elavad inimesed. See on see, mis ta on. Maailma osake. Illusioonimuutuse abil võib anda sellele teemandi välimuse – või lille, kärbse, silma või leegi kuju.” Sedamööda, kuidas õpetaja neid nimetas, võttis kivi ühe kuju teise järel ning muutus siis uuesti kiviks. „Aga see on pelk näivus. Illusioon petab vaataja meeli, paneb ta nägema, kuulma ja tundma, et asi on muutunud. Aga asja ennast see ei muuda. Selleks, et muuta see kivi juveeliks, pead sa muutma tema päris nime. Ja isegi maailma nii väikese osakese muutmine, mu poeg, tähendab maailma muutmist. Seda on võimalik teha. Seda on tõesti võimalik teha. See on Muutmismeistri kunst ning sa õpid seda, kui oled selleks valmis. Aga sa ei tohi muuta ühtki asja, ühtki kivikest, ühtki liivatera, kuni sa ei tea, millist head või kurja sinu tegu võib põhjustada. Maailm on tasakaalus, Ekviliibriumis. Võluri muutmis- või kutsumiskunst võib maailma tasakaalu rikkuda. See vägi on ohtlik. See on väga hukatuslik. See peab järgnema teadmistele ja teenima vajadusi. Küünla läitmisega kaasneb vari…”
Õpetaja vaatas uuesti kivikest. „Tead sa, kivi on samuti väärtuslik,” ütles ta lõbusamalt. „Kui kõik Meremaa saared oleksid tehtud teemandist, oleks meie elu siin raske. Tunne rõõmu illusioonidest, poiss, ja las kivid jäävad kivideks.” Õpetaja naeratas, aga Ged ei jäänud rahule. Pruugib vaid maagilt tema saladusi uurida ja ta hakkab alati, samuti nagu Ogion, rääkima tasakaalust, ohust ja pimedusest. Aga kindlasti oli neist lapsikutest illusiooniloomistest tõelise kutsumise ja muutmiseni jõudnud võlur küllalt vägev, et teha, mida ta tahab, et maailma oma heaks arvamist mööda tasakaalu seada ning pimedust omaenda valgusega tõrjuda.
Koridoris kohtus ta Jaspisega, kes rääkis temaga sest ajast peale, kui Gedi saavutusi koolis kiitma hakati, pealtnäha sõbralikumalt, kuid tegelikult veelgi halvustavamalt. „Sa oled morni näoga, Raudkull,” ütles ta nüüd, „kas silmamoondamine läks untsu?”
Püüdes nagu alati Jaspisega üheväärsena esineda, ei pööranud Ged küsimuse iroonilisele toonile tähelepanu ja vastas: „Mul on silmamoondamisest kõrini, mul on kõrini sellest illusioonide loomisest, mis kõlbab üksnes lossides ja läänides jõudeelu elavate isandate lõbustamiseks. Õigest võlukunstist on mulle siiani Rokel õpetatud ainult virvavalguse loomist ja mõnda ilmaloitsu. Ülejäänud on selge narrus.”
„Narri käes on isegi narrus ohtlik,” kostis Jaspis.
Selle peale pöördus Ged ringi, otsekui oleks talle vastu nägu löödud, ning astus sammu Jaspise poole, aga vanem poiss naeratas, nagu ei olekski ta tahtnud midagi solvavat öelda, noogutas oma kõrgil graatsilisel kombel pead ja läks edasi.
Ged jäi paigale, raev südames, vaatas Jaspisele järele ning vandus, et ta saab oma võistlejast võitu, ja mitte mingis lihtsas silmamoondamises, vaid tõelises väe proovilepanekus. Ta tõestab oma võimeid ja häbistab Jaspist. Ta ei lase sel poisil enda peale ülevalt alla vaadata, olgu ta pealegi nii graatsiline, põlastav ja marruajav.
Ged ei hakanud üldse mõtlemagi, miks võis Jaspis teda vihata. Ta teadis üksnes, miks tema Jaspist vihkab. Teised õpilased olid peagi mõistnud, et nad suudavad harva Gediga võistelda, olgu siis tegemist nalja või tõsise nõidumisega, ning ütlesid tema kohta kes kiitvalt, kes pahatahtlikult: „Tema on sündinud võlur, ta ei lase kellelgi endast võitu saada.” Jaspis üksi ei kiitnud ega vältinud teda, vaid suhtus temasse lihtsalt kerge muigega ja üleolevalt. Ning seetõttu oli Jaspis ainus võistleja, keda tuli häbistada.
Ged ei mõistnud või ei tahtnud mõista, et selles jõukatsumises, mille külge ta klammerdus ning mida ta oma uhkusega turgutas, oli midagi sellest ohust, sellest pimedusest, mille eest Käemeister teda leebelt oli hoiatanud.
Kui teda parajasti pime raev ei vallanud, sai ta väga hästi aru, et temast ei olnud veel Jaspisele ega ühelegi teisele vanemale poisile võrdset, ning tegi lihtsalt oma tööd ja elas tavalist elu. Suve lõpul polnud õppetöö enam nii pingeline ja poistel jäi rohkem aega meelelahutusteks: nõiutud paatide võiduajamiseks sadamas, silmamoondamise vägitükkideks Suure Maja õuedes ning pöörasteks peitusemängudeks metsasaludes pikkadel õhtutel, kui polnud näha ei peitjaid ega otsijaid ning puude vahel liikusid hõikudes ja naerdes üksnes nõrgale veiklevale virvavalgusele järgnevad või selle eest põiklevad hääled. Sügise saabudes asusid õpilased uuesti tööle ja harjutasid uusi võluvõtteid. Gedi esimesed Rokel veedetud kuud olid seega möödunud kiiresti, tulvil kirgi ja imesid.
