minuga on midagi juhtunud. Nad teavad, et ma olin majas, mille te nüüd olete pitseri alla pannud, ja nad on kindlasti kuulnud, et seal on midagi juhtunud.”
Gudni vahtis Hjörturile otsa, ilma et oleks vastanud. Küllap ta kasutab neid vaikushetki oma ülekuulamistel salajase relvana, arvas Thóra. Võib-olla lootis ta, et inimesed räägivad edasi, et ebamugavat vaikushetke täita. Sellesse lõksu arheoloog ei langenud. Gudni näole kerkis külm naeratus ja ta ütles: „Hästi. Ma ei tahaks, et su kolleegid pliiatsi välja otsiksid ja järelehüüdeid kirjutama hakkaksid, kulla Hjörtur.” Tema pilk liikus punastavalt arheoloogilt Thórale. „Olge nii lahked. Koridoris ei sega teid keegi.” Ta osutas käega ukse poole. „Me oleme siin, kuni te olete otsustanud meid uuesti oma kohalviibimisega austada.” Kui Thóra ja Markús olid uksest välja jõudnud, kuulsid nad oma selja tagant: „Aga enda juurde koju õhtusöögile ma teid ei kutsu.”
„Mida sa õige mõtled?” sisistas Thóra läbi kokkusurutud hammaste. „Sa ronid keldrisse otsast lõigatud pead otsima ja nüüd arvad, et võid siin politseiga juttu ajada, ilma et sul oleks vähimatki aimu oma õiguslikust olukorrast. Kas sa üldse saad aru, millisesse jamasse sa niimoodi võid sattuda?”
Markús näis hetkeks ärrituvat, kuid seejärel asendus viha resignatsiooniga. „Sa ei tea, kuidas siin kandis asjad käivad. Selle mehe sõna on siin saarel seadus. Ainult tema oma. Siin võib olla ka teisi politseinikke, aga tema on see, kes otsustab. Ta lahendab küsimused tihtipeale ära, ilma asjaosalistele probleeme tekitamata. Ma arvan, et mul oleks kõige kergem temaga lihtsalt asjad selgeks rääkida. Kui ta on kuulnud, mis mul öelda on, sujub kõik ladusamalt. Pealegi ei teinud ma midagi valesti.”
Thóra oleks tahtnud ärritusest jalgu trampida, kuid rahuldus õrnalt käega vastu seina koputamisega, et oma sõnadele kaalu anda. „See juhtum võetakse väga kiiresti Gudni käest ära. Laibad ja kehata pead ei ole väikese politseijaoskonna teema, ükskõik kui suur võim kohalikul konstaablil ka ei oleks. Sellisel mitteametlikul moel võib ta lahendada rabarberivarguseid, aga see lugu on teistsugune. Arvestades seda, kui tõsise juhtumiga on tegemist ja kui ebatavalised on selle asjaolud, ei lähe see minu hinnangul ka Selfossi kriminaalpolitseisse, mis tavaliselt tegeleb sarnaste siin saartel aset leidnud juhtumitega. See läheb otseteed Reykjavíki politseisse ja kriminaalosakonda, ja sa võid kindel olla, et nemad käituvad teisiti kui see Gudni. Minul on ükskõik, mida sa otsustad teha, aga kahtlemata on sulle endale parem, kui asju õigesti korraldada. Kui sind mitteametlikult küsitletakse, võib ta kõike, mida sa räägid, kohtus sinu vastu kasutada. Ja mis veelgi hullem, Hjörtur võib kinnitada kõike, mida sa ütlesid. See on täiesti sõge käitumine.”
„Aga kas ta mitte ise ei öelnud, et siin pandi uurimisosakond kinni?” küsis Markús, kes Thóra kergenduseks näis asja nüüd tõsisemalt võtvat.
„Vestmannaeyjari saared ei ole sellegipoolest väljaspool kriminaalpolitsei ja kriminaalosakonna jurisdiktsiooni, isegi kui nende siinne kontor kinni pandi. Nad astuvad lihtsalt lennukisse ja tulevad kohale.”
„Ma mõistan,” ütles Markús mõtlikul häälel.
Thóra ohkas. Ta ei saanud muidu, kui pidi kaasa tundma sellele mehele, kes oli ometi nii erinev temast endast. Kogu põikpäisus, äkilisus ja ebaviisakus, mis teda enne olid iseloomustanud, olid ühtäkki kadunud. Oli selge, et keldrist leitu oli teda sügavalt šokeerinud ja Thóra uskus teda, kui ta ütles, et ta nägi esimest korda nii neid surnukehi kui ka pead, millele ta sinna järele oli läinud. Segaduses, mis algas pärast seda, kui nad keldrist välja läksid ja Hjörturile teatasid, et kõige õigem oleks politseisse helistada, polnud Thóra saanud veel võimalust Markúselt küsida, kuidas taoline paradoks üldse võimalik oli. Pärast seda, kui Thóra oli näinud kehata pea jubedat näoilmet – tundus, justkui näitaks see keelt –, oli ta tundnud niivõrd suurt klaustrofoobiat, et keldris Markúsega pikemalt vestelda ei tulnud enam kõne alla. „Kuidas oleks, kui sa nüüd räägiksid mulle, kuidas sa teadsid minna keldrisse otsima pead, mille kohta sa ütled, et sa isegi ei teadnud, et see seal on? Ma olen püüdnud sellele mingit seletust välja mõelda, aga ma pean ütlema, et see ei õnnestu.” Ta vaikis hetke ja vaatas Markúsele otse silma. „Kui ma olen kuulnud sinu varianti sellest loost, siis ootame rahulikult ära, kuni Hjörtur välja tuleb, ja laseme seejärel Gudnil otsustada, kas ta tahab sind ametlikult üle kuulata või jätab selle töö neile, kes juhtumiga edasi hakkavad tegelema.”
