järgi haisevalt poisilt, õpilaselt, kes ei oska isegi Esimest Muutmist?”
„Jaspis,” lausus Ged, „mida tead sina sellest, mida tean mina?”
Ilma et keegi oleks ühtki sõna kuulnud, kadus Ged hetkeks silmist ning seal, kus ta seisnud oli, hõljus suur pistrik, kes avas noka karjeks – see vältas vaid hetke, siis seisis Ged taas vilkuvas tõrvikuvalguses, tumedate silmade pilk Jaspisele suunatud.
Jaspis oli jahmunult tagasi astunud, aga nüüd kehitas ta õlgu ja lausus ühe sõna: „Illusioon.”
Teised hakkasid pomisema. Kurehernes ütles: „See ei olnud illusioon. See oli päris muutmine. Ja sellest piisab, Jaspis, kuula…”
„Piisab näitamaks, et ta on Meistri selja taga Vormimise raamatusse piilunud – ja mis sellest? Lase edasi, Kitsekarjus. Mulle meeldib, kuidas sa ise endale lõksu sead. Mida rohkem sa püüad tõestada, et sa oled minuga võrdne, seda paremini sa näitad, kes sa tegelikult oled.”
Selle peale keeras Kurehernes Jaspisele selja ning ütles väga tasa Gedile: „Raudkull, ole nüüd tõeline mees ja jäta see kemplemine – tule minuga…”
Ged vaatas sõbrale otsa ja naeratas, kuid lausus üksnes: „Võta Hoeg natukeseks ajaks enda kätte.” Ta andis Kureherne kätte väikese otaki, kes oli nagu tavaliselt tema õlal istunud. Loom ei olnud kunagi kellelgi peale Gedi ennast puutuda lasknud, aga nüüd läks ta Kureheme juurde, ronis mööda käsivart üles ja jäi õlale kössitama, pööramata suurte säravate silmade pilku peremehelt.
„Niisiis, Jaspis,” ütles Ged niisama rahulikult nagu enne, „mida sa kavatsed oma üleoleku tõestamiseks teha?”
„Mina ei tarvitse midagi teha, Kitsekarjus. Aga ma teen siiski. Ma annan sulle šansi – võimaluse. Kadedus närib sind nagu uss õuna. Laseme selle ussi välja. Kunagi kiitlesid sa Roke künka juures, et Gonti võlurid võlukunstiga ei mängi. Tule nüüd Roke künka juurde ja näita meile, mida nad siis teevad. Ja pärast näitan mina sulle võib-olla natuke enda nõiakunsti.”
„Jah, seda ma tahaksin näha,” vastas Ged. Nooremad poisid, kes olid harjunud, et tema viha vähimagi pilke või solvangu peale lahvatas, jälgisid teda nüüd ja imestasid tema külma verd. Kurehernes ei vaadanud Gedi mitte imetlusega, vaid kasvava hirmuga. Ta püüdis uuesti vahele segada, aga Jaspis ütles: „Hoia sina sellest eemale, Kurehernes. Noh, Kitsekarjus, mis sa hakkad peale sulle antud võimalusega? Kas sa näitad meile illusiooni, tulekera, loitsu, millega kitsede kärntõbe ravida?”
„Mida sa tahaksid, et ma teeksin, Jaspis?”
Vanem poiss kehitas õlgu. „Kas või seda, et sa kutsuksid mõne surnu hinge välja.”
„Kutsungi.”
„Ei kutsu!” Jaspis vaatas talle otse silma ning äkitselt lõkkele löönud raev varjutas põlguse. „Ei sa kutsu. Sa ei suuda. Sa muudkui ärpled ja ärpled…”
„Vannun oma nime nimel, et ma teen seda!”
Kõik seisid hetke täiesti liikumatult.
Astunud eemale Kurehernest, kes oleks võinud teda jõuga kinni hoida, sammus Ged tagasi vaatamata õuest välja. Pea kohal tantsisklevad virvatähed hääbusid ja vajusid maha. Jaspis kõhkles hetke ja järgnes siis Gedile. Kõik teised rühkisid vaikides nende järel, uudishimulikud ja hirmul.
Roke künka tumedad nõlvad kerkisid suveöö kuutõusueelsesse pimedusse. See küngas, millel oli tehtud palju imesid, mõjus oma kohalolekuga rõhuvalt, otsekui oleks neid ümbritsevas õhus olnud mingi raskus. Kui poisid jõudsid künkanõlvale, mõtlesid nad künka juurtele, mis ulatusid sügavale, sügavamale kui meri, päris maailma südamikus peituvate vanade pimedate tuledeni välja. Nad peatusid idanõlval. Neist kõrgemal künkaharjal mustava rohu kohal rippusid tähed. Polnud tunda tuuleõhkugi.
