vetes nad parasjagu asusid. Ged kuulis, kuidas mehed rääkisid Rokest põhjas asuvast leetseljakust ja Borilouse karidest idas; teised väitsid, et nad võisid olla nüüd juba kursist kaugele kõrvale kaldunud ja purjetada lõuna pool Kameryt tühjas meres. Tuul läks veelgi tugevamaks ja rebis suurte lainete servad lendavateks vahuräbalateks, aga laevamehed sõudsid ikka veel allatuult edelasse. Sõudmiskordi lühendati, sest töö oli väga raske; nooremad pandi kahekesi ühe aeru peale ja Ged sõudis koos teistega, nagu ta oli sõudnud Gontist lahkumisest saadik. Kui nad parajasti ei sõudnud, kühveldasid nad galeerist vett välja, sest lained pillutasid seda rängalt. Nii rügasid nad keset laineid, mis tõttasid tuules nagu suitsevad mäed, külm vihm aga piitsutas halastamatult nende selgi ning trumm tümpsus tormimühinas nagu südametukse.
Keegi mees võttis Gedi koha sõudepingil üle ja käskis tal minna vööri laevaülema juurde. Ülema mantlipalistuselt tilkus vett, aga ta seisis tüsedana nagu veinivaat oma kohal ning küsis alla Gedi poole vaadates: „Poiss, kas sa oskad seda tuult vaigistada?”
„Ei.”
„Kas sa rauast tead midagi?”
Ta pidas silmas, kas Ged oleks osanud panna kompassinõela Rokele teed näitama, nii et magnet ei oleks järginud mitte põhjasuunda, vaid nende tahtmist. Niisugune oskus on üks mereisandate saladusi ning taas pidi Ged ei ütlema.
„Sellisel juhul,” möirgas laevaülem läbi vihma ja tuule, „tuleb sul leida mingi laev, mis sind Horti linnast tagasi Rokele viiks. Roke peaks meist praegu läände jääma ning üksnes võlukunst võiks meid üle säärase mere sinna kanda. Me peame lõunasse hoiduma.”
Gedile see ei meeldinud, sest ta oli kuulnud madruseid Horti linnast rääkimas: see pidi olema seaduseta paik, kus aeti kahtlast äri ning kus tihti inimesi püüti ja Lõunarajale orjusesse müüdi. Ta läks tagasi oma kohale aerudel, sõudis kõigest jõust koos kaaslase, turske Andradese noorukiga, kuulis, kuidas trumm rütmi lõi ja nägi, kuidas ahtris rippuv latern – vaevlev valgusekübe vihmahallis hämaruses – hüples ja vilkus, kui tuul seda väntsutas. Ta vaatas sõudmise raskes rütmis nii tihti läände kui sai. Kui laev kõrgele laineharjale kerkis, silmas ta korraks vahutava vee kohal pilvede vahel valgust, mis oleks võinud olla loojuva päikese viimne kuma, kuid see valgus oli selge, mitte punakas. Tema paarimees ei olnud valgust näinud, kuid Ged kuulutas nähtut valjul häälel. Tüürimees otsis valgust iga kord, kui laev laineharjale tõusis, ning nägi seda Gediga ühel ajal, kuid tema hüüdis, et tegemist on ainult loojuva päikesega. Siis hõikas Ged üht noorukit, kes pidi hetke pärast tema kohale asuma, trügis uuesti mööda kraami täis vahekäiku pinkide vahel, haaras kinni nikerdatud vöörist, et mitte üle parda paiskuda, ning karjus üles laevaülemale: „See valgus läänes on Roke saar!”
„Ma ei näinud mingit valgust,” möirgas laevaülem, aga tema sõnade ajal sirutas Ged käe välja ning kõik nägid läänes tõttavate pilvede ja möllava mere kohal selget valguskuma.
Mitte reisija pärast, vaid laeva päästmiseks tormiohust hõikas laevaülem kohe tüürimehele, et see võtaks suuna läände, valguse peale. Aga Gedile ütles ta: „Poiss, sa kõneled nagu mereisand, aga kui sa meid niisuguse ilmaga valesti juhatad, siis viskan ma sind üle parda ja sa võid Rokele ujuda!”
Nüüd pidid nad allatuult sõudmise asemel tuulesuunaga risti sõudma ja see oli raske; traaversis vastu laeva raksatavad lained lükkasid seda kogu aeg uuest kursist lõunasse, kõigutasid seda ja lõid vett sisse, nii et seda tuli pidevalt välja loopida, ning sõudjad pidid peale passima, et laeva kõikumisel aerud veest välja ei tõuseks ja nad pinkide vahele ei kukuks. Nüüd oli tormipilvede all juba peaaegu pime, aga aeg-ajalt silmasid nad siiski läänes kumavat valgust ning sellest piisas kursi hoidmiseks ja edasi rühkimiseks. Lõpuks vaibus tuul veidi ning kuma nende ees muutus heledamaks. Nad sõudsid edasi ja jõudsid kahe aerutõmbe vahel otsekui tormiseinast läbi selge taeva alla, kus loojangukuma veel taevast kattis ja merel vastu hiilgas. Üsna lähedal, teisel pool vahuharjalisi laineid nägid nad kõrget ümarat rohelist küngast ning selle jalamil väikese lahe äärde ehitatud linna, kus paadid rahulikult ankrus seisid.