„Hea küll,” vastas Markús ja tõmbas sügavalt hinge. „Sul on ilmselt õigus.”
Thóra oli tema meelemuutusega rahul, kuid ei teadnud, kaua see kestab. „Ja et oleks selge, siis edaspidi on nii, et kui sa talle midagi ütled ja ma sind katkestan, jääd sa vait ja lased minul rääkida. Sama siis, kui ma soovitan sul mõnele küsimusele mitte vastata.”
„Kõik selge,” ütles Markús. „Sina otsustad.” Ta vaatas Thórale otsa ja naeratas virilalt. „Kus sa siis olid, kui suur rabarberijuhtum päevakorras oli? Nad lasid mul tervelt kuu aega järjest iga õhtu kooliaias umbrohtu kitkuda.”
Thóra naeratas vastuseks. Ta vaatas ringi olemaks kindel, et ükski Gudni alluvatest neid pealt ei kuula. „Räägi mulle nüüd sellest peast, mida sa läksid otsima, ilma et oleksid sellest midagi teadnud.”
Gudni nõjatus toolis tagasi ja tõmbas päevinäinud elektrilisest kirjutusmasinast välja viimase paberilehe. Ta asetas selle hoolikalt, tekst allapoole, teiste lehtede peale. Seejärel võttis ta paberid kätte ja veendus, et need on õiges järjekorras. Siis pani ta need lauale, nii et tekst jäi Thóra ja Markúse poole. „Kõik nii, nagu seadus ette näeb. Lugege läbi ja mul oleks väga hea meel, kui sa kinnitaksid oma ütlusi allkirjaga, Markús, nii et kõik formaalsused oleksid joones ja su advokaat saaks rahulikumalt hingata.”
Thóra naeratas talle ametlikult. Seni kuni tema kliendi huvid olid kaitstud, ei huvitanud teda vähimalgi määral, kas Gudni oli protseduurireeglitega rahul või mitte. Kokkuvõttes oli kõik hästi läinud. Markúst oli kuulatud üle kui kahtlusalust, kuid see oli asjaolusid arvestades igati loogiline. Peamine oli see, et ta polnud endale rohkem kahju tekitanud, rääkides liiga palju ja liiga vara. Thóra osutas peaga tunnistusele. „Kas see ikka kattub sellega, mida Markús rääkis? Sa pole sinna ometi midagi lisanud, või kuidas?” küsis ta, nautides oma väikest kättemaksuhetke.
„Jah, peaasjalikult on seal see, mida räägiti,” vastas Gudni sarkastiliselt. Ta pani käed rinnal risti ja kummardus ettepoole. „Et asja lühidalt kokku võtta, sain ma asjade käigust aru järgmiselt,” ütles ta Markúsele otsa vaadates. „1973. aasta 22. jaanuari hilisõhtul võttis Alda Thorgeirsdóttir sinuga ühendust ja palus sul tema heaks ta ühest väikesest kastist vabastada. Sa olid armunud Aldasse, kes oli siin saarte peal sel ajal kindlalt kõige ilusam tüdruk, seega võtsid sa kasti ilma pikema jututa vastu. Sa viisid selle koju enda juurde keldrisse, mõeldes, et peidad selle hiljem paremini ära. Seda ei juhtunud, sest samal õhtul algas vulkaanipurse. Su vanemad äratasid sind üles ja teid pandi laevale, mis viis sinu, su vanemad ning õe ja venna maismaale. Laeval kohtusid sa Aldaga uuesti ja kui ta küsis, kas sa olid kastist lahti saanud, rääkisid sa talle tõtt. Kast oli kiirustades keldrisse jäänud. Sa ei küsinud Alda käest, mis kasti sees on, kuna sa ei tahtnud teda pahandada, sest ta oli nii ilus ja nõnda edasi.” Gudni naeratas Markúsele, kes punastas. „Siis ei juhtunud umbes kolmkümmend aastat mitte midagi, kuni „Põhjamaade Pompei” uudistesse jõudis ja Alda sinuga uuesti ühendust võttis. Ta palus sind härdalt, et sa takistaksid maja tuha seest välja kaevamist, kuna kast oli ikka veel seal, ja sellest hoolimata ei küsinud sa, mis kasti sees on. Võib-olla oled sa Aldasse ikka veel armunud?”
Markús punastas uuesti. „Ei, seda mitte. See lihtsalt ei tulnud jutuks.”
„Mida iganes,” ütles Gudni ja jätkas oma kokkuvõtet. „Lõpuks jõuti kokkuleppele, et sa võid minna keldrisse ja võtta sealt, mida sa tahad. Kui
