tunnistajatega rääkida. Seda tuli teha nüüd või mitte kunagi. Seetõttu polnud see niivõrd sõit ise, mis talle muret valmistas – Vestmannaeyjari ilus loodus tegi sealkäigu alati meeldivaks. Ei, muret valmistas talle see, et nagu selgus, oli Thór, firma noorempartner, liiga hõivatud, et temaga kaasa tulla. Thóra pidas väga oluliseks, et tal oleks keegi saartel kaasas, ja ainus, kes oli saadaval, oli tema sekretär Bella. Bragi oli õigusega osutanud, et polnud erilist vahet, kas Bella istus telefoni juures või viibis kusagil mujal, nii et tema kaasatulek ei tekitanud probleeme. Teised tegid kontoris ka päriselt tööd, kui nad hommikul tööle tulid, nii et ainus kandidaat oli Bella.
Thóra ohkas ja valis sekretäri mobiiltelefoni numbri. Ta oleks soovinud, et võiks helistada Matthew’le ja paluda tal Islandile tulla. Mees oleks kindla peale tulnud, kui see oleks võimalik olnud, kuid siis oleks ta murdnud oma lubadust Matthew rahule jätta, kuni ta tuleviku peale mõtleb. Saksa pank, kus Matthew töötas, oli hiljuti üles ostnud ühe Islandi panga. Sellega seoses oli Matthew’le pakutud peakontori turvasüsteemide ülema töökohta Islandil. Töö oli peaaegu sama kui see, mida ta tegi praegu, ainult palk oli märgatavalt parem. Thórat üllatas see vähem kui Matthew’d. Seega polnud see töökoht, mille üle tuli eelkõige otsustada, vaid Islandile kolimine. Ta ei tundnud seal kedagi peale Thóra ja tema laste ning Thóra ei tahtnud tema otsust mõjutada. Kui ta julgustaks Matthew’d Islandile tulema, oleks ta moraalselt sunnitud nende suhet säilitama. Kui ta seda aga ei teeks, võiks mees arvata, et ta ei hooli. Thóra oli juba kaua aega tagasi aru saanud, et iga tema mõeldav elukaaslane pidi elama temaga samas riigis, nõnda sõltus ka nende suhte tulevik Matthew’ otsusest. Kui mees otsustab Saksamaale jääda, on sellega lõpp. Nad polnud praktiliselt mitte kunagi koos ja niimoodi nende suhe lihtsalt ei toiminud. Thóra punastas, mõeldes telefoniseksile, mida nad olid ühe korra ebaõnnestunult proovinud. Oli selge, et selleks vajas ta lihast ja verest meest, samas toas tema endaga, ning seetõttu oli parem olla suhtes kellegagi, kes ei ela tuhandete kilomeetrite kaugusel. Teisalt soovis ta loomulikult, et mees Islandile tuleks. Matthew meeldis talle ja ta nautis temaga koos olemist. Ühtlasi näis leiduvat suhteliselt vähe atraktiivseid õiges vanuses mehi, nii et polnudki eriti millegi vahel valida. Need, kes temaga viimasel ajal katset olid teinud, ei meeldinud talle ükski, isegi mitte pärast viiendat klaasi. Ja see ütles nende kohta palju. Need, kes temas huvi äratasid, olid kas liiga noored, juba võetud või siis homod. Enne, kui ta need mõtted peast raputas, torkas talle pähe, et ehk on Vestmannaeyjaril meeste üleküllus. Unistada võis ju alati ja igal juhul polnud halb mõte Bella kaasa võtta, sest võrreldes temaga oli Thóra nagu tõeline Playboy kaanetüdruk. Ta ajas need mõtted peast ja valis sekretäri numbri.
Pärast seda, kui Sóley oli magama jäänud ja oli ka selgunud, et telekavas ei ole midagi, mis temas huvi ärataks, võttis ta raamatu „Mälestusväärsed sündmused aastatest 1971–1975” sarjast „Meie aastasada”. Ta oli selle sarja pärinud, kui tema vanaisa suri, ja kuigi ta ei avanud neid raamatuid eriti tihti, oli neist mõnikord abi olnud. Raamat ei olnud paks ja oli selge, et see ei sisaldanud kaugeltki mitte kõiki mälestusväärseid uudiseid sellest ajavahemikust, aga Thóra oletas, et nelja inimese kadumine oleks pidanud siiski raamatusse jõudma, juhul kui see omaaegsetest uudistest läbi käis. Ta lehitses 1973. aasta kiirelt läbi, kuni jõudis vulkaanipurskeni. Markúse lapsepõlvekodu oli tuha alla jäänud millalgi esimese kuu jooksul, aga Thóra ei tahtnud sellegipoolest midagi kahe silma vahele jätta ja jätkas lugemist, kuni jõudis neljanda juuli pealkirjani „Vulkaanipurse on lõppenud!”.
