pea ei veerenud välja,” vastas Markús haavunult. „Ma lihtsalt ehmatasin, kui nägin, mis kasti sees on, nii et pillasin selle käest. Pea kukkus maha ja põrkas sinna, kus see praegu on. See ei veerenud. Tegelikult ma arvan, et lõin seda kogemata jalaga, kui sealt minema kiirustasin, aga päris kindel ma pole. Igatahes jäi see pidama surnukehade kõrval ja siis ma neid märkasingi. Varem ma neid näinud, sest seal oli nii pime ja tolmune.”
Thóra katkestas Markúst, enne kui ta jõudis jätkata oma kirjeldust pea eksirännakutest keldripõrandal. „Jajah, ma arvan, et oleks hea, kui sa selle nüüd läbi loeksid – Gudni kenast kokkuvõttest hoolimata –, ja siis me peame minema hakkama. Sinu tunnistuse põhjal tuleb politseil asuda teiste asjadega tegelema. Ma oletan, et te tahate rääkida selle Aldaga, kes näib pea päritolust rohkem teadvat kui Markús.” Thóra vaatas kella. Kui õnn on tema poolel, peaks ta veel viimasele lennukile jõudma. Näis, et Markúse kahtlustamine jäetakse sinnapaika, ehkki hiljem tahab kriminaalpolitsei temaga tõenäoliselt uuesti rääkida. Ta lootis, et Alda kinnitab Markúse ütlusi. Kui mitte, halveneks Markúse olukord oluliselt nii pea kui ka kolme laibaga seoses. Aga kindlasti kinnitab Alda tema sõnu ja selgitab pea päritolu. Thóra heitis silmanurgast pilgu käekellale ja seejärel Markúsele. Mees luges ikka veel politseiraporti esimest lehekülge. Thóra ohkas ja lootis, et lend hilineb.
3. peatükk
Teisipäev, 10. juuli 2007
Mõned päevad advokaat Thóra Gudmundsdóttiri elus olid halvemad kui teised. Halval päeval tuli tal näiteks teel tööle tagasi pöörduda, et kohvimasin välja lülitada, või helistati talle koolist ja paluti järele tulla tütar Sóleyle, kellel oli vahetunni ajal hakanud nina verd jooksma. Mõned päevad olid veel halvemad. Näiteks siis, kui arved olid maksmata ja internetipanga paroolid ei töötanud ja perekonna autosse, mis töötas diislil, tangiti bensiini. Ja nii edasi. Sellistel päevadel ei läinud miski nii, nagu oleks pidanud, ei kodus ega tööl. Polnud veel keskpäev, kui Thórale sai juba selgeks, et tegemist on ühega säärastest õnnetutest päevadest. See algas pikkade otsingutega, et leida autovõtmed, mis lõpuks ilmusid välja poeg Gylfi segamini toast. Tuli välja, et külmkapp on praktiliselt tühi ja sai, mida Thóra oli kavatsenud Sóleyle lõunaks kaasa panna, oli läinud hallitama. Thóra oli kavatsenud eelmisel õhtul teel lennujaamast koju poest läbi käia, kuid saarte lennuk oli maandunud nii hilja, et poed olid juba kinni. Oluliselt paremad polnud lood ka kontoris, kus miski ei töötanud. Internet oli maas, kuna teenusepakkuja teostas parasjagu „ruuteri tarkvara uuendust”, nagu nad seda nimetasid. Ka lauatelefon ei töötanud, kuna üliinnukas elektrik, kes nende korrusel midagi parandas, oli kogemata puutunud kaableid, mille ta oleks pidanud rahule jätma. Suurema osa hommikust olid nad seetõttu välismaailmast ära lõigatud, kui mobiiltelefoni mitte arvestada. See pahandas sekretär Bellat, kes keeldus oma mobiiltelefoni tööasjus kasutamast, kuna töökoht tema telefoniarvet ei tasunud. Bragi, Thóra äripartner, oli siis, meeleheide silmis, Bellale oma telefoni andnud. Ainult jumal võis teada, kuidas tüdruk helistajaid kohtleb, kuna ta polnud just tuntud oma lahke loomu poolest.
Niipea, kui telefoniühendus oli taastatud, helistas Markús. Pärast viisakusväljendite vahetamist asus ta asja juurde.
„Alda ei vasta mu kõnedele,” ütles ta. Hirm tema hääles oli peaaegu käegakatsutav.
„Sa ei pidanud temaga ühendust võtma, enne kui politsei on ta üle kuulanud, Markús. Sellest jääb mulje, nagu püüaksid sa tema tunnistust mõjutada, ja see on viimane asi, mida meil vaja on.” Thóra mõistis hästi, et mees tahab kindel olla, et naine tema ütlusi kinnitab. Ühtlasi kahtles ta, kas telefonikõne Alda tunnistust muudaks. Ta kavatses rääkida tõtt või siis valetada, et oma nahka päästa. Ja kui asi läks tõsiseks, valis enamik inimesi enese alalhoiu.
