Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

      1. Sõdalased udus

      Gonti saar, üksik mägi, mille tipp sirutub miili kõrgusele tormidest räsitud Kirdemere kohal, on kuulus oma võlurite poolest. Saare sügavate orgude asulatest ja hämarate kitsaste lahtede sadamatest on läinud nii mõnigi gontlane võlurina või maagina linnadesse Saarestikuisandate teenistusse või otsinud end oma võlukunstiga elatades seiklusi tervel Meremaal saarelt saarele rännates.

      Räägitakse, et suurim võlur, kuid kindlasti suurim rännumees oli Raudkulli-nimeline mees, kellest sai omal ajal nii Loheisand kui ka Arhimaag. Tema elukäiku on kirjeldatud „Gedi laulus” ja paljudes teistes lauludes, kuid see lugu räägib ajast enne tema kuulsaks saamist, enne laulude loomist.

      Ta sündis üksildases Kümne Lepa külas, mis asus kõrgel mäeküljel Põhjaoru suudmes. Külast allpool kulgevad karjamaad ja põllud astangutena mere poole ning Ari jõe käärudes leidub teisigi asulaid, kuid külast kõrgemal tõusevad kiviste ja lumiste kõrguste poole üksnes metsaga kaetud mäeharjad.

      Nime Duny, mida ta kandis lapsepõlves, oli andnud talle ema ning see nimi ja elu olidki ainsad, mida ema talle anda sai, sest ta suri enne, kui poiss oli aastaseks saanud. Poisi isa, küla pronksisepp, oli morn ja sõnaaher mees ning et Duny kuus venda olid temast palju vanemad ning läksid üksteise järel kes põldu harima, kes merd sõitma, kes teistesse Põhjaoru linnadesse sepatööd tegema, siis polnud kedagi, kes lapse helluse ja armastusega üles oleks kasvatanud.

      Poiss kasvas omapead ja jõudsalt nagu umbrohi, ta oli pikk, väle, sõnakas, uhke ja kärsitu. Koos teiste külalastega karjatas ta jõelähtme järskudel niitudel kitsi ning kui tal oli juba küllalt jõudu, et lõõtsa lahti tõmmata ja kinni suruda, pani isa ta sepapoisina tööle, palgaks ohtrad vopsud ja võmmud.

      Dunyst ei olnud siiski õiget töötegijat. Ta oli alalõpmata kuhugi kadunud, kord hulkus ta sügaval metsas, kord ujus Ari jões, mis oli külm ja kiire vooluga nagu kõik Gonti jõed, kord ronis ta mööda kaljusid ja järske nõlvakuid kõrgele metsa kohale, kust paistis meri, see laiuv Põhjaookean, milles Perregalist kaugemal enam ühtki saart ei leidu.

      Külas elas ka poisi surnud ema õde. Ta oli teinud lapse heaks kõik mis vaja, kui see alles väike oli, aga tal oli endalgi palju tegemist, ning kui poiss juba vähegi ise toime tuli, ei pööranud tädi talle enam tähelepanu. Ühel päeval aga, kui poiss oli seitsmeaastane, aga ei olnud veel mingit õpetust saanud ega teadnud midagi maailmas leiduvatest oskustest ja vägedest, kuulis ta, kuidas tädi hüüdis mingeid sõnu kitsele, kes oli hüti õlgkatusele karanud ega tulnud sealt enam alla. Kui tädi kitsele mingeid salme luges, hüppas loom otsekohe maha.

      Kui Duny järgmisel päeval Kõrge Kose juures pikakarvalisi kitsi karjatas, hüüdis ta ka neile kuuldud sõnu, teadmata nende tähendust või kasutusviisi ega sedagi, mis sõnad need õieti olid:

      Ta karjus neid sõnu kõva häälega ning kitsed tulid tema juurde. Nad tulid väga kiiresti, ühes troppis ja hääletult. Nad silmitsesid teda oma kollaste silmade mustadest piludest.

      Duny puhkes naerma ning hüüdis uuesti neid sõnu, sedasama salmi, mis andis talle kitsede üle võimu. Loomad tulid lähemale, nad tunglesid ja tõuklesid tema ümber.

