu Tallinna naabruses asuvate Harju ja Viru maakondade rüütelkondade seas, kes olid astunud liitu Aulne’i Baudouiniga, Põhja-Eesti, Kuramaa ja Zemgale piiskopi ja paavsti kardinallegaadi Otto von St. Nikolause (1232–1236) uue pönitentsiaari ja nuntsiusega Liivimaal, kes nõudis mõõgavendadelt augustis 1233 Tallinna linnuse üleandmist paavst Gregorius IX-le (1227–1241). Mitme verise lahingu järel Harju ja Viru rüütlitega suutsid mõõgavennad linnuse siiski enda valdusesse jätta. Muuhulgas surus Taani kuningas paavsti juures läbi