Talvel oli kõik teisiti. Ged ja veel seitse poissi saadeti Roke saare teise otsa, kõige kaugemale põhjaneemele, kus seisab Üksildane Torn. Seal elas üksinda Nimemeister, kelle nimel Kurremkarmerruk – ei olnud tähendust üheski keeles. Miilide kaugusel tornist ei asunud ühtki talu ega eluaset. Süngena seisis see põhjakaljudel, hallid olid pilved talvise mere kohal, lõputud olid nimede read ja loetelud, mida Nimemeistri kaheksa õpilast pidid õppima. Torni kõrges toas istus Kurremkarmerruk kõrgel istmel nende keskel ja kirjutas ritta nimesid, mis tuli õppida selgeks enne, kui tint keskööl kustus ja tühja pärgamendi järele jättis. Tornis oli alati külm, poolpime ja vaikne, ainsad helid olid Meistri sulekrabin ja võibolla ka ohked, mida tõi kuuldavale mõni õpilane, kes pidi õppima enne keskööd selgeks iga neeme, maanina, lahe, väina, abaja, kanali, sadama, madaliku, kari ja kalju nime Pelnishi meres asuva väikese Lossowi saare rannikul. Kui õpilane nurises, võis juhtuda, et Meister ei öelnud midagi, kuid pikendas nimekirja või lausus siis: „See, kes tahab saada meremeistriks, peab teadma iga veetilga päris nime meres.”
Ged ohkas mõnikord, aga ta ei nurisenud. Ta mõistis, et selles igavas ja lõputus paikade, asjade ja olendite päris nimede õppimises peitus ihaldatud võim, otsekui kalliskivi kuiva kaevu põhjas. Sest võlukunst seisnebki iga asja õige nimega nimetamises. Nii oli Kurremkarmerruk öelnud neile vaid korra, esimesel Tornis veedetud õhtul, rohkem ta seda ei korranud, kuid Ged ei unustanud tema sõnu. „Nii mitugi suure väega maagi,” oli Meister öelnud, „on püüdnud terve elu üheainsa asja nime teada saada – ühtainsat kadunud või peidetud nime. Ja nimekirjad ei ole ikka veel täielikud. Ega saagi olema senikaua, kuni maailm kestab. Kuulake, ja te mõistate, miks see nii on. Maailmas päikese all ning teises ilmas, kus päikest ei ole, leidub palju säärast, millel pole mingit tegemist inimeste ega inimkõnega, ning on olemas ka vägesid, mis on meie võimusest väljas. Aga võluda, päriselt võluda, saavad ainult need olevused, kes räägivad Meremaa hardi keelt või Vana Keelt, millest see on välja kasvanud.
Seda keelt räägivad lohed ja rääkis ka Segoy, kes maailma saared lõi, ning see on ka meie leede, laulude, loitsude, sõnumiste ja manamiste keel. Vana Keele sõnad on varjatud ja muudetud kujul meie hardi keele sõnade seas. Meie nimetame vahtu laineharjadel „sukien”, see sõna on tehtud kahest Vana Keele sõnast: „suk” – sulg ja „inien” – meri. Vaht on mere sulg. Aga vahtu ei saa võluda, nimetades seda sukieniks; selleks tuleb kasutada vahu enda päris nime Vanas Keeles, mis on „essa”. Iga lausuja teab mõnda sõna Vanas Keeles ja maag teab neid palju. Aga sõnu on hulga rohkem, mõni on aja jooksul kaotsi läinud, mõni on ära peidetud, mõnda teavad ainult lohed ja Maa Vanad Väed ning mõnda ei tea ükski elav hing, kuid pole inimest, kes need kõik selgeks suudaks õppida. Sellel keelel ei ole lõppu.
Põhjus on järgmine. Mere nimi on tõesti kenasti ja korralikult „inien”. Aga ka sellel, mida me nimetame Sisemereks, on Vanas Keeles oma nimi. Et ühelgi asjal ei saa olla kahte päris nime, siis võib „inien” tähendada ainult „kogu merd peale Sisemere”. Ja muidugi ei tähenda see isegi seda, sest pole võimalik üles lugeda kõiki meresid, lahtesid ja väinu, millel on oma nimi. Nii et kui mõni maagist meremeister oleks piisavalt hull, et tahaks tervet ookeani tormile kihutada või vaigistada, siis tuleks tal oma loitsus öelda mitte ainult – „inien”, vaid ka mere iga osa, tüki ja triibu nime terves Saarestikus ja kõigil Rajadel ning sealt edasi kuni paigani, kus nimesid enam ei ole. Nõnda seab seesama asi, mis annab meile võlumiseks väe, ka sellele piirid. Maag suudab kontrollida ainult seda, mis on tema lähedal, mida ta saab täpselt ja ammendavalt nimetada. Ja see on hea. Kui asi poleks nõnda, oleks vägevate kurjus
