oli võtnud pistriku kuju metsikus ahastuses ja vihas ning Osskilist ära lennates oli tal peas olnud ainult üks mõte: lennata ära nii kivi kui ka varju eest, pääseda külmadelt reetlikelt maadelt, minna koju. Pistriku viha ja metsikus olid otsekui tema enda tunded ning saidki tema tunneteks, ning tema tahe lennata sai pistriku tahteks. Nii oli ta lennanud üle Enladi, laskunud jooma üksildasele metsajärvele, kuid löönud kohe jälle tiivad lahti, sest teda kannustas hirm talle järgneva varju ees. Ta ületas suure merekoridori, mida nimetatakse Enladi Lõugadeks, ja lendas üha edasi kagusse, Oranéa künkad uduselt paremal pool ja Andradi künkad veel udusemalt vasakul pool paistmas, ees aga laius üksnes meri, kuni lõpuks kerkis lainetest üks muutumatu laine, mis tõusis üha kõrgemale – Gonti valge tipp. Selle pika lennu päikesevalguses ja pimeduses olid teda kandnud pistrikutiivad, ta oli vaadanud maailma pistriku silmadega, ning oma mõtteid unustades oli ta lõpuks tundnud vaid seda, mida tunneb pistrik: nälga, tuult, lennurütmi.
Ta lendas õigesse pelgupaika. Neid, kes teda uuesti inimeseks oleksid suutnud teha, oli Rokel vähe ja Gontil ainult üks.
Kui ta ärkas, oli ta metsik ja vaikiv. Ogion ei rääkinud temaga, andis talle liha ja vett ning laskis tal istuda tule ääres süngelt nagu suur kurnatud pahur kull. Kui saabus öö, heitis Ged magama. Kolmandal hommikul tuli ta kolde äärde, kus maag istus ja tulle vahtis, ning ütles: „Õpetaja…”
„Tere tulemast, poiss,” vastas Ogion.
„Tulin sinu juurde tagasi nii, nagu läksin – narrina,” ütles noormees kareda ja tuhmi häälega. Maag muigas kergelt, andis Gedile märku istuda tema vastu tule äärde ning asus ise neile teed keetma.
Väljas sadas lund, siin Gonti alumistel nõlvadel oli see talve esimene lumi. Ogioni akendel olid luugid kõvasti ees, aga nad kuulsid, kuidas märg lumi pehmelt katusele langes ja sügav lumevaikus kõikjal maja ümber maad võttis. Nad istusid kaua kolde ees ja Ged jutustas oma vanale õpetajale, mis oli juhtunud sellest ajast peale, kui ta Gontilt Varjunimelisel laeval minema oli purjetanud. Ogion ei esitanud ühtki küsimust ning kui Ged oli lõpetanud, istus ta kaua rahulikult ja mõtiskledes. Siis tõusis ta püsti, pani lauale leiba, juustu ja veini ning nad sõid üheskoos. Kui nad olid söönud ja laua koristanud, hakkas Ogion rääkima.
„Sul on valusad armid, poiss,” ütles ta.
„Mul ei ole selle varju vastu võitlemiseks jõudu,” vastas Ged.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