„Aga see on nii imelik,” ütles Markús. „Me oleme viimasel ajal päris palju suhelnud ja ta on alati vastanud, kui ma talle helistanud olen. Isegi kui ta kohe ei vasta, helistab ta mulle alati peagi tagasi. Niimoodi pole ta mind kunagi vältinud.” Ta kõhkles hetke, kuid jätkas siis: „Võib-olla väldib ta mind, sest ta ei taha minu ütlusi kinnitada. Mida sa arvad?”
Thóra oli üsna kindel, et Markúsel on õigus, aga ei tahtnud teda panna veelgi enam muretsema. Loomulikult võis sellel olla ka mingi muu seletus, kuigi see näis ebatõenäoline. „Ma arvan, et meil oleks parem lihtsalt rahulikult oodata, kuni me midagi kindlalt teame.” Ta vaatas kella. „Ma oletan, et politsei on temaga juba ühendust võtnud, kuigi nad pole teda võib-olla veel küsitlenud. Kui ta sinu tunnistust ei kinnita, kutsutakse sind uuesti politseisse. Siis on sul seal jälle õigus minu abile. Politsei tahab sinuga kindlasti uuesti rääkida isegi siis, kui Alda sinu ütlusi kinnitab, nii et sa ei pea üldse muretsema, kui nad sulle helistavad.”
Markús tõmbas sügavalt hinge. „Alda ei ole selline, kes mind lõvide ette heidaks.”
„Võib-olla,” vastas Thóra, kuid mõtles endamisi, et kindlasti oli ka Androkles vanade roomlaste kohta sama öelnud, enne kui ta areenile lükati. „Ma võiksin muidugi helistada oma sõbrale Gudnile ja küsida, kuidas lood on. Pole kindel, kas ta mulle midagi ka räägib, aga arvestades tema vastumeelsust formaalsuste vastu, pole võimatu, et ta midagi ütleks.”
„Kas sa arvad, et tema vastutab ikka veel selle juhtumi eest?” küsis Markús lootusrikkalt. „Ma võin talle siis ise helistada.”
„Ei, kindlasti mitte,” kiirustas Thóra ütlema. „Ma ei taha, et sa temaga omapäi räägid. Jumal teab, millega see veel lõpeb. Ma räägin temaga ise. Kuigi Reykjavíki politsei on uurimisega seotud, hoiavad nad teda kindlasti asjaga kursis. See on tema koduväljak.”
„Kas ma peaksin vahepeal veel katsuma Aldaga ühendust saada?” küsis Markús.
„Unusta ära,” vastas Thóra otsustavalt. Ta mõtles hetke ja lisas siis: „Millal sa temaga viimati rääkisid?”
„Ma rääkisin temaga lühidalt telefonis üleeile õhtul,” vastas Markús. „Õhtul enne seda, kui me saartele läksime. Ma ütlesin talle, et mind lubatakse lõpuks majja sisse.”
„Saan aru,” ütles Thóra. „Aga üks küsimus veel, enne kui ma Gudnile helistan,” lisas ta. „Kas sa arvad, et Alda võis nendest kolmest laibast midagi teada või mängis nende surma juures mingit rolli või teadis, kellele see pea kuulus?” Thóra polnud kindel, kas ta oli kunagi kelleltki küsinud veel veidramat küsimust.
„See on täiesti välistatud,” vastas Markús. „Me oleme ühevanused ja vulkaanipurske ajal oli ka tema viisteist. Ta poleks kärbselegi liiga teinud. Ei siis ega praegu. Nii et vaevalt oleks ta osanud oodata, et ma keldris lisaks kastile veel kolme laiba otsa komistan. Ma olen kindel, et kui ta oleks neist teadnud või oleks nendega kuidagi seotud, oleks ta mulle veel enam survet avaldanud, et ma väljakaevamise peataksin. Või oleks ta mind vähemalt hoiatanud.”
„Jah, nii võiks arvata küll,” ütles Thóra mõtlikult. „Ja see on ainult kokkusattumus, et ilma kehata inimpeaga kast ja kolm laipa asuvad ühes ja samas keldris.”
„Noh, on ka veidramaid asju ette tulnud,” ütles Markús, kelle hääl kõlas haavunult.
„Oled sa kindel?” küsis Thóra vastuseks. Talle endale ei tulnud küll midagi pähe. Nad jätsid hüvasti ja Thóra läks endale tassi kohvi tooma. Ta vajas veidi värskendust enne Gudnile helistamist.
Gudni Leifsson, Vestmannaeyjari peakonstaabel, kustutas keldrisse jõudes taskulambi. Reykjavíki kriminalistide lambid olid suunanud kohale, kust laibad olid leitud, kuid nende võimsusest jätkus, et valgustada kogu keldriruumi. Gudni astus uurimist juhtiva liiga noore mehe kõrvale. Too oli öelnud oma nimeks Stefán, kui kamp Reykjavíki politseinikke