      Äkitselt hakkas Duny kartma nende jämedaid kaardus sarvi, kummalisi silmi ja kummalist vaikust. Ta katsus nende keskelt välja pääseda ja minema joosta. Kitsed jooksid tema ümber kobarasse hoidudes koos temaga ning nõnda jõudsid nad lõpuks külla – kõik kitsed troppis koos, otsekui oleksid nad köiega kõvasti kokku seotud, ning nende keskel nuttev ja lõugav poiss. Külaelanikud jooksid välja, käratasid kitsede peale ja naersid poisi üle. Teiste hulgas tuli ka poisi tädi, aga tema ei naernud. Ta ütles kitsedele üheainsa sõna ning loomad hakkasid lummusest vabanenult mökitama, noori võrseid näksima ja ringi uitama.

      „Tule minuga,” ütles tädi Dunyle.

      Ta viis poisi oma hütti, kus ta üksi elas. Tavaliselt ei lasknud ta sinna ühtki last ning lapsed kartsid tema elupaika.

      Hütt oli madal ja hämar, sel ei olnud aknaid ning kõikjal hõljus katusepennide küljes kuivavate taimede – mündi, kuldlaugu ja liivatee, raudrohu, kõrkjalille ja pöörirohu, hurmaheina, sõralehe, soolikarohu ja loorberi lõhn. Tädi istus ristijalu kolde ette, kõõritas poissi läbi musta juuksepahmaka ja küsis, mida poiss oli kitsedele öelnud ja kas poiss teadis, mis salm see oli. Kui ta avastas, et Duny ei teadnud midagi, aga oli ometi lummanud loomi nii, et need tulid tema juurde ja järgnesid talle, mõistis ta, et poisil oli ilmselt eeldusi nõiaks saada.

      Kui õepoeg ei olnud poiss talle midagi tähendanud, aga nüüd vaatas naine last uue pilguga. Ta kiitis poissi ning ütles, et võib õpetada talle meelepärasemaid salme, mis panevad näiteks teo oma karbist välja vaatama, või sõna, mis kutsub pistriku taevast alla.

      „Oo jaa, õpeta mulle see sõna!” ütles poiss, kes oli äsjase ehmatuse unustanud ja läks kuuldud kiitusest puhevile.

      Nõid ütles talle: „Kui ma õpetan sulle selle sõna, ei tohi sa seda teistele lastele öelda.”

      „Ma luban, et ei ütle.”

      Naine naeratas tema võhikliku õhina peale. „Väga hea. Aga ma võtan sind sõnast. Sinu keel jääb kammitsasse, kuni mina selle lahti päästan, ning isegi siis, kui sa jälle rääkida saad, ei ole sa võimeline minu õpetatud sõna teiste inimeste kuuldes lausuma. Me peame oma ameti saladusi hoidma.”

      „Hüva,” vastas poiss, aga tal polnudki mingit tahtmist rääkida oma saladusest mängukaaslastele, sest talle meeldis teada ja teha seda, mida teised ei tea ega oska.

      Ta istus paigal, kuni tädi kammis oma sassis juukseid, sidus kleidivöö sõlme ja istus uuesti, jalad risti, maha, visates mitu peotäit lehti koldesse, nii et hämar hütt täitus suitsuga. Tädi hakkas laulma. Tema hääl läks kord kõrgeks, kord madalaks, otsekui oleks tema suu läbi laulnud mingi teine hääl, ning see laul üha kestis ja kestis, kuni poiss ei teadnud enam, kas ta oli ärkvel või magas, ning kogu selle aja istus tema kõrval, silmad suitsust punased, lausuja vana must koer, kes ei haukunud kunagi. Siis hakkas lausuja rääkima Dunyga keeles, mida poiss ei mõistnud, ning sundis teda koos endaga salme ja sõnu kordama.

      „Räägi!” käskis lausuja, et loitsu proovile panna.

      Poiss ei saanud rääkida, aga ta naeris.

      Siis hakkas poisi tädi tema jõudu pisut pelgama, sest ta oli kasutanud kõige vägevamat loitsu, mis ta teadis: ta ei püüdnud allutada endale üksnes poisi kõnevõimet ja vaikimist, vaid tahtis panna ka poisi ennast nõiakunstis teenima. Aga isegi loitsu mõju all oli poiss naernud. Naine ei lausunud sõnagi. Ta viskas koldesse puhast vett, kuni suits hajus, andis poisile vett juua ning kui õhk oli jälle puhas ja poiss rääkida sai, õpetas lausuja talle pistriku päris nime, mille lausumise peale pistrik tulema pidi.

      See oli Duny esimene samm teel, mida mööda ta käis terve oma elu, maagide teel, teel, mis viis teda lõpuks jälitama varju üle maade ja merede surmariigi valguseta randadeni välja. Aga kui ta neid esimesi samme astus, näis

Скачать книгу