Pikale mõlale nõjatuv tüürimees pööras pead ja hüüdis laevaülemale: „Kas see on päris maa või nõidus?”
„Hoia laeva sellel kursil, sa igavene puupea! Sõudke ometi, armetud orjakutsikad! See on Thwili laht ja Roke küngas, nagu iga lollgi ise näha võib! Sõudke!”
Nii sõudsid nad trummilöökide saatel väsinult lahte. Seal oli nii vaikne, et nad kuulsid linnaelanike hääli, kellahelinat ja kaugel eemal tormi sisinat ja möirgamist. Umbes miili raadiuses põhjas, idas ja lõunas lasusid kõikjal ümber saare tumedad pilved. Aga Roke kohal ilmusid selges ja vaikses taevas ükshaaval nähtavale tähed.
3. Võlurite kool
Ged magas selle öö Varju pardal ning lahkus varahommikul oma esimestest meresõidukaaslastest, kes hõiskasid talle rõõmsalt häid soove kaasa, kui ta dokist teele asus. Thwili linn ei ole suur, selle kõrged majad on vaid mõnele järsule, kitsale tänavale koondunud. Gedile tundus see aga suurlinnana ning et ta ei teadnud, kuhu minna, siis küsis ta esimeselt vastutulijalt, kuskohast ta võiks leida Roke kooli vardja. Mees mõõtis teda veidi aega kõõrdpilguga, vastas: „Targal pole tarvis küsida, loll aga ootab asjatult vastust,” ning läks mööda tänavat edasi. Ged sammus mäest üles, kuni jõudis väljakule, mida piirasid kolmest küljest järskude tahvelkildist katustega majad, neljandas küljes oli aga suur hoone, mille vähesed aknad asusid ümberkaudsetest korstnatest kõrgemal – see näis olevat mingi võimsatest hallidest kiviplokkidest ehitatud kants või loss. Selle all väljakul olid üles seatud turupaviljonid ning inimesed tulid ja läksid. Ged esitas oma küsimuse vanale naisele, kellel oli käes merikarpe täis korv, naine aga vastas: „Vardjat ei leia sa alati sealt, kus ta on, mõnikord aga leiad ta sealt, kus teda ei ole,” ning kõndis valju häälega oma kaupa pakkudes edasi.
Suure maja ühe nurga lähedal oli armetu väike puust uks. Ged läks ukse juurde ja koputas valjusti. Ta ütles ukse lahti teinud vanamehele: „Mul on kiri Gonti maagilt Ogionilt selle saare kooli vardjale. Ma tahan vardjat leida, aga mul on villand mõistatustest ja pilgetest!”
„Siin ongi kool,” vastas vanamees leebelt. „Mina olen uksehoidja. Tule sisse, kui saad.”
Ged astus edasi. Talle tundus, et ta läks uksest sisse, ometi seisis ta ikka sealsamas tänaval.
Ta astus uuesti edasi ning leidis end uuesti ukse taga seismas. Uksehoidja jälgis teda seestpoolt leebe pilguga.
Ged oli pigem vihane kui nõutu, sest talle tundus, et tema üle irvitatakse taas. Ta lausus avamisloitsu ja saatis seda käeliigutusega, mille tädi oli talle kunagi ammu õpetanud; see oli tema loitsutagavara pärl ning ta valdas seda nüüd juba hästi. Aga tegemist oli kõigest nõiasõnadega ning need ei mõjunud sugugi väele, mis seda ust kinni hoidis.
Kui loits tulemusi ei andnud, seisis Ged kaua väljas tänaval. Lõpuks vaatas ta sees ootavale vanamehele otsa. „Ma ei saa sisse, kui sa mind ei aita,” ütles ta vastu tahtmist.
Uksehoidja vastas: „Ütle oma nimi.”
Siis seisis Ged jälle mõnda aega vaikides, sest ükski inimene ei ütle kunagi valjusti oma nime, kui kaalul pole just midagi rohkemat kui tema elu.
„Ma olen Ged,” lausus ta valjusti. Siis astus ta edasi ja läks avatud uksest sisse. Kuigi valgus langes selja tagant, tundus talle ometi, et tema kannul käis vari.
Pöördudes nägi ta veel, et ukseraam, millest ta sisse oli tulnud, ei olnudki lihtsast puidust, nagu ta oli arvanud, vaid ühenduskohtadeta ja liideteta vandlist – nagu ta hiljem teada sai,