Ged astus mõne sammu teistest kõrgemale, keeras ringi ja küsis selge häälega: „Jaspis! Kelle hinge ma välja kutsun?”
„Kutsu keda tahad. Keegi ei võta sind kuulda.” Jaspise hääl värises pisut, küllap see tuli vihast. Ged vastas talle tasa ja pilklikult: „Kas sa kardad?”
Ged isegi ei kuulanud, kas Jaspis ka midagi vastas. Jaspis ei läinud talle enam korda. Nüüd, kui nad seisid Roke künkal, olid viha ja raev kadunud, nende asemele oli asunud täielik kindlustunne. Tal ei olnud vaja kedagi kadestada. Ta teadis, et sel ööl, sel pimedal nõiutud maapinnal oli tema vägi suurem kui kunagi varem, see valgus temasse, kuni ta vaevu ohjeldatavast jõust värises. Ta teadis nüüd, et Jaspis jääb temast kaugele maha, on võib-olla üksnes selleks saadetud, et teda täna siia tuua, ta ei ole mitte võistleja, vaid kõigest Gedi saatuse käsilane. Ged tajus, kuidas künkajuured tema jalge all üha allapoole ja allapoole pimedusse kadusid ning pea kohal nägi ta tähtede kuivi kaugeid tulesid. Nende vahel allus kõik tema korraldusele, tema käsule. Ta seisis maailma keskmes.
„Ärge kartke,” ütles ta naeratades. „Ma kutsun naise hinge. Naist ei pruugi teil karta. Ma kutsun Elfarrani, „Enladi laulu” kauni daami.”
„Ta suri tuhat aastat tagasi, tema luud lebavad kaugel Éa merepõhjas ning võib-olla ei olnud niisugust naist üldse olemas.”
„Kas aastatel ja kaugustel on surnutele tähtsust? Kas Laulud valetavad?” küsis Ged endise leebe pilklikkusega, ütles siis: „Jälgige õhku mu käte vahel,” pöördus kõrvale ning jäi liikumatult seisma.
Ta sirutas käed aeglaselt ja suure kaarega laiali, see oli tervitusliigutus, millega manamist alustatakse. Siis hakkas ta lausuma.
Ta oli lugenud selle Kutsumisloitsu ruune Ogioni raamatust rohkem kui kaks aastat tagasi ega olnud neid hiljem kordagi näinud. Tookord oli ta lugenud neid pimeduses. Ta oleks otsekui taas lugenud selles samas pimeduses tema ees öös avatud lehekülge. Aga seekord sai ta loetud sõnadest aru, lausus neid üksteise järel valjusti ning nägi viiteid, kuidas siduda loitsu häälekõlaga ning keha ja käe liikumisega.
Teised poisid seisid ja vaatasid vaikides ning kui võbinat mitte arvestada, siis ka liikumatult, sest suur loits hakkas toimima. Gedi hääl oli ikka veel vaikne, kuid muutunud, sellesse olid tekkinud sügavad ja laulvad toonid ning tema sõnad olid neile tundmatud. Ged jäi vait. Äkitselt tõusis tuul, mis pani rohu kahisema. Ged laskus põlvili ja hüüdis midagi valju häälega. Siis vajus ta kummuli, otsekui tahtnuks ta oma väljasirutatud kätega maad emmata, aga kui ta seejärel uuesti püsti tõusis, hoidis ta pingul käte vahel midagi tumedat, see oli nii raske, et ta hakkas jalule tõustes pingutusest värisema. Kuum tuul vingus künka mustas visklevas rohus. Isegi kui tähed veel taevas paistsid, ei näinud neid keegi.
Loitsu sõnad väljusid sisinal ja pominal Gedi suust, siis aga hüüdis ta valjusti ja selgelt: „Elfarran!”
Taas hüüdis ta nime: „Elfarran!”
Ja veel kolmaski kord: „Elfarran!”
Vormitu pimedus, mille ta oli üles tõstnud, hakkas lagunema. See lahknes ning Gedi laialisirutatud käte vahel kiirgas kahvatu valgustelg, nõrk ovaal, mis ulatus maapinnalt tema tõstetud käte kõrgusele. Hetkeks liikus valgusovaalis mingi kogu, inimkogu, pikk naine, kes üle õla tagasi vaatas. Tema nägu oli ilus, kurb ja tulvil hirmu.
Ainult hetkeks väreles see hing seal. Siis muutus kahkjas ovaal Gedi käte vahel eredamaks. See rebend maapõue ja öö pimeduses, maailma kangasse käristatud auk laienes ja kasvas. Sellest lõõskas kohutavat valgust. Ja eredast korrapäratust lõhest ronis välja mingi väle