Lugedes leidis ta vähe sellist, mis oleks kuidagi võinud olla seotud laipadega keldris. Lennuk nimega Vor, viis inimest pardal, oli märtsi lõpus Langjökulli liustikust põhja pool alla kukkunud. Esimese selle sündmuse kohta ilmunud artikli kirjutamise ajaks polnud õnnetuskohta veel leitud. Aga hilisemas artiklis öeldi, et päästjad olid leidnud nii selle kui ka pardal olnud inimesed, kes olid kõik surnud. Teine lugu, mis Thóra tähelepanu köitis, oli Briti väikelaeva Cuckoo kadumaminek nelja mehega pardal. See oli kuu keskpaiku Thorlálshöfnist teele asunud, kuid pärast seda polnud ei alusest ega meeskonnast enam midagi kuuldud. Thóra oli diivanil selja sirgu ajanud, kui see talle silma jäi, kuid ta nõjatus uuesti tagasi, kui luges mõni lehekülg hiljem, et laeva vrakk oli koos ühe meremehe surnukehaga randa uhutud. Tõenäoliselt oli alus pärast sadamast lahkumist peatselt alanud tormi kätte jäänud ja koos kogu meeskonnaga ümber läinud. Thóra tähelepanu teravnes uuesti, kui ta luges, et kadunuks oli jäänud Landmannalaugarilt teele asunud kuueliikmeline matkaseltskond. Tegemist oli nelja välismaise geoloogi ja kahe Islandi teejuhiga, kes tundsid piirkonda väga hästi. Thóra ei pidanud pikalt juurdlema, kuidas oleks võinud juhtuda, et osa seltskonnast sattus mandril valitsenud halva ilma eest Vestmannaeyjari keldrist varju otsima, sest juba järgmisel leheküljel oli juttu, kuidas kursilt kõrvale kaldunud mehed oli leitud mägismaal väikeses onnis külmetamas. Nad olid lumetuisus ära eksinud ja võisid ainult saatust tänada, et olid onni peale juhtunud. Siis leidis Thóra ühe uudise ka kadunud inimestest, keda ei olnud leitud. Veebruarikuus oli alus nimega Sjöstjarnan maismaast kagus koos kümneliikmelise meeskonnaga põhja läinud. Inimesed olid istunud kummipaati, et end päästa, kuid neid ei leitud kunagi. Tegemist oli viie islandlase ja viie fäärlasega, neist üheksa meest ja üks naine. Vaatamata põhjalikule otsimisele ei märganud Thóra ühtki viidet selle kohta, et nad oleks üles leitud. Probleem oli ainult selles, et laeva põhjamineku ajal oli Markúse maja tõenäoliselt juba tuha alla mattunud ja laevaõnnetus oli toimunud saartest väga kaugel.
Pettunult jätkas Thóra lugemist ja leidis siis artikli, mis uuesti lootust sisendas. Selles räägiti suurest hulgast välismaistest ajakirjanikest, kes olid tulnud Islandile, et vulkaanipurset kajastada. Artiklis polnud küll midagi sellest, et ükski neist oleks kadunuks jäänud, neljast rääkimata. Kuigi näis ebatõenäoline, et mõni alalise töökohaga ajakirjanik oleks saanud Islandilt naasmata jääda, ilma et see oleks uudistesse jõudnud, võis vabakutselistega olla lugu teine. Mõni taoline reporter võis Islandile tulla, ilma kedagi oma plaanidest teavitamata. Võib-olla ei hakatud neid siit otsimagi, kui nende kadumine kodumaal ilmsiks tuli.
Aasta esimesel poolel oli toimunud vähe muud, mis võinuks laibaleidudega kuidagi kokku käia. Parasjagu käis vihaselt Islandi järjekordne tursasõda, kuid Thóra ei leidnud midagi selle kohta, et keegi oleks kadunuks jäänud islandlaste ja brittide vahelises konfliktis selle üle, kas Islandi territoriaalvete ulatust tohiks laiendada kaheteistkümnelt meremiililt viiekümnele või mitte. Veel mitu artiklit mainis kellegi surma või kadunuks jäämist, aga alati oli tegemist üksikisikute, mitte rühmadega. Thóra ei uskunud, et keldris olnud laibakogu võinuks koosneda inimestest, kes olid surnud või kadunud erinevatel asjaoludel ja eri ajal, seega ei lugenud ta neid artikleid kuigi tähelepanelikult.
Ta lehitses läbi ka 1972. aasta, kuna oli võimalik, et laibad olid tekkinud juba enne vulkaanipurset. Ta ei hakanud juurdlema, kuhu need võinuks sel juhul olla vahepeal peidetud; lugu oli küllalt kummaline ka ilma mingite veidrate selgitusteta. See aasta oli tema seisukohalt aga sama vaene kui 1973. Pilt uppuvast laevast köitis ta tähelepanu, kuid juures olev artikkel ütles, et tegu oli traaleriga, mis ilmselt oli sõitnud miini otsa. Asja edasine uurimine tõi aga päevavalgele, et laeva omanikud olid lastiruumis dünamiidilaengu plahvatama pannud, lootes kindlustusraha saada. Ei paistnud, et keegi oleks seoses sellega hukkunud või kadunud.
Veel pälvis Thóra tähelepanu artikkel, mis rääkis, et Islandi kalavete poole olid teel kaheksakümmend Briti traalerit. Artikkel oli dateeritud 1972. aasta augustiga, mis oli veidi vara; samas oli sellega seotud hulk inimesi ja võis olla mõeldav, et neli neist olid kaduma läinud, ilma et seda oleks märgatud. Artiklis polnud kadumistest sõnagi, aga selle toon andis hea pildi tursasõjaaegsetest suhetest. Artikli lõpus tsiteeriti nimelt Briti traalerikaptenit, kes oli öelnud, et kui islandlased katsuvad tulla tema laeva pardale kaugemal kui kaksteist miili rannikust, kuid lähemal kui viiskümmend, võetakse neid vastu keeva vee ja pipraga. Jutt piprast tundus Thórale naljakas, keev vesi aga mitte eriti. Kapteni sõnad andsid märku, et sellal oldi kõigeks valmis – isegi füüsiliseks vägivallaks.
Lugemise järel polnud Thóra kuigivõrd targem kui enne ja temas oli tärganud ainult